Sirvi Kuupäev , alustades "2020-10-02" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

The impact of forest drainage on macroinvertebrates and amphibians in small waterbodies and opportunities for cost-e ffective mitigation
(2020-10-02) Vaikre, Maarja; Remm, Liina, juhendaja; Rannap, Riinu, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Väikesed ja/või ajuti kuivavad veekogud on erilised elupaigad: olles omadustelt väga heterogeensed, tõstavad need kohalikku liigirikkust ning pakuvad elupaika mitmetele unikaalsetele liikidele. Kuna väikeveekogude arv ja levik maastikus on seotud veehulga muutustega, on need inimtegevusest tugevalt mõjutatud. Oluline väikeveekogude elustiku vaesumist põhjustav tegur on metsakuivendus. Vahetult pärast kraavide rajamist alaneb põhjaveetase, väheneb üleujutuste kestus ning suureneb äravool, kuna liigne vesi juhitakse kraavidega alalt välja. Tulemuseks on ulatuslikud kuivenduskraavide võrgustikud, mida perioodiliselt rekonstrueeritakse, st puhastatakse põhjasetetest ja taimestikust. Käesolevas töös uurisin kuivenduse ja kraavide rekonstrueerimise mõju väikeveekogude elustikule majandusmetsades ja kuivendatud kaitsealadel, keskendudes muuhulgas elustikumõju leevendusvõimalustele tiikide ja kraavilaiendite rajamise näol. Kuivenduse mõju väikeveekogude elustikule ilmneb nii elupaikade kao (lompide kuivamine), kui sellega kaasneva koosluste teisenemise ja üheülbastumise kaudu – väheneb veeselgrootute liigirikkus ning arvukus lompides ning teisenevad kraavide kooslused. Kaitsealadel ei ole kraavide looduslikule suktsessioonile jätmine jätkusuutlik, kuna varjulised kraavid kahepaiksetele väärtuslikke sigimispaiku ei paku, välja arvatud juhul kui kraavidel tegutsevad koprad. Ka majandusmetsades on kahepaiksete elujõuliste populatsioonide säilitamiseks vajalik leevendusmeetmete rakendamine, kuna nende eelistatud veekogud – kraavid ja raiesmikulombid – kipuvad rekonstrueerimisjärgselt suurema tõenäosusega kuivama. Veeselgrootutele ei ole leevendusveekogud n-ö “no net loss” meede, kuna kooslused erinevad loodulike lompide omadest, kuid sellegipoolest soodustavad leevendusveekogud kuivendatud maastikes neis harvemini esinevate liikide esinemist. Kokkuvõttes on leevendusveekogude rajamine üsna tõhus meede väikeveekogudega seotud liikide toetamiseks majandatavates metsades
Molecular alterations in the pathogenesis of two chronic dermatoses – vitiligo and psoriasis
(2020-10-02) Raam, Liisi; Kingo, Külli, juhendaja; Kisand, Kai, juhendaja; Rebane, Ana, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Vitiliigo on krooniline nahahaigus, mis väljendub valgete laikudena nahal. Vitiliigo mõjutab patsiendi elukvaliteeti, sest avaldub tihti lapse- ja noorukieas ning haiguskolded paigutuvad enamasti avatud kehapiirkondadesse. Puudulikud teadmised vitiliigo tekkemehhanismidest on takistanud tõhusate ravimeetodite väljatöötamist. Psoriaas on sage krooniline põletikuline haigus, mis väljendub punetavate ja ketendavate haiguskolletena nahal, millele võib kaasneda küünte ja liigeste kahjustus. Kuigi bioloogilise ravi kasutuselevõtt on psoriaasi ravitulemusi parandanud, ei toimi see kõigil haigetel võrdväärselt tõhusalt ning senini ei osata ravitulemust ega haiguse kulgu täielikult ette ennustada. Selleks, et hankida uut informatsiooni vitiliigo ja psoriaasi tekkemehhanismide kohta, kaasasime uuringusse 23 vitiliigot ja 43 psoriaasi põdevat patsienti ning 32 tervet vabatahtlikku. Määrasime uuritavate nahast ja verest immuunsüsteemi töös osalevate geenide ja valkude avaldumist. Lisaks uurisime vitiliigoga haigete nahas mikroRNAde avaldumist. MikroRNAd on väikesed, aga võimsad pärilikkusaine osakesed, mis mõjutavad geenide avaldumist ja seoses sellega kaudselt kõiki protsesse organismis. Kui varasemalt arvati, et nii vitiliigo kui ka psoriaas