Sirvi Kuupäev , alustades "2020-01-17" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Fairy tales in transmedia communication: fanfiction
(2020-01-17) Menise, Tatjana; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Traditsioonilised Euroopa muinasjutud nagu „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“ või „Lumivalgeke“ on tuntud pea kõikjal maailmas. Sageli mõtestatakse neid tekste kui universaalsete väärtuste kandjaid, mida kultuuris üha uuesti korratakse, tõlgitakse erinevatesse keeltesse ja jutustatakse ümber uutes kontekstides ja kõikvõimalikes žanrites. Käesolevas väitekirjas otsime vastust küsimusele: Kuidas taolised lood üldises kultuuri dünaamikas muutuvad? Kuna muinasjutud eksisteerivad kaasajas väga erinevates variatsioonides pakuvad need suurepärast materjali, et paremini mõista ümberjutustamise protsessi olemust kultuuris. Kultuuris toimub pidev tekstide ümbertöötamine. Tähtsate ja kõigile tuntud lugude kordamine ja ümberjutustamine meenutab omamoodi keerulist mängu, milles erinevad autorid otsivad tekstidest varjatud tähendusi, katsetavad uusi väljendusviise või lihtsalt testivad juba laiemale avalikkusele tuttavate ideede aktuaalsust uutes kontekstides. Tänapäeval ei ole uute interpretatsioonide loomine enam vaid „professionaalsete“ autorite pärusmaa. Erinevate tõlgenduste võrgustikku täiendavad üha enam „amatöörautorid“ (ehk teisisõnu fännikirjanduse autorid); lisaks jutustatakse lugusid ümber ärilistel eesmärkidel ning suur osa ümberjutustustest leiab aset ka osaluskultuuri piirialadel. Publiku osalemine loometegevuses muudab kultuuri heterogeensemaks, kutsudes esile uusi kunstilisi praktikaid ja dialoogivõimalusi. Ühtlasi pakub fännikirjandus rikkalikku materjali uurijale, mille abil kujundada terviklikum ja nüansseeritum arusaam sellest, kuidas lood muutuvates kultuurikontekstides eksisteerivad. Doktoritöös vaatleme me ümberjutustust kui semiootilist probleemi ja modelleerime seda kui kommunikatsiooni inimeste, tekstide ja kultuuride vahel. Antud töö puhul ei ole eesmärgiks vaid üksikute süžeede analüüs, vaid püüame selgitada, kuidas toimub kultuuri transmeedialine kommunikatsioon ehk kuidas suhestuvad omavahel erinevates kultuurikeeltes kirjutatud tekstid kultuuri mentaalsel tasandil ja autori/publiku teadvuses. Peamiseks uurimismaterjaliks on vene fännikirjandus, mis on pühendatud Hans Christian Anderseni kirjapandud „Lumekuningannale“ (1844) kui klassikalisele muinasjutusüžeele. Väitekiri koosneb sissejuhatavast osast ja viiest originaalartiklist, mis on avaldatud viimase viie jooksul minu doktoriõpingute käigus.
