Sirvi Kuupäev , alustades "2020-12-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Cellular, Extracellular and Extracellular Vesicular miRNA Profiles of Pre-Ovulatory Follicles Indicate Signaling Disturbances in Polycystic Ovaries
(MPDI, 2020-12-15) Rooda, Ilmatar; Hasan, Mohammad Mehedi; Roos, Kristine; Viil, Janeli; Andronowska, Aneta; Smolander, Olli-Pekka; Jaakma, Ülle; Salumets, Andres; Fazeli, Alireza; Velthut-Meikas, Agne
Cell-free RNAs have the potential to act as a means of gene expression regulation between cells and are therefore used as diagnostic markers describing the state of tissue environment. The origin and functions of such RNAs in human ovarian follicle, the environment of oocyte maturation, are unclear. The current study investigates the difference in the microRNA profiles of fertile women and polycystic ovary syndrome (PCOS) patients in three compartments from the same preovulatory follicle: mural granulosa cells (MGC), cell-free follicular fluid (FF), and extracellular vesicles (EV) of the FF by small RNA sequencing. In silico analysis was used for the prediction and over-representation of targeted pathways for the detected microRNAs. PCOS follicles were distinguished from normal tissue by the differential expression of 30 microRNAs in MGC and 10 microRNAs in FF (FDR < 0.1) that commonly regulate cytokine signaling pathways. The concentration of EV-s was higher in the FF of PCOS patients (p = 0.04) containing eight differentially expressed microRNAs (p < 0.05). In addition, we present the microRNA profiles of MGC, FF, and EV in the fertile follicle and demonstrate that microRNAs loaded into EVs target mRNAs of distinct signaling pathways in comparison to microRNAs in FF. To conclude, the three follicular compartments play distinct roles in the signaling disturbances associated with PCOS.
Development of multitargeted tumor penetrating peptides
(2020-12-15) Lingasamy, Prakash; Teesalu, Tambet, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Kasvajaliste haiguste ravivõimalused on piiratud, kuna süsteemne keemiaravi on madala efektiivsusega ning patsiendile manustatavat ravimidoosi piiravad kõrval- nähud tervetes kudedes. Üheks võimaluseks ravimite ja kontrastainete efektiivsemaks muutmiseks ja kõrvalnähtude vähendamiseks on nende laadimine nano-osakestesse. Nanoosakeste abil on võimalik parandada ravimite lahustuvust, koe- selektiivsust ja vabanemist sihtmärkkoes. Vähiravimite ja nanoosakeste koe- selektiivsuse ja efektiivsuse parandamiseks saab neid suunata keemiliselt konjugeeritud kullerpeptiididega. Kullerpeptiidide kasutamisel kasvajaliste haiguste täppisteraapiaks vajavad tähelepanu kaks olulist probleemi: (1) vereringest ligipääsetavate rakupinna retseptorvalkude limiteeriv kogus, mis seab piirid kasvajakoesse afiinsus-suunatavale ravimikogusele; (2) maliigsete rakkude geneetiline ebastabiilsus, mis võib viia resistentsuse kujunemisele afiinsus-suunatud ravimite suhtes. Käesolevas töös kirjeldatud prekliinilistes uuringutes töötati välja kullerpeptiidid, mis seonduvad kahe või enama rakuvälise maatriksi vähispetsiifilise vormiga. PL1 (järjestus: PPRRGLIKLKTS) on kaksik-spetsiifiline peptiid, seondub selektiivselt Tenastsiin-C C-isovormiga ning Fibronektiini EDB domääniga. Need mõlemad molekulid on indutseeritud paljudes soliidtuumorites. Teine peptiid, PL3 (järjestus: AGRGRLVR) seondub lisaks Tenastsiin-C C-isovormile neuropiliin-1ga – see interaktsioon käivitab vähispetsiifilise internalisatsiooni ja koepenetratsiooni raja. Käesolevas töös näidati, et võrreldes tavapäraste ühe molekulaarse märklauaga seonduvate peptiididega tagavad multispetsiilised peptiidid terapeutiliste ja diagnostiliste nanoosakeste parema akumuleerumise hiirtes modelleeritud soliidtuumorites. Töös näidati, et kullerpeptiididega suunamine parandab raudoksiidi nanoosakeste kontrasti kasvajakoe elupuhusel kuvamisel magnetresonantstomograafia abil. Eksperimentaalteraapia hiiremudelil näitas, et toksiliste nanoosakeste suunamine vähiselektiivsete peptiididega võimendas osakeste vähivastast toimet. Töö tulemusi on tulevikus võimalik rakendada kliinilistes uuringutes, et leida võimalusi kasvajaliste protsesside senisest tundlikumaks diagnostikaks ja efektiivsemaks raviks.