on peamiselt autoimmuunsed haigused, st. et häirunud on eeskätt omandatud immuunsus, siis meie uuringus ilmnes, et häirunud on ka mitmed etapid kaasasündinud immuunsuse töös. See on immuunsüsteemi osa, mis on pidevas valmisolekus, et kaitsta organismi väliskeskkonnast pärinevate ohtude eest. Teiseks leidsime, et vitiliigo korral on nii pigmendi- kui ka naharakkudes aktiveerunud protsess nimega autofaagia, mille käigus õgitakse ära rakkude vigased koostisosad. Kolmandaks tuvastasime, et vitiliigot põdevate patsientide nahas on muutunud paljude mikroRNAde, mis osalevad pigmenditootmises ja põletikuprotsessis, avaldumine. Kui viisime ühe nendest mikroRNAdest pigmendi- ja naharakkude sisse, muutus omakorda paljude põletikus ja pigmenditootmises osalevate geenide avaldumine. Antud uurimistöö tulemused näitavad, et tulevikus on tarvis lisauuringuid selgitamaks kaasasündinud immuunsüsteemi, autofaagia ja mikroRNAde rolli vitiliigo ja psoriaasi kulgu ennustavate markeritena, diagnostiliste markeritena ja ravi märklaudadena.
Measuring military commanders’ decision making skills in a simulated battle leading environment
(2020-10-02) Männiste, Tõnis; Pedaste, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Sündmused Gruusias 2008. aastal ning Ukrainas 2014. aastal on viinud olukorrani, kus NATO riigid on keskendumas iseseisva kaitsevõime tugevdamisele ning järjest enam ka reservüksuste juhtide väljaõppele. Reservarmee põhimõtetest lähtub ka Eesti Kaitsevägi (EKV), mis on aga väike ja saab konflikti puhkemise korral loota vaid sellele, et reservüksuste ülemad suudavad lahingolukordades tegutseda paremini kui vastane. EKV jaoks on seega oluline reservülemate väljaõpe, mis 11-kuulise kestuse jooksul peab valmistama nad ette tegutsemaks olukorras, kus juhitakse oma üksust lahingus. Paraku pole rahuajal võimalik lahingujuhtimist praktiseerida muul moel, kui õppeolukordades, mis ei pruugi aga tagada piisavat autentsust. Sama kehtib ka õppe tulemuslikkuse hindamise kohta, mida pole EKV võimalik praegu piisava usaldusväärsusega teha. See omakorda ei võimalda langetada adekvaatseid otsuseid väljaõppe tõhustamiseks ja isikkoosseisu valimiseks ning samuti pärsib see teadus- ja arendustegevust EKV-s. Seega on EKV-l vajadus usaldusväärse mõõtevahendi järgi, mis võimaldaks kulutõhusalt mõõta reservülemate otsustusvõimet lahinguolukordades. See doktoritöö keskendubki reservülemate otsustusvõime mõõtmiseks sobiliku mõõtevahendi koostamisele ning selle usaldusväärsuse testimisele. Selleks viidi esmalt läbi süstemaatiline kirjandusanalüüs eesmärgiga tuvastada, milliseid mõõtevahendeid on varasemalt kasutatud väikeüksuste ülemate otsustamise mõõtmiseks lahingutegevuse juhtimisel. Lisaks huvituti, kuidas neid mõõtevahendeid on kasutatud ning millised neist sobiks kasutamiseks EKV-s koheselt või modifitseerituna. Selgus, et laialdaselt kasutatav ning ka EKV vajadustele vastav mõõdik on olukorrapõhine otsustamistest (OPT) vaatamata sellele, et ükski tuvastatud mõõdikutest ei keskendunud otseselt lahinguolukorras otsustamisele. Seega koostati otsustamise mõõtmiseks sobivad testid ning rakendati neid Kaitseväe Akadeemia kadettidest (134) ning reservrühmaülema baaskursuse ajateenijatest (80) koosneva valimiga. Selgus, et koostatud testid annavad usaldusväärseid tulemusi, eristades lahendajaid hästi nii erineva väljaõppe taseme kui varasema kogemuse alusel. Seega sobivad OPT-d hästi mõõtma väikeüksuse ülemate otsustamisoskust lahingujuhtimisel. Töö praktilise tulemusena saab EKV edaspidi kasutada valminud mõõtevahendit erinevatel eesmärkidel, sealhulgas väljaõppe hindamiseks ja tõhustamiseks ning samuti teadus- ja arendustegevuses. Edasised uuringud võiks keskenduda sellele, et välja selgitada, kui hästi ennustab OPT-de tulemuslik lahendamine tegelikku sooritust üksuse juhtimisel.
А. А. Шаховской — идеолог русского национального театра
(2020-10-02) Новашевская, Карина; Киселева, Любовь, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Vürst Aleksandr Aleksandrovitš Šahhovskoi (1777-1846) oli 19. sajandi esimese veerandi vene teatri üks olulisemaid tegelasi. Peaaegu 30 aasta jooksul oli ta repertuaaripoliitika juht, lavastaja ja näitejuht ning paljude näitlejate juhendaja. Uurimistöö ülesandeks oli vaadelda Šahhovskoi loomingut tema vene rahvusteatri kujunemise kontseptsiooni aspektist. Väitekirjas ristuvad mitu uurimissuunda: uuritakse imperaatorlikku ja rahvuslikku ideoloogiat, rahvuslikke müüte, rahvuslikku ülesehitustööd Venemaal 19. sajandi esimesel veerandil; uuritakse vene „arhaismi“, 18. sajandi lõpu – 19. sajandi esimese veerandi vene teatrilugu ning teatrikriitikat; uuritakse A. Šahhovskoi loomingut ajastu ühiskondlik-kirjandusliku elu taustal. Väitekirjas kasutatakse ajaloolis-kirjanduslikku ja komparatiivset meetodit, ideoloogilise diskursuse ja teksti retoorilist analüüsi. Väitekirjas on üksikasjalikult rekonstrueeritud ja analüüsitud Šahhovskoi programmi. Selle peamised põhimõtted on: 1) luua vene repertuaar näidenditega, mille süžeed pärinevad vene elust ja ajaloost ning karakterite kujutamine on otseselt seotud vene rahva kultuuriliste ja moraalsete eripäradega. Selleks kasutati laialdaselt suulise ja muusikalise (pseudo)folkloori elemente, töötati välja kõnekeel kui rahvusliku iseloomu kehastus; 2) erinevate teatrižanride, aga ka romantismiajastu kirjandusteoste (Puškini poeemid, Žukovski ballaadid, W. Scotti romaanid jpt.) dramaturgiliste töötluste kaasamine aktuaalsesse kirjandusprotsessi; 3) koostöö noorte autoritega, mis pidi rikastama repertuaari uute „õigesuunaliste“ näidenditega; 4) lääne omast erineva vene „rahvusliku“ näitlejameisterlikkuse koolkonna loomine; 5) euroopaliku teatri jäljendamise probleemi lahendamine võrdlusmudelite otsimise ja nende rahvusliku sisuga täitmise abil ning „parima lapsendamisega isamaale“, kusjuures see toimus orienteerudes lääneeuroopa teatrimõtte saavutustele, eriti just A.W. Schlegeli ideedele; 6) Vanakreeka teatri vene teatrile eeskujuks kuulutamine; 7) katse luua „ideaalset“ vene teatri ajalugu, mis ei jääks alla lääneeuroopa omale. Nagu käesolev uurimustöö näitab, toimus Šahhovskoi nagu ka kogu vene „arhaismi“ kui kirjandusliku suuna tegevus kooskõlas Euroopa eelromantismi ja romantismi rahvusliku kultuuri ülesehitamise ideega. Nagu käesolev uurimustöö näitab, toimus Šahhovskoi nagu ka kogu vene „arhaismi“ kui kirjandusliku suuna tegevus kooskõlas Euroopa eelromantismi ja romantismi rahvusliku kultuuri ülesehitamise ideega. Šahhovskoi programm ei olnud originaalne ning süsteemina oli ta liiga sirgjooneline ja didaktiline. Tema dramaturgia vananes kiiresti, talle järgnesid ajas tugevad ning omanäolised autorid. Nad võtsid üle Šahhovskoi põhiidee – rahvusteatri loomine, kuid täitsid selle teistsuguse sisuga. Šahhovskoi loomingu kõige tugevam külg oli elava kõnekeele loomine näitetekstis ja seda arendasid hiljem edasi Gribojedov, Gogol, A. Ostrovski jt