Sirvi Kuupäev , alustades "2019-11-11" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Quotative indexes in Finno-Ugric (Komi, Udmurt, Hungarian, Finnish and Estonian)
(2019-11-11) Teptiuk, Denys; Klumpp, Gerson, juhendaja; Tamm, Anne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekiri keskendub kvotatiivsusindeksi kategooriale ja selle tänapäevasele kasutusele viies soome-ugri keeles: udmurdi, komi, ungari, soome ja eesti keeles. Kuigi kvotatiivsusindeksite kirjeldusi leidub ka varasemates uurimustes, pole seda teemat veel põhjalikult käsitletud ühegi siin uuritud keele puhul ega soome-ugri keeleteaduses üldisemalt. Varasemad uurimused (nt Buchstaller ja Van Alphen 2012) on näidanud, et mõned tüpoloogiliselt sarnased ja erinevad keeled kasutavad kvotatiivsusindeksina nii eri grammatilisi kategooriaid kui ka võrreldavaid kompleksseid konstruktsioone. Vaatamata geograafilisele kaugusele uuritud keelte vahel, kasutatakse samasuguseid semantilisi klasse kvotatiivsusindeksina ka nendes keeltes. Ei ole üllatav, et kõikides keeltes kasutatakse kvotatiivsusindeksina kõne (nt ütlema) ja episteemilisi verbe (mõtlema), kaudse kõne allikat kodeerivaid nimisõnafraase (minu sõber, sõnum), sidesõnu (et) ja demonstratiive (nii et). Otsesemat keeltevahelist vastavust võib näha nende keelte puhul, mis on tihedalt seotud. Niisiis on soome ja eesti keeles sama tüüpi elemente ja neid kasutatakse kvotatiivkonstruktsioonides sarnaselt. Komi ja udmurdi keeles leidub märgatavaid sarnasusi omakeelsete kvotatiivsuspartiklite kasutuses ja demonstratiivide valikus. Vaid mitterefereerivate elementide valiku ja vene keele mõju tõttu on udmurdi keele kvotatiivsusmarkerite arsenal suurem kui komi keele oma. Ungari keel kui kaugem sugulaskeel kasutab omakorda rohkem omakeelseid vahendeid ja seal on vähe sarnast teiste soome-ugri keeltega. Seda võib seletada keeltevahelise kontakti puudumisega pika aja jooksul ja iseseisvate arengutega. Seejuures on siiski võimalik soome-ugri keelte kvotatiivkonstruktsioone võrrelda. Lisaks sellele leidub uuritud keelte põhjal vastavusi ka tüpoloogiliselt mitte-sarnaste keeltega, nt nii soome ja eesti kui ka inglise keeles on olemas kvotatiivsusväljendeid olema-verbi ja sarnasuse markeriga: mina olin nagu, et vs. mä olin niinku, et vs. I was like. Vastavaid markereid leidub ka udmurdi keeles, mis kasutab nii omakeelset (kaď) kui ka vene keelest (ťipa) laenatud sarnasust väljendavat markerit nagu-tähendusega kvotatiivsusindeksina.
Moodsa kunstnik-geeniuse idee sünd ja kujunemine Prantsuse ja Briti traditsiooni põhjal 17.–18. sajandil ning selle refleksioonid 20. sajandil
(2019-11-11) Rajavee, Holger; Maiste, Juhan, juhendaja; Päll, Janika, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Alates oma tekkimisest antiikajal on mõiste “geenius” lääne tsivilisatsiooni kultuuriloos kandnud eneses mitmeid tähendusi, teinud läbi mitmeid semantilisi muutusi, jõudes meie kaasaegsesse keelepruuki kui laialttarvitatav omadussõna, mille ajalooline tähendusväli on ununenud või muutunud olematuks. Ometi on sellel mõistel mängida ajalooliselt oluline roll, seda eriti kunstiteooria ja –ajaloo kontekstis, omades määravat tähendust kõikide kunstivaldkondade kujunemisloos. Uurimistöö keskendub geeniuse mõiste, kitsamalt kunstnik-geeniuse idee arengule ühe sajandi vältel 17. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi keskpaigani, mil formeerub, filosoofilises plaanis mõjutatuna suurel määral uusplatonismist, visioon moodsast geeniusest, geeniusest kui subjektist, eneseküllasest autorist, unikaalsete omadustega varustatud isikust. Teisisõnu öelduna on see ajajärk, mil kujundatakse välja arusaam kunstnikust selle tänapäeval mõistetavas tähenduses, idee kunstnik-geeniusest, mis ilmekalt reflekteerub 20. sajandi kunstniku retseptsioonis. Tegu on interdistsiplinaarse kultuuriajaloolise uurimistööga, mis hõlmab antud teema kontekstis enesesse erinevaid käsitlusi nii kunstiajaloo, kunsti- ja kirjandusteooria, filosoofia ja esteetikadistsipliini valdkondadest. Prantsuse ja Briti eriilmeliste geeniuse-käsitluste kaudu, mis moodustavad teineteist täiendades moodsa kunstnik-geeniuse idee tervikkuvandi, avab uurimistöö selle nähtuse arenguloo erinevad etapid, toetudes kahe nimetatud traditsiooni esindavate olulisemate autorite allikmaterjalidele. Töös on vaatluse all erinevad geeniuse ideed kujundavad komponendid, nagu näiteks leiutuslikkus, innustatus, kujutlusvõime, loovus, jt, millel rajaneb kunstnik-geeniuse olemuslik idee. Prantsuse ja Briti traditsiooni omavaheline võrdlusanalüüsis kerkivad reljeefselt esile kaks erinevat lähenemisviisi selle fenomenile, moodustades omavahelises sümbioosis terviknägemuse kaasaegsest kunstnikust.