The role of PSA-NCAM in the survival of retinal ganglion cells
(2020-01-17) Lobanovskaya, Natalia; Zharkovsky, Alexander, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Närviraku adhesioonimolekul (NCAM) on glükoproteiin, mis kuulub immunoglobuliinide superperekonda. Kolm peamist NCAMi isovormi on jaotatud molekulmassi alusel (NCAM-180, NCAM-140, NCAM-120) ning need erinevad üksteisest rakumembraani läbiva domeeni poolest. Närviraku adhesioonimolekulide peamine roll on närvirakkude vaheliste kontaktide loomine ja nende stabiliseerimine. Polüsiaalhappe (PSA) seondumine NCAMi viienda immunoglobuliini domeeni külge toimub polüsialüültransferaas II (ST8SiaII) ja IV (ST8SiaIV) vahendusel, ning selle tulemusena väheneb rakkudevaheline adhesioon. Lisaks on näidatud, et PSA-NCAM ei mõjuta mitte üksnes rakkudevahelisi adhesiivseid omandusi, vaid sellel on oluline roll ka protsessides, mille kaudu reguleeritakse rakkude elulemust, proliferatsiooni, diferentseerumist, migratsiooni, aksonite väljakasvu ning sünaptilist plastilisust. PSA-NCAMi leidub valdavalt kesknärvisüsteemi neuronitel ning gliiarakkudel ja olles närvirakkudevahelise struktuurse dünaamilisuse vahendaja, omab ta olulist rolli aju plastilisuse regulatsioonis nii arenevas ajukoes kui ka täiskasvanueas. Silma võrkkestas esineb PSA-NCAMi täiskasvanueas kõige rohkem Mülleri rakkudel ja astrotsüütidel ganglionirakkude (RGC) juures. Silma võrkkest koosneb mitmetest erineva funktsiooniga rakukihtidest, millest ühe kihi moodustavad ganglionirakud. Selles kihis paiknevad RGCde kehad, mille aksonid moodustavad nägemisnärvi. On näidatud, et silma võrkkesta PSA-NCAM võib mõjutada RGC elulemust, kuid milline on PSA-NCAMi täpne roll täiskasvanueas silma võrkkesta funktsiooni tagamisel, pole teada. Töö eesmärgid: 1. Tuvastada, kas NCAM, ST8SiaII, ST8SiaIV puudulikel hiirtel ja endosialidaas-N-i (Endo-N) indutseeritud PSA defitsiit metsiktüüpi hiirtel esinevad muutused PSA-NCAMi ekspressionis ja silma võrkkesta RGCde arvus. 2. Selgitada, kas ja kuidas mõjutab NCAM-/-, ST8SiaII-/-, ST8SiaIV-/- või Endo-N-iga tekitatud PSA kadu silma võrkkesta RGCde elulemust neurotoksiini kaiinhappe intravitreaalse manustamise järgselt. 3. Selgitada, millise mehhanismi vahendusel väheneb PSA-NCAMi tase ning tekib RGCde degeneratsioon kaiinhappe intravitreaalse manustamise järgselt. 4. Teha kindlaks PSA-NCAMi ja maatriksi metalloproteinaas-9 (MMP-9) roll RGCde elulemusele hiire streptosototsiiniga indutseeritud diabeedi mudelis. Töö tulemused: 1. Antud töö tulemused näitasid, et vastsündinud ST8SiaII-/- ja ST8SiaIV-/- hiirtel on PSA-NCAMi ekspressioon oluliselt vähenenud, kuid täiskasvanud hiirtel ekspressioonis muutusi ei täheldatud. NCAM-/- hiirtel PSA-NCAMi ei leitud. Tuvastati, et NCAM-/- hiirtel on RGCde arv oluliselt suurenenud, vastupidiselt ST8SiaII-/- hiirtele, kellel RGCde arv on vähenenud, kuid ST8SiaIV-/- hiirtel RGCde arvus muutusi ei esinenud. Samuti selgus, et PSA eemaldamine NCAMilt Endo-N-iga ei mõjutanud RGCde elulemust. 2. Ilmnes, et ST8SiaII-, ST8SiaIV- või NCAM-defitsiitsetel loomadel ei mõjutanud kaiinhappe poolt põhjustatud toksilisus RGCde elulemust, mille põhjuseks võib olla olemasolevate sialüültransferaaside aktivatsioon. Samas, Endo-N-iga tekitatud PSA kadu suurendas kaiinhappe toksilist toimet RGCdele, mis viitab, et polüsialüülitud NCAMi vorm on vajalik RGCde elulemuse tagamiseks. 3. Selgus, et MMP-9 osaleb kaiinhappest indutseeritud PSA-NCAMi taseme vähenemises, põhjustades PSA eemaldamist NCAMilt ning selle mehhanismi kaudu mõjutatakseb RGCde elulemust. 4. Tuvastati, et streptosototsiiniga indutseeritud diabeedi mudelis on RGCde arv vähenenud ja see on seotud PSA-NCAMi taseme vähenemisega ning MMP-9 aktivatsiooni suurenemisega RGCde piirkonnas.