Sirvi Kuupäev , alustades "2020-11-02" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Tree species effects on fungal richness and community structure
(2020-11-02) Otsing, Eveli; Tedersoo, Leho, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Erinevad seenerühmad on looduses olulised orgaanilise aine lagundajad, haigustekitajad või juursümbiondid, kes aitavad puudel omastada mineraalaineid. Puud mõjutavad oma ümbrust läbi varise ja juureeritiste. Puuliikide kooskasvamine loob segametsades erinevad elupaigalaigud, mis suurendab muude organismide elurikkust metsades, kus kasvab rohkem puuliike. Elurikkus suurendab ökosüsteemide tootlikkust ja stabiilsust muutuvate keskkonnatingimuste vastu. Enda doktoritöös käsitlen seente elurikkuse seost puude varise ja peremeestaimede liigirikkusega ning teiste puuliikide naabruse mõjuga. Leidsin, et mida rohkem sisaldab lagunev lehevaris erinevate puuliikide lehti, seda suurem on selles seente liigirikkus. Samas juurte liigirikkuse mõju seente mitmekesisusele on nõrk. Lehevarise koosseis määrab ka lagundajate ja taimepatogeenide liigilise koosseisu. Kuuse ektomükoriisaseente liigiline koosseis erineb kase–kuuse segametsa ning kuuse monokultuuri vahel. Kase naabrus mõjutab mulla keemilisi omadusi ja seeläbi ektomükoriissete seente kooslusi. Ektomükoriisaseente liigirikkus on globaalsel skaalal seotud peremeestaimede liigirikkusega, kuid regionaalsel tasemel on seosed mulla omaduste ja konkreetsete puuliikidega tähtsamad. Oma tööst järeldan, et metsa liigirikkus tõepoolest suurendab seente elurikkust, mõju tugevus sõltub aga konkreetsetest puuliikidest ning mulla ja muu taimkatte omadustest.
Digitalization of literary education in the context of cultural autocommunication
(2020-11-02) Milyakina, Alexandra; Torop, Peeter, juhendaja; Ojamaa, Maarja, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Vaatamata levinud arvamusele on noorte inimeste kirjanduselu aktiivsem kui kunagi varem. Kirjandusega suheldakse lihtsalt viisidel, mis ei pruugi alati laiemat tunnustamist leida. Digiajastul hõlmab kirjandusharidus erinevates meediumites loodud metatekstide mitmekesises võrgustikus navigeerimist ja nende pinnalt terviku integreerimist. Algtekstide esialgsel kujul lugemise asemel hangitakse selle kohta teadmisi nt ekraniseeringute, meemide, videomängude või isegi YouTube’i kommentaaride vahendusel. Verbaalsele, lineaarsele ja üksikautorluses trükiraamatule vastukaaluks on digitaalsed tekstid multimodaalsed, mittelineaarsed ja koosloomelised. Tekstide kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete omaduste muutuste kõrval on digitaliseerumine kaasa toonud nihked ka kirjandusharidust puudutavates sotsiaalsetes suhetes - loojad ja vastuvõtjad segunevad, kõike teadvatest õpetajatest saavad juhendajad iseseisvas teadmiste omandamise protsessis. Sellist olukorda võib vaadelda kultuurilise plahvatushetkena, kuid käesolev töö keskendub vastasküljele -- pidevale muutusele. Väitekiri käsitleb kirjandushariduse muutumist erinevate nurkade alt. Esiteks vaadeldakse eelnimetatud metatekstide rakendatavust kirjanduse õpetamisel. Teiseks sünteesitakse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna ning multimodaalsuse uuringuid analüüsimaks kirjandusharidust nii kultuurilise autokommunikatsiooni kontekstis kui läbi sotsiaalsete suhete prisma. Viimaseks pakutakse välja pedagoogilisi ja tehnoloogilisi lahendusi, et ületada formaalse kirjandushariduse ja igapäevaste digitaalsete praktikate vahelist lõhet. Väitekirjas lähenetakse uurimisküsimustele eksperimentaalselt ning töö aluseks olev empiiriline materjal pärineb autori osalusel valminud digitaalselt õppeplatvormilt Haridus Ekraanil ja selle kasutamiskogemustest.