Sirvi Kuupäev , alustades "2020-01-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Ensuring respect for international humanitarian law 70 years after the adoption of the Geneva Conventions of 1949
(2020-01-15) Talmar, Annika; Narits, Raul, juhendaja; Värk, René, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Rahvusvaheline humanitaarõigus on õigusharu, mille eesmärk on leevendada sõja põhjustatud kannatusi, piirata relvakonflikti poolte julmust ning tagada kaitse neile, keda konflikt kõige otsesemalt mõjutab. Ühest küljest on humanitaarõiguse areng olnud vaieldamatu edulugu. Selle normid on detailsed ning selle peamiseid lepingulisi aluseid Genfi konventsioone aktsepteerib pea iga olemasolev riik. Teisest küljest on humanitaarõiguse rikkumised endisel igapäevased kõikjal maailmas. Sellest võib järeldada, et reeglitest kinnipidamine ja nende rakendamine, mitte adekvaatsete reeglite puudumine, on tänase humanitaarõiguse suurim probleem. Genfi konventsioonides on kokku üle 600 artikli. Millised neist nõuavad riikidelt edasist tööd, millised on meetmed, mida tuleb riigisiseselt rakendama asuda? Käesolevas doktoritöös on eristatud kolm kategooriat: ennetavad, järelevalve- ja jõustamismeetmed. Ennetavate meetmete hulka kuuluvad näiteks kohustus konventsioonide sisu õpetada ja levitada, seda nii relvajõudude kui tsiviilelanike seas. Järelevalve meetmete alla kuulub kontroll meetmete täitmise üle, tõendite kogumiste missioonid ja kaitsvate riikide institutsioon. Ning jõustamismeetmete alla peamiselt rikkumiste eest karistamine. Doktoritöö eesmärk on näidata, et just riigisisene rakendamine võib olla rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglitest kinnipidamise garantiiks rahvusvahelisel tasandil. Olemasolevad õigusaktid pakuvad piisavalt ennetavaid vahendeid selleks et nende heas usus rakendamisega paljusid rikkumisi ära hoida. Mõned küsimused, millele autor vastust otsib, on näiteks, kuidas riikide kohustus humanitaarõigust austada riigisisesesse õigusesse üle võtta ning milliseid mehhanisme saaks paremini kasutada. Millised võimalused on riikidel väljaspool oma jurisdiktsiooni jõustamismeetmete võtmiseks, ning kas Genfi konventsioonid vajavad uuendamist või saab neid kohandada ka tänapäevastele konfliktidele. Järeldusena tuuakse välja, et rikkumiste ennetamisele tuleks läheneda senisest interdistsiplinaarsemalt. Näiteks saaks üle vaadata riiklikud õppeprogrammid, sõjapidamise reeglid ja käsiraamatud, arvestada humanitaarõiguse vajadustega linnaplaneerimisel. Ka dialoog mitteriiklike rühmitustega on vältimatu ja peab olema ennetustegevuse keskmes. Humanitaarõiguse rakendamise meetmetest ülevaate saamiseks ja olukorra hindamiseks võiks tulevikus kehtestada kohustusliku aruandlussüsteemi. Sellega käsikäes saaks tõhustada ka rahvusvahelise uurimiskomisjoni ning kaitsva riigi tööd ning kasutada neid tänapäeva konfliktides nii tihti kui tarvis.
Reconciling the material and immaterial dissemination rights in the light of the developments under the EU copyright acquis
(2020-01-15) Oprysk, Liliia; Sein, Karin, juhendaja; Kelli, Aleksei, juhendaja; Matulevičius, Raimundas, juhendaja; Guibault, Lucie, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Autoriõiguste kaitse peaks teenima avalikku huvi loometöö soodustamise ja teoste levitamise võimaldamise teel. Autoriõiguste raames ainuõiguste andmisega kaasneb paratamatult piiratum avalik juurdepääs kaitstud teostele ja konkurentsi moonutamine. Seepärast ei ole ainuõigustega antav kontroll absoluutne, vaid peab piirduma sellega, mis on vajalik selleks, et teenida autoriõiguste kaitse otstarvet. Tehnoloogia areng on seadnud kahtluse alla väljakujunenud lähenemisviisid, mida autoriõiguses kasutatakse ainuõiguste sobiva ulatuse määratlemiseks. Digitaalse keskkonna kui uue levitamiskanali esile kerkimine on seadnud kahtluse alla Euroopa Liidu autoriõiguse õigustikus sisalduva materiaalse ja immateriaalse levitamise õiguste eristamise. Euroopa Liidu teisene õigus ei näe ette üldpiirangut õiguste omaja kontrollile esmaste ja teisest edastustoimingute üle, vabastades samas piirangutest teisese füüsilise levitamise. Ent Euroopa Liidu Kohtu praktika hiljutine areng viitab sellele, et teose kasutamise muutuvad olud nõuavad nüansirikkamat lähenemisviisi. Väitekirjas uuritakse võtmetähtsusega varaliste õiguste arengut Euroopa Liidu autoriõiguse õigustiku raames tehnoloogia arengu taustal ning materiaalse ja immateriaalse levitamise õiguste eristamist Euroopa Liidu teiseses õiguses. Väitekirjas leitakse, et Euroopa Liidu autoriõiguse raamistiku aluseeldused, millest lähtuvalt autoriõigusi ühtlustama asuti, on praeguseks aegunud ja tehakse ettepanek ühtlustada levitamisega seotud õiguste reguleerimisviisid, võttes arvesse õigustiku arengut ja muutusi teoste kasutamisel. Selleks pakutakse välja normatiivne raamistik, mille abil hinnata, kas on põhjendatud ainuõiguste ulatuse laiendamine kaugemale igast teose esmasest levitamistoimingust. Erinevalt olemasolevast lähenemisviisist kontrolli ulatusele, võtavad esile toodud tingimused arvesse teose kasutamise muutunud olusid ja erinevaid huve.