Sirvi Kuupäev , alustades "2021-04" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 12 12

Interactive effects of DRD2 rs6277 polymorphism, environment and sex on impulsivity in a population-representative study
(Elsevier, 2021-04) Klaus, K.; Vaht, M.; Pennington, K.; Harro, J.
Previous research has shown that dopaminergic dysregulation and early life stress interact to impact on aspects of impulse control. This study aimed to explore the potentially interactive effects of the rs6277 polymorphism of the dopamine D2 receptor gene (DRD2), stressful or supportive environment and sex on behavioural and self-reported measures of impulsivity, as well as alcohol use – a condition characterised by a deficit in impulse control. The sample consisted of the younger cohort (n=583) of the longitudinal Estonian Children Personality, Behaviour and Health Study. The results showed that the CC homozygotes (suggested to have decreased striatal D2 receptor availability) who had experienced stressful life events (SLE) or maltreatment in the family prior to age 15 showed higher self-reported maladaptive impulsivity at age 15. The genotype-SLE interaction and further association with sex was also evident in the frequency of alcohol use at age 15. Lack of warmth in the family contributed to significantly higher levels of thoughtlessness and more frequent alcohol use in CC carriers at age 25, whereas family support was associated with lower thoughtlessness scores in CC males, which may suggest a protective effect of supportive family environment in this group. Together the findings suggest that DRD2 rs6277 polymorphism, in interaction with environmental factors experienced in childhood and youth may affect facets of impulsivity. Future work should aim to further clarify the sex and age-specific effects of stressful and supportive environment on the development of neuronal systems that are compromised in disorders characterised by deficits in impulse control.
Phylogenetic structure of plant communities along environmental gradients: a macroecological and evolutionary approach
(2021-04-05) Capichoni Massante, Jhonny; Gerhold, Pille, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tänased taimekooslused on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul, kuidas aga koosluste kujunemist on mõjutanud evolutsioon, eelkõige liikide omavahelised sugulussuhted, on vähe uuritud. Vastuse annab pilguheit taimekoosluste põlvnemisse ja tänapäevaste ning ajalooliste keskkonnatunnuste võrdlemine. Nii selgus, et metsakooslustes on liigid lähemas suguluses troopikas, niitudel aga parasvöötmes. Tõenäoliselt tuleneb see puittaimede evolutsiooniliselt kõrgemast vanusest, rohttaimed ja kõrrelised on märksa vähem aega maakeral elanud. Ilmselt on ka puittaimed aeglaselt levinud tekkekohast troopikas pooluste suunas. Kõrbestumisele reageerivad taimed erinevalt: üheaastased liigid on lähemas suguluses kuivades oludes, mitmeaastased aga niisketes oludes. Tõenäoliselt on põhjuseks üheaastaste taimeliikide parem ellujäämus stressitingimustes ning mitmeaastaste taimede kui tugevamate konkurentide ülekaal soodsates oludes. Atlantilise vihmametsa piirkonna niiskes ja külmas taimkattes on kaugele minevikku vaadates puittaimed omavahel kauges suguluses, kuid vaadates hilisemaid liikide põlvnemisel toimunud lahknemisi, lähedases suguluses. Kuiva ja soolase mullaga taimekattes on kauges minevikus toimunud liikide lahknemiste põhjal puittaimed seevastu lähedases suguluses, kuid selge sugulusmustrita, kui vaadata hiliseid lahknemisi. Need erinevused tulenevad tõenäoliselt vanade Gondwana aegsete ja hilisemate neotroopilise päritoluga liikide koos kasvamisest. Töö tulemused toetavad liikide põlvnemisandmete ehk fülogeneetika laialdasemat kasutuselevõttu, sest see aitab mõista eluslooduse mitmekesisuse mustrite päritolu ja säilimise mehhanisme, ning on olulised tänaste kliimamuutuste ja elupaikade kaoga tegelemisel.
Jalgpalli positsioonist Eestis ja selle marginaliseerumise põhjustest Nõukogude anneksiooni perioodil
(2021-04-06) Schwede, Indrek; Rosenberg, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Maailmas on vähe riike, kus jalgpall oleks kaotanud oma juhtiva koha teiste spordialade seas. Eesti on sellest tõenäoliselt parim näide. Vähe sellest – Nõukogude anneksiooni tingimustes hakkas ka põlisrahvas jalgpalli suhtuma põlglikult. Kui enne II maailmasõda oli jalgpall Eestis kõige harrastatum, publikurohkeim, jõukaim ja meedias koos kergejõustikuga enim kajastatud spordiala, siis pärast Eesti okupeerimist pidi kohalik sport kohanduma punaimpeeriumi spordisüsteemiga. Liiduvabariikidele said kõige tähtsamaks medalid ja punktid eri tasandite spartakiaadidelt. Nende järgi hinnati spordijuhtide tööd. See tähendas, et majanduslikult odavam oli ette valmistada individuaalsetel olümpiaaladel võistlevaid sportlasi, kellest üksainus võis erinevatelt distsipliinidelt tuua mitu medalit. Jalgpallimeeskonna ülalpidamine koos taustajõududega oli kallis, hea tulemus polnud garanteeritud ja mängus oli vaid üks medalikomplekt. Kuigi NSV Liidu spordisüsteem töötas selle nimel, et rahvusvahelisel tasandil näidata oma üleolekut kapitalistlikest riikidest ja edestada neid olümpiamängudel, jäi suure riigi rahva jaoks kõige armastatumaks siiski jalgpall. Seal oli konkurents tihedam kui olümpiaaladel. Pisikesele Eestile see sobis, sest tänu kõrgel tasemel oskusteabele individuaalaladel oli võimalik läbi lüüa nii üleliiduliselt kui NSV Liidu koondise kaudu rahvusvaheliselt. Eesti otsustas suunata oma ressursid olümpiaaladele ja likvideeris 14 aastaks esindusmeeskonna (koondise), loobudes osalemast NSV Liidu meistrivõistlustel. Otsuse tegi lihtsamaks laiaulatuslik immigratsioon mujalt NSV Liidust, mis venestas eelkõige slaavlaste seas populaarseid alasid nagu jalgpall, jäähoki ja poks. Nii nagu eestlased vältisid avalikus ruumis füüsilisi kontakte sissetungijatega, hakkasid nad taanduma ka kõigilt kontaktsetelt spordialadelt, mida harrastasid immigrandid.
Reawakening spirits in post-socialist Mongolia: vernacular theories and practices
(2021-04-06) Solovyeva, Alevtina; Valk, Ülo, juhendaja; Kollmar-Paulenz, Karénina, juhendaja; Roper, Jonathan, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Mongoolia, „Igavese sinitaeva ja kuldse maa riik“, on Sise-Aasias eriline piirkond. Nii nimetatakse ka rahvusriiki, mis ametlikult esindab mongolitele iseloomulikku kultuuri – nende järeltulijaid, keda keskajal tunti võitmatute rändvallutajatena ja Tšingis-khaani rajatud suure Mongoolia impeeriumi valdajatena. Mongoolia impeeriumi peetakse suurimaks ühtseks riigiks Aasia ja Euroopa aladel. Mongoolia kultuur on olnud seotud paljude teiste, nende hulgas iidsete iraani, uiguuri, turgi, tiibeti ja Kesk-Aasia kultuuridega. Mongoolia ei ole paaril viimasel sajandil olnud maailmas riigina eriti nähtav ning enamik (vähemalt teadusekaugemaid lääne) inimesi on hakanud seda alles hiljuti taasavastama ja nüüd huvitutakse hoopis muust: seekord kui maast, mida iseloomustavad varjatud vabadusepüüded, metsik loodus, elavad traditsioonid ja kirglik vaimsus. Tõepoolest, tänapäeval esindab Mongoolia omapärast kultuuri, mis ühendab endas väga erinevaid väljendusvahendeid ja seisab silmitsi tänapäevaste probleemidega. See on kultuur, mis on surutud Venemaa ja Hiina vahele ning sunnitud toime tulema keerulises geopoliitiliste huvide võrgustikus, säilitades positsiooni ida- ja läänemaailma vahel, kohanedes üleilmastumise ja kiire linnastumisega, püüdes seejuures siiski säilitada oma traditsioonilisi väärtusi ja elustiili ning jäädes truuks oma rändkarjuste pärandile. Mongoolia pikk ajalugu kätkeb paljusid suuri ja dramaatilisi sündmusi, mis on Mongoolia kultuuri mõjutanud tasapisi, aga teinekord ka väga jõuliselt. Neist ajaloolistest protsessidest kõige märgatavam ja julmem oli sotsialism, mis kestis üle seitsmekümne aasta (1924–1991). Nii on tänapäevane Mongoolia näide sellest, kuidas selle keerulise ajaloolise katsumusega toime tulla, kuidas seda on kontseptualiseeritud ja ületatud, ja millel on nii üldisem tähtsus „nõukogulike ühiskondade“ mõistmiseks paljude sarnase minevikuga riikide seas. Rahvusluse esilekerkimises ja postsotsialistlikus Mongoolias on olnud suur roll üleloomulikul ja religioossusel – need olid ateistliku režiimi vaenlased ja ohvrid, mis olid olnud aastakümneid alla surutud ja mõistetud elama varjatud, hillitsetud elu. 1990. aastate alguses naasis üleloomulik element uuesti Mongoolia kultuuri, näidates selgelt oma suurt elujõudu ja makstes kätte hävinud ateistlikule ideoloogiale. Traditsioonilised üleloomulikud kujutluspildid ja motiivid hõlmasid erinevaid valdkondi ja kontekste, muutudes nii oluliseks osaks ühiskonnast: need olid Tšingis-khaani vaim, „rahva kaitsja ja isa“, riiklikult pühaks kuulutatud mägede jumalused, kohalikud loodusvaimud, erinevad deemonid, vaimud ja rahutud hinged jne. Neist said rahvusliku ärkamisaja ja uue riigi ideoloogilised sümbolid, milles väljendusid nii kollektiivne mälu ja sotsiaalsed suhted kui ka argielu mured, postsotsialistliku riigi lootused ja tänapäevased hirmud, pälvides üha suurema hulga rituaaliekspertide tähelepanu.
The development of ceramic fuel electrode for solid oxide cells
(2021-04-14) Korjus, Ove; Nurk, Gunnar, juhendaja; Lust, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tänapäeva ühiskonna üks olulisemaid väljakutseid on kliimamuutuste pidurdamine. Selleks tuleks oluliselt vähendada õhku paisatava CO2-e hulka. Tahkeoksiidelemendil (TOE) kui kõrge efektiivsusega energiamuundamisseadmel on selles oluline roll. TOE-d saab kasutada rohelise jääkelektri (päikesepatareidest ning tuulegeneraatoritest) muundamisel kütuseks (vesinik, sünteesgaas jne.) ja ka kütuse muundamisel tagasi elektriks. Selle tehnoloogia konkurentsivõime tõstmiseks oleks vaja alandada TOE süsteemide hinda ja parandada vastupidavust. Käesoleva töö eesmärgiks oli uudse TOE vesinikelektroodi uurimismeetodi demonstreerimine ning elektrokeemiliselt aktiivse redoksstabiilse kütuseelektroodi arendamine. Selleks, et jälgida TOE töötamise käigus materjali sisemuses toimuvaid kristallograafilisi muutusi, disainiti uudne kõrgtemperatuurne operando röntgendifraksiooni (XRD) mõõterakk. Näidati, et selle meetodiga saadud info aitab mõista elektroodis toimuvaid dünaamilisi, töötingimustest sõltuvaid muutusi ja degradatsiooniprotsesse. Need teadmised on aidanud valmistada stabiilsemaid TOE täiselemente. Töö teises pooles keskenduti uudsete redoksstabiilsete materjalide arendamisele. Parimaks materjaliks osutus katalüütiliselt aktiivne ning 120 h pikkustes testides väga hea stabiilsusega La0,25Sr0,25Ca0,4Ti0,95Ni0,05O3-d. Elektroodi polarisatsiooniline takistus 850 °C juures ning avatud ahela potentsiaalil oli 0,084 Ω cm2. Selle materjaliga valmistatud kütuseelemendi võimsustiheduseks saadi samal temperatuuril 325 mW cm-2.
Computational design of anion receptors and evaluation of host-guest binding
(2021-04-14) Darnell, Astrid; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Anioon-retseptor keemia – sobivate retseptormolekulide kasutamine huvipakkuvate anioonide sisalduse või olemasolu määramiseks uuritavast keskkonnast – on kiiresti kasvav uurimisvaldkond. Uute molekulide süntees ning eksperimentaalne uurimine on ajamahukas tegevus ja oleks kasulik, kui retseptorite omadusi oleks võimalik enne nende olemasolu ette ennustada. See, kas ja kui hästi mingi retseptor suudab teise osakese enda külge siduda (retseptor-anioon seondumistugevus), sõltub mitmest faktorist. Arvutuskeemia abil on võimalik uurida osakeste struktuuri lahuses ning hinnata geomeetrilist osakeste kokkusobivust ja seondumise efektiivsust. Doktoritöös uuriti COSMO-RS arvutusliku meetodi rakendamisvõimalusi retseptor-anioon seondumise uurimiseks. Töö tulemusena leiti, et arvutuslikult hinnatud retseptorite seondumistugevus on märgatavalt ülehinnatud, aga meetodi abil on võimalik hinnata retseptorite kasutatavust ning vaadelda retseptor-anioon seondumise geomeetrilisi aspekte. Retseptorite uurimisel on oluline osa ka eksperimentidel. Mikrokalorimeetriga läbi viidud isotermiline kalorimeetriline tiitrimine (reaktsiooni soojusefektide uurimine konstantsel temperatuuril tehtud tiitrimiseksperimendi kaudu) on meetodina laialdaselt kasutatud kõrge seondumistugevusega reaktsioonide uurimiseks. Selleks, et rakendada meetodit anioon-retseptor seondumise uurimiseks, mis tüüpiliselt on võrdlemisi madala seondumistugevusega, oleks vajalik meetodi kasutatavuse uurimine tema rakendusala piiri lähedal ning eksperimendi planeerimise ja läbiviimise tingimuste optimeerimine ning saadud tulemuste mõõtmistäpsuse (mõõtemääramatuse) hinnangu leidmine. Töö tulemusena leiti, et uuritud mikrokalorimeetria eksperimente saab kasutada nõrgalt seonduvate süsteemide reaktsiooniparameetrite hindamiseks ning eksperimentaalselt leitud reaktsioonientalpia hinnangu liitstandardmääramatus jääb vahemikku 1-2 kJ/mol.
Ostracod associations of the Ordovician–Silurian boundary interval in Baltoscandia
(2021-04-16) Truuver, Karin; Meidla, Tõnu, juhendaja; Tinn, Oive, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ostrakoodid on Alam-Ordoviitsiumist pärinevad pisikesed, ~0.5–2 mm pikkused koorikloomad. Kuna nad on tugevasti seotud settekeskkonnaga, on nende fossiilid heaks abivahendiks paleokeskkondade rekonstrueerimisel, kuid siiski kasulikud ka biostratigraafilisetes korrelatsioonides. Ordoviitsiumi ajastu lõpus toimus suur Hirnanti jääaeg ja leidis aset ka samaaegne väljasuremissündmus, mis avaldas ostrakoodidele väga tugevat mõju. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli uurida Balti Paleobasseini (BPB) ostrakoodikoosluste taksonoomilist koosseisu ja muutusi Hilis-Ordoviitsiumis, vahetult enne Hirnanti jääaega, selle kestel ning peale selle lõppu. Ökoloogiline kriis tõi BPB ostrakoodikooslustes kaasa suured muutused. Basseini madalaveelist osa asustanud kooslus asendus endeemse, küllaltki liigivaese Medianella aequa ostrakoodikooslusega. Basseini sügavama osa ostrakoodikoosluse vahetas välja uus, külmaveeline Harpabollia harparum’i ostrakoodikooslus, mida peetakse laiemas mõttes kosmopoliitse Hirnantia fauna – spetsiifilise, Hirnanti jääajale iseloomuliku koosluse – osaks. Jäätumisjärgsel ajal BPB-i asustanud ostrakoodikooslus oli äärmiselt liigivaene, koosnedes vaid mõnest kõige kõrgema taluvusega ostrakoodiliigist. BPB-i ostrakoodikoosluste leviku ajaliste raamide täpsustamiseks kasutati käesolevas doktoritöös ka stabiilse süsiniku isotoopanalüüsi (δ13C ehk 13C/12C suhe, mida väljendatakse promillides). Merevees lahustunud anorgaanilise süsiniku δ13C kajastab muutusi mere süsinikuringluses. δ13C väärtuste tõus viitab muutustele, mis on tingitud CO2 taseme langusest atmosfääris. Sellised muutused loovad soodsad tingimused liustike arenguks. Kiire δ13C väärtuste tõus ja nende järk-järguline langus Hilis-Ordoviitsiumis peegeldab otseselt jäätumise arengut ja vastavaid meretaseme kõikumisi Hirnanti jääajal. Hirnanti jääaja ja väljasuremissündmuse vahel ei ole nii selget põhjuslikku seost, kui esmapilgul tundub. Enamikus käesoleva töö raames uuritud läbilõigetes hakkasid ostrakoodikooslused vaesustuma juba enne δ13C väärtuste järsku tõusu. See tähelepanek on kooskõlas varasema uurimusega, mille kohaselt Hirnanti massväljasuremine algas tõenäoliselt juba veidi enne jäätumise algust. Jäätumisjärgse ostrakoodikoosluse ülim liigivaesus viitab sellele, et tõenäoliselt on see pigem Hilis-Ordoviitsiumi nn. jäänukkooslus kui Vara-Siluri taastumiskooslus, nagu seni arvatud. Töö tulemused kinnitavad vajadust nihutada Ordoviitsiumi-Siluri piiri Baltoskandia piirkonnas ülespoole.
Corporate governance and performance of private SMEs
(2021-04-19) Süsi, Virgo; Jaakson, Krista, juhendaja; Lukason, Oliver, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Ettevõtete valitsemine käsitleb ettevõtte omanike, nõukogu ja juhatuse vahelisi suhteid: rollide, võimu ja vastutusalade jaotust. Vastav rolli- ja võimujaotus mõjutab ettevõtte tipptasemel tehtavaid otsuseid ning seeläbi tulemuslikkust. Varasemad ettevõtete valitsemise uuringud on keskendunud peamiselt suurtele börsiettevõtetele. Väikese ja keskmise suurusega eraettevõtete kontekst pole saanud piisavalt tähelepanu, kuigi enamus ettevõtteid globaalselt on just väikesed eraettevõtted ning suurte börsiettevõtete kohta tehtud järeldused ei ole nende puhul tihti asjakohased. Doktoritöö keskendub just väikeste eraettevõtete valitsemisele. Doktoritöö tugineb kolmel empiirilisel uurimusel. Esimene uurimus esitleb praktilist ettevõtte valitsemise mudelit, mida kasutavad professionaalsed eraettevõtete omanikud (erakapitalifondi näitel). Uurimus näitab, milliseid probleeme ja kuidas selle valitsemise mudeliga lahendatakse. Teine uurimus analüüsib seoseid erinevate ettevõtte juhatuse karakteristikute ja ettevõtte finantstulemuslikkuse vahel ning kolmas uurimus keskendub seostele juhatuse koosseisus tehtavate muudatuste ning ettevõttes toimuvate strateegiliste muutuste vahel. Doktoritöö annab panuse nii teoreetilisse kirjandusse kui ka praktikutele: väikeste eraettevõtete omanikele, nõukogu ja juhatuse liikmetele. Üldistatult öeldes analüüsib doktoritöö väikeste ja keskmise suurusega eraettevõtete tulemuslikkuse tõstmise võimalusi tõhusama ettevõtte valitsemise abil. Näiteks, kuidas saavad panustada omanikud isegi juhul, kui nad ei osale ettevõtte igapäevases juhtimises, või kuidas rakendada nõukogu ettevõtte tulemuslikkuse tõstmisse laiemalt kui pelgalt seaduses ettenähtud kontrollorgani rollis.
Multiple sources of variation in perception and working memory for facial emotional expressions
(2021-04-23) Tamm, Gerly; Harro, Jaanus, juhendaja; Kreegipuu, Kairi, juhendaja; Cowan, Nelson, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kuidas mõjutavad emotsionaalsed näoilmed seda, mis jääb lühiajaliselt meelde ja mis mitte? Näiteks, kas naeratav või kuri pilk õpetajalt matemaatikatunnis võib segada peast arvutamist või hoopis soodustab seda? Miks mõned inimesed ei erista näoilmeid (nagu kurbus, viha ja rõõm) kuigi hästi? Mis on näoilmete taju ja töömälu variatiivsuse allikad? Doktoritöös testisin neist küsimustest inspireeritud hüpoteese. Töömälu ehk lühiajaline mälu on tunnetusprotsess, mis aitab tajutud informatsiooni siduda varasemate teadmistega ning kasutada seda lühiajaliselt ülesande täitmiseks. Töömälu on igasuguse eesmärgipärase tegevuse aluseks. Uurisin: 1) näoilmetest tulenevat mõju (tähendus vs füüsikalised omadused), 2) neurobioloogia panust, sh dopamiini, noradrenaliini ja serotoniini süsteemide biomarkerite ja soo seoseid sooritusega, 3) emotsionaalsete seadumuste (ärevuse, depressiivsuse) mõju. Kuue uuringu tulemustele tuginedes koostasin teoreetilise mudeli, mis kirjeldab näoilmete taju ja töömälu variatiivsuse allikaid. Uuringud I, III, IV, V ja VI viisin läbi Eesti Laste Isiksuse, Käitumise ja Tervise Uuringu raames kogutud andmetel, kokku osales 507 inimest (25 aastased). Uuring II sisaldas kolme eksperimenti, kus osales kokku üle 200 vabatahtliku inimese Tartust ja Tallinnast (vanuses 18-50). Tulemused näitasid, et positiivne ja motiveeriv kontekst (naeratavad või rõõmsad näod) soodustavad mälu sooritust, aga mitte kõrge depressiivsusega inimestel. Lisaks selgus, et madal serotoniini tase (mida kaudselt peegeldab madal vereliistakute monoamiini oksüdaasi aktiivsus) seostub sõltumata näoilmest parema töömälu soorituskiirusega, aga ainult siis kui dopamiinitase on keskmine või kõrge, aga mitte liiga kõrge. Tööst ilmnes ka, et mehed ja naised ei erine töömälu soorituses, küll aga näoilmete tajumises, arvestada tuleb sealjuures ka genotüüpi. Üllatavaks tulemuseks oli see, et varasem sotsiaalärevuse diagnoos ennustas ebatäpsemat sooritust vihase näoilme äratundmisel võrreldes kontrollgrupiga ja nendega, kellel oli katse ajal sotsiaalärevuse diagnoos. Kokkuvõtteks, ei leidu lihtsat “retsepti” näoilmete taju ja töömälu soorituse selgitamiseks. Tulemused aitavad aga mõista, miks inimesed on nii erinevad näoilmete tajumisel ja nende mäletamisel
Biocompatible ionic electromechanically active polymer actuator based on biopolymers and non-toxic ionic liquids
(2021-04-26) Elhi, Fred; Põhako-Esko, Kaija, juhendaja; Aabloo, Alvo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Edendades inimkonna tehnoloogilist progressi ning olles samas loodussäästlikud, peame välja töötama lahendused, mis ainult ei täida funktsiooni, vaid ei kehtesta ka liigset koormat loodusele. Pehmed täiturid on kasulikud biomeditsiinilistes rakendustes nende madalpingetarbimise ja mitteinvasiivse liikumise tõttu. Elektrolüütide ehk ioonsete vedelike, toksilisus materjalis, mis on vajalikud pehmete polümeeride täiturmootori liigutamiseks, on täiturite kasutusvõimalusi piiranud. Üks viis selle piirangu ületamiseks on kasutada elektrolüütidena koliin ioonseid vedelikke. Selline lähenemine võimaldaks saavutada täielikult toimiva bioühilduvat pehmet polümeertäituri. Bioühilduv pehme polümeertäitur saavutati pärast järgmisi toiminguid. Esiteks testiti üksikuid koliin ioonseid vedelikke mitmete bakteritüvede ja rakuliini peal, mida kõiki on toksikoloogia uuringutes laialdaselt kasutatud. Teiseks prooviti koliin ioonseid vedelikke kombineerida segudeks, millel on madalam sulamistemperatuur kui üksikutel komponentidel. See lihtsustab nende kasutamist madala temperatuuriga keskkonnas. Täielikult bioühilduv pehme polümeertäitur saavutati lõpuks kõikide bioühilduvate komponentide kombineerimisega ning täituri elektromehaaniliste ja toksikoloogiliste omaduste põhjaliku testimisega. Sünteesitud koliin ioonsed vedelikud olid kõikide testitud katseorganismide suhtes ohutud. Peamiseks toksilisust mõjutavaks teguriks oli toitelahuse pH muutus. Koliin ioonsete vedelike segamisel tuvastati viis kahekomponendilist segu, millel on madalam sulamistemperatuur kui nende üksikutel komponentidel. Sulamispunkti languse hulk sõltus üksikute komponentide molekulaarsest kujust. Valmistatud bioühilduv täitur ületas oma võimekuselt võrdluseks valitud täiturit, mis oli valmistatud laiemalt kasutust leiduvatest materjalidest. Samuti kinnitati, et bioühilduv täitur tervikuna ei ohusta kokkupuutel elusorganisme.
Gentrification and displacement of long-term residents in post-industrial neighbourhoods of Tallinn
(2021-04-28) Pastak, Ingmar; Kährik, Anneli, juhendaja; Tammaru, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesolev doktoritöö uurib endiste tööstusasumite gentrifikatsiooni ehk keskklassistumist. Gentrifikatsiooni on klassikaliselt defineeritud kui kohalike kauaaegsete üürnikest elanike väljatõrjumist kinnisvarahindade tõusu tagajärjel. Keskendutakse üürnikutele, sest omanikele reeglina otsene hinnasurve ei avaldu. Viimasel ajal on proovitud teooriat rakendada ka väljaspool selle esialgset konteksti. Näiteks on täheldatud, et paljudes Ida-Euroopa linnades toimub samalaadselt kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega elanikkonna sisse- ja kauaaegse elanikkonna väljaränne. Samas Ida-Euroopas on üürituru osakaal tunduvalt väiksem. See on tekitanud debati, kas teooria algupäraseid lähtekohti peaks muutma ning millistel tingimustel ja millises vormis surve väljakolimiseks avaldub. On teoretiseeritud, et surve väljakolimiseks ei avaldu ainult läbi elukalliduse ja üürihinna tõusu, vaid kohalikud pikaajalised elanikud tunnetavad väljatõrjumise survet läbi kohaliku arenguga kaasneva identiteedi teisenemise, muutuste kohalikus ettevõtluses ja kogukonnaelus ning ajalooliste traditsioonide katkestamise. Käesolev doktoritöö keskendub eluaseme- ja kinnisvaraturul aset leidvale väljatõrjumise protsessile Tallinna endistes tööstusasumites. Töö eesmärgiks on selgitada, kuidas endiste tööstusasumite eluasemefondi uuenemine on seotud ettevõtluskeskkonna teisenemise ja kohalike sotsiaalsete muutustega ning seletada, kuidas toimub elanike väljatõrjumine suure eraomandi osakaaluga eluasemeturul. Doktoritöö tulemustest selgub, et endiste tööstusasumite ettevõtluskeskkonna teisenemine on tihedalt läbi põimunud elanike vahetuse protsessiga ning nende ühiseks nimetajaks on elustiili- ja ökotooted, trenditeadlikkus ning taotlus autentsele elukeskkonnale. Need arengunarratiivid on valdavalt uuemate elanike ja ettevõtjate loodud ning on viinud kohaliku kogukonnaelu, kooskäimiskohtade ja kaubanduse teisenemiseni. Omades elupinda „võidavad“ kohalikud kauaaegsed elanikud kinnisvara väärtuse kasvades, kuid kaotavad olulise osa oma ajaloolisest sidemest, suhtlusvõrgustikust ning võimalusest kohalikes arengutes kaasa rääkida. Kuigi selline (välja)tõrjumine ei ole otsene ja „vägivaldne“, vajab see tähelepanu, sest viib erinevate elanike gruppide sotsiaal-ruumilisele eraldumisele ning võib mõjutada pikaajaliste elanike hilisemat väljakolimist.
Литературная репутация писателя-беллетриста: Н. Д. Ахшарумов в 1850–1880-е годы
(2021-04-28) Козлов, Алексей; Киселева, Любовь, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesoleva väitekirja eesmärk oli Nikolai Ahšarumovi (1829-1893) kirjandusliku reputatsiooni analüüsimine selle dünaamikas, mida defineerisid nii sotsiokultuurilised tegurid kui ka ajastu sotsiaalne nõudlus. Ahšarumov oli Fjodor Dostojevski, Lev Tolstoi, Ivan Gontšarovi ja Aleksei Pisemski kaasaegne, jäljendades nende töid („Teisik”, „Võõras nimi”, „Modell“, „Mandariin“, „Lahtised otsad“), ning Nikolai Tšernõševski, Nikolai