Sirvi Kuupäev , alustades "2020-10-30" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Mapping time: analysis of contemporary theories of historical temporality
(2020-10-30) Hellerma, Juhan; Sooväli, Jaanus, juhendaja; Tamm, Marek, juhendaja; Kleinberg, Ethan, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö tegeleb ajasuhete temaatikaga tänapäevases ajaloofilosoofias. 20. sajandi teisel poolel aset leidnud keelelise pöörde kontekstis nähti ajaloofilosoofia või ajalooteooria peamise ülesandena ajaloo kui akadeemilise distsipliini kriitilist analüüsi. Selles vaimus uurimused huvitusid ennekõike sellest, kas ja kuidas on ajalooteadmine võimalik, ning millist rolli mängib mineviku tunnetamisel keeleline representatsioon. Viimasel paarikümnel aastal on ajaloofilosoofiliste küsimuspüstituste haare märgatavalt laienenud. Iseäranis on hakatud tähelepanu pöörama “ajaloolise ajalisuse“ eri vormide mõtestamisele ja analüüsile. Ajalisuse temaatika kontekstis uuritakse näiteks, millal ja mis tingimustel kujunes ajalooteadusele aluseks olev eeldus olevikust selgepiiriliselt eraldatud ajaloolise mineviku kohta. Ajalooteadusele omaste ajalisuse tingimuste käsitlemine on omakorda osa laiemast ajateemalisest diskussioonist, milles mõtestatakse ka avaramaid ühiskondlik-kultuurilisi ajalisuse vorme. Uurides kaasaegset ajalisuse mõiste ümber keerlevat ajaloofilosoofilist debatti, seab doktoritöö endale kolm eesmärki. Esimeseks eesmärgiks on ehitada välja üldistav teoreetiline raamistik, mis võimaldab tuua kokku olulisemaid viimasel paarikümnel aastal esile tõusnud ajalisuse käsitused. Teiseks taotluseks on keskenduda mõjukale hüpoteesile “presentismist“ kui meie ajastu domineerivast ajakogemusest, nagu selle sõnastas sajandi alguses prantsuse ajaloolane François Hartog. Töös vaagitakse presentistliku ajamudeli seletuslikku potentsiaali, kuid pööratakse tähelepanu ka selle piiridele. Kolmandaks eesmärgiks ongi piiritleda alternatiivne ajalisuse teooria, mis liiguks välja presentismile omasest olevikukesksusest. Doktoritöö väidab, et kriitiline hoiak presentismi suhtes on iseäranis põhjendatud tänapäevaste tehnoloogiliste ja ökoloogiliste muutuste kontekstis.
Soil eukaryotic community responses to land use and host identity
(2020-10-30) Sepp, Siim-Kaarel; Öpik, Maarja, juhendaja; Zobel, Martin, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Mullaelustiku uurimine pole lihtne – lisaks sellele, et maa-alune elu jääb inimese igapäevasest tajuruumist kõrvale, on enamik mullas elutsevaid organisme kas mikroskoopilised või vähemalt piisavalt pisikesed, et nende leidmine, rääkimata liikide eristamisest, on keeruline. Õnneks tulevad siinkohal ökoloogidele appi DNA-põhised määramismeetodid. Selle tulemusena on tormiliselt arenema hakanud ökoloogiasuund, kus samaaegselt endisaegsete loodusuurijate tööga – kes kus elab? – uuritakse maapealsel elul põhinevate teooriate paikapidavust ka maa all. Doktoritöö käigus uurisin, kuidas mõjutab inimtegevus ühe olulise maa-aluse elustikurühma – peaaegu 80% maismaa taimeliikidega sümbioosis elavate arbuskulaarmükoriissete (AM) seente – elurikkust nii globaalsel skaalal ning Eestile omastes poollooduslikes kasvukohtades. Leidsin, et inimtegevusest (või selle tegevuse lõpetamisest) tingitud stress mõjutab suuresti koosluste koosseisu, kuid ei pruugi tingimata päädida vaadeldavate organismide liigirikkuse vähenemisega. Kuna liigilist koosseisu võib teatud lähenduses käsitleda koosluse funktsiooni indikaatorina, leidsin, et inimtegevuse mõju hindamiseks ei piisa pelgalt liikide loendamisest. Samuti leidsin, et looduslike ökosüsteemide AM seente liigirikkusele on inimtekkelistel häiringutel vastassuunaline mõju – vaesemates kasvukohtades elurikkust suurendav ning rikkamates vähendav. Puisniidul erinevaid organismirühmi uurides selgus, et inimtegevuse tõttu muutunud kasvukohtades muutuvad samaaegselt ja -suunaliselt mitmed päristuumsed organismirühmad, nii mükoriisaseened kui ka mullas elavad loomad. Lisaks leidsin vastupidiselt ootustele, et vaatamata enamiku taimeliikidega koos elavate AM seente väiksele globaalsele liigirikkusele (maismaa taimeliikide ning AM seeneliikide arvu suhe on umbes 300:1) ei ole taimejuurtesse „komplekteeritud“ AM seeneliikide kogum juhuslik, vaid mükoriisavõrgustikus eelistavad teatud peremeestaimed kindlaid seeneliike (või vastupidi).
The segmented integration and mediated transnationalism of Estonian Russian-speaking populations
(2020-10-30) Leppik, Marianne; Vihalemm, Triin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Eesti venekeelse elanikkonna puhul on tegemist sisemiselt heterogeense rahvastikurühmaga, keda ühendab küll ühine keel, ent kelle kohanemine Eesti ühiskonnas on aset leidnud eri viisidel. Kuigi neid erinevusi on uuritud varemgi, näiteks on lõimitust vaadeldud eeskätt riigispetsiifilise kapitali nagu kodakondsus ja keeleoskus abil (vt Lauristin 2012, Rikmann jt 2013), siis minu doktoritöö pakub välja detailsema empiirilise mudeli kirjeldamaks venekeelse elanikkonna lõimumise viise. Doktoritöös võetakse lõimumise lahtimõtestamisel arvesse venekeelse elanikkonna meedia kaudu vahendatud hargmaisust ehk eri meediaruumides osalemist ning piiriüleste (virtuaalsete) sidemete alahoidmist. Lõimumise ja hargmaisuse vahelisi seoseid ei ole Eesti kontekstis senini põhjalikult analüüsitud. Lõimituse aspektist on Venemaa mõju peetud kui mitte ohtlikuks, siis kindlasti mitte kohalikku lõimumist toetavaks. Käesolevast doktoritööst selgub, et opereerimine erinevates kultuuri- ja inforuumides ning laialdane venekeelse ja –maise meedia jälgimine ja kommunikatsioonipraktikad suhestuvad kohaliku lõimitusega erinevalt. See tähendab, et kohalik lõimitus ja meedia kaudu vahendatud hargmaisus on omavahel seotud, ent see vastastikmõju avaldub lõimrühmades erinevalt ning sõltub ka lõimrühmadele kättesaadavatest ressurssidest ja nende kasutamisest. Doktoritöö tulemused osutavad, et Eesti venekeelse elanikkonna saab tinglikult jagada neljaks. Multiaktiivne kosmopoliitne lõimrühm on tugevasti lõimitud kõikidesse ühiskonna sfääridesse, omab mitmekesist meediamenüüd ja suhtlusvõrgustikku, mis võimaldab aktiivselt ühiskonnaelus kaasa rääkida. Institutsionaalselt lõimunud usaldavad riigi institutsioone, neil on kõrgem haridus ning stabiilne majanduslik olukord, ent ebapiisav riigikeele oskus võib ühiskonnaelus osalemist pärssida. Kui regulaarne uudiste jälgimine hoiab kursis kohaliku eluga, siis venekeelse meedia jälgimine toidab hargmaisust ning võimaldab seeläbi säilitada ja arendada ajaloolis-kultuurilist identiteeti. Kolmas ehk etnokultuuriline lõimrühm paistab silma tugeva etnokultuurilise identiteediga ning lööb aktiivselt kaasa kodanikuühiskonnas. Samal ajal Venemaa kodakondsus ning Venemaaga seotud meedia- ja kommunikatsioonipraktikad ei toeta kohaliku poliitilise- ja kodanikuidentiteedi arengut ega suhteid põhirahvusega, ent seostuvad kohaliku tasandi kollektiivsete tegevustega ning hoiavad seeläbi ühiskonda sidustatuna. Neljast lõimrühmast problemaatilisim on nõrgalt lõimunud, kel puudub ligipääs ressurssidele, misläbi ühiskonnaellu kaasatud olla. Selle rühma hargmaisust, aga ka ühiskondlikku passiivsust toetavad meelelahutuslikku laadi tegevused virtuaalruumis, eeskätt sotsiaalmeedias.