Sirvi Kuupäev , alustades "2020-09-11" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Improving groundwater table monitoring for Northern Hemisphere peatlands using optical and thermal satellite data
(2020-09-11) Burdun, Iuliia; Sagris, Valentina, juhendaja; Mander, Ülo, juhendaja
Sood on märgalad, kuhu taimede mittetäieliku lagunemise tõttu on talletunud palju turvast, , mis sisaldab suurt kogust süsinikku. Turvas on moodustunud aastatuhandete jooksul niisketes tingimustes. Inimtegevuse surve ning globaalne kliima soojenemine on põhjustanud soode kuivenemise ning seetõttu talletunud süsiniku lendumist kasvuhoonegaaside (KHG), peamiselt süsihappegaasina (CO2), mis põhjustab omakorda kliima soojenemist. Ka teised KHG-d, metaan ja naerugaas, lenduvad soodest ja nendegi puhul on olulisimaks teguriks põhjaveetaseme langus. Seetõttu on täpsem teadmine soode põhjaveetaseme muutustest olulise tähtsusega Maa kliima muutumise ennustamisel. Käesolev väitekiri annab ülevaate uuringutest, mille välitööde osa tehti Eestis Endla looduskaitsealal Männikjärve ja Linnusaare rabades, võrdlevad analüüsid aga sarnaste soodega Soomes, Rootsis, Kanadas ja USA-s. Töö peamiseks eesmärgiks oli täiendada Põhjapoolkera soode põhjaveetaseme sattelliidi-põhist kaugseiret, mille alusel hinnati tulemuste olulisust, võrreldes seda soodes tehtud kohapealsete mõõtmistega. Esmakordselt näidati, et kasutatud optiliste ja termiliste spektrite signaalid, mis on turba veesisalduse ja rohelise (kasvuperioodi) taimkatte määramise seisukohast kõige tundlikumad, , iseloomustavad usaldusväärselt soode põhjaveetaset. Täiendava uuringuga taimkatte mõjust seosele leiti vastav niiskusindeks ja selle kõige usaldusväärsemad kohad (pikslid) soodes, mis omakorda võimaldas üldistada tulemust kogu soo ulatuses. Algselt Eesti soodes välja töötatud metoodika õigustas ennast ka teistes soodes nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas ning seda soovitatakse kasutada edasistes uuringutes.
Snow cover dynamics and its impact on greenhouse gas fluxes in drained peatlands in Estonia
(2020-09-11) Viru, Birgit; Jaagus, Jaak, juhendaja; Mander, Ülo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Maa keskmine temperatuur on tööstusrevolutsiooni algusest tänaseks tõusnud ligikaudu ühe kraadi võrra. Talvise keskmise temperatuuri muutus Põhja-Euroopas on olnud suurem kui globaalne keskmine muutus. Õhutemperatuur on peamine tegur, mis määrab lumikatte kestuse ja paksuse, lumikate omakorda võib mõjutada talvist kasvuhoonegaaside (KHG) lendumist. Doktoritöö eesmärgiks oli analüüsida lumikatte muutlikkuse mõju KHG talvisele voole Eestis. Territoriaalsed erinevused lumikatte parameetrites Eestis on suured: selgelt erinevad teineteisest Lääne-Eesti saared ja rannikualad ning sisemaa. Lumikatte kestus varieerus 61 päevast Vilsandil kuni 130 päevani Kagu-Eesti kõrgustikel. Eestis on 66 aastaga lumikatte periood lühenenud keskmiselt 27 päeva võrra, eelkõige kevadise varasema sulamise tõttu. Välitöödel mõõdeti KHG süsihappegaasi (CO2), metaani (CH4) ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasi (N2O) lendumist kahest jääksoost (Ess-soo ja Laiuse) ning Järvselja kõdusookuusikus ja –kaasikus. Jääksoo on turbakaevandamise lõppemist tekkinud taimkatteta ala, mis ei seo süsihappegaasi ning on seetõttu oluline kasvuhoonegaaside allikas. Kõdusoometsadest ehk kuivendatud soometsadest lendus oluliselt nii CO2 (talvel 15–20% aastasest voost) kui ka N2O. Metaani voog oli mõlemas koosluses suhteliselt väike, kuid talvine voog moodustas 31–52% aastasest emissioonist jääksoodes ning 33–49% aastasest tarbimisest kõdusoometsas. Talvine N2O voog oli kõdusoometsas märkimisväärselt kõrgem kui jääksoos, moodustades nii kõdusookuusikus kui -kaasikus 87% aastasest lendumisest. Eriti suur oli lendumine külmumis/sulamistsüklite ajal: arvestades kõigi kolme gaasi kliimamõju, moodustas kõdusookaasikute talvine N2O voog põhilise osa selle ökosüsteemi aastasest KHG bilansist. Lumikatte paksuse ja erinevate KHG voogude vahel selge seos puudus, kuid puuduva või õhukese lumikatte korral oli voogude varieeruvus suur. Lumikatte kestuse jätkuv lühenemine ning paksuse ulatuslikum varieerumine suurendab tulevikus talviste KHG voogude osatähtsust veelgi.
HPLC analysis of bacterial alarmone nucleotide (p)ppGpp and its toxic analogue ppApp
(2020-09-11) Alves Oliveira, Sofia Raquel; Tenson, Tanel, juhendaja; Hauryliuk, Vasili, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Bakteritel on evolutsiooni käigus välja kujunenud arvukalt kohanemismehhanisme, mis aitavad neil ellu jääda ka karmides keskkonnatingimustes. Keerukad molekulaarsed võrgustikud kontrollivad adaptiivseid füsioloogilisi vastuseid, näiteks antibiootikumiresistentsust, biokile moodustumist ja bakterite minekut uinunud olekusse. Sellised kohanemismehhanismid sõltuvad stressi tajuvate ja sellele reageerivate valkude ensümaatilistest aktiivsustest. Üheks oluliseks komponendiks stressivastuses on signaalmolekulide süntees ja lagundamine. Käesolevas töös uuriti ühte kõige laiemalt levinud adaptiivset mehhanismi, mida nimetatakse poomisvastuseks. Selle mehhanismi puhul on võtmetähtsusega RelA / SpoT homoloogsed (RSH) ensüümid, mis sünteesivad ja lagundavad alarmoon-nukleotiide ppGpp ja ppp(G)pp. Nende nukleotiidide ühiseks nimetamiseks kasutatakse tähistust (p)ppGpp. Need molekulid mõjutavad mitmeid protsesse bakterirakus, näiteks virulentsust ja antibiootikumitolerantsust. Käesoleva töö eesmärgiks oli välja töötada metoodika nukleotiidide, sealhulgas (p)ppGpp, tasemete kvantifitseerimiseks. Rakendades seda metoodikat uuriti nukleotiidide taset bakterite kasvul ning antibiootikumitöötluse käigus. Nukleotiidide, sealhulgas (p)ppGpp taseme kvantifitseerimiseks töötati välja HPLC-l põhinev meetod. Nukleotiidide kvantifitseerimise meetodid sisaldavad kolme etappi: proovi kogumine, nukleotiidide ekstraheerimine ja kvantifitseerimine. Kogumisetapis filtreeriti bakterikultuur ja nukleotiidide ekstraheerimiseks viidi filter äädikhappesse. (p)ppGpp kvantifitseerimiseks rakendati HPLC metoodikat 5 µm 4,6 x 150 mm tugeval anioonvahetuskolonnil. Teiste nukleotiidide tuvastamiseks ja kvantifitseerimiseks kasutati ioon-paar pöördfaasi (IPRP) kromatograafiat Kinetex C18 2,6 µm 4,6 x 150 mm kolonnil. Kasutades väljatöötatud metoodikaid uuriti nukleotiidide tasemete muutust bakterite stressivastuse korral. Soolekepikesel (Escherichia coli) analüüsiti nukleotiidide tasemeid kasvukõvera erinevates faasides ja aminohapete nälja puhul. Aminohapete nälja puhul täheldati kiiret (p)ppGpp taseme tõusu. Translatsiooni inhibeerivate antibiootikumide (tiostreptooni, klooramfenikooli ja tetratsükliini) mõju (p)ppGpp ja teiste nukleotiidide tasemetele bakterirakus uuriti nii Gram-negatiivsetes kui ka Gram-positiivsetes bakterites, esindajateks vastavalt E.coli ja Bacillus subtilis. (p)ppGpp kuhjumise indutseerimiseks kasutati eeltöötlust muprirotsiiniga. Seejärel lisati uuritav antibiootikum subinhibeerivas kontsentratsioonis. Mõlema bakteriliigi korral pidurdasid kõik testitud translatsiooni inhibiitorid (p)ppGpp kuhjumist. Meie uurimisrühma bioinformaatiline analüüs tuvastas, et mõnedes bakteriliikides on RSH ensüümid, millel on ainult (p)ppGpp sünteesi eest vastutav osa. Leiti, et selline ensüüm bakteris Cellulomonas marina võib fosforüleerida ka adenosiini, tekitades molekuli ppApp. Koos paralleelselt ilmunud töödega teistest laboritest on alust arvata, et tegemist on uudse regulaatornukleotiidiga. Selle nukleotiidi täpse rolli kindlakstegemine nõuab edasisi uuringuid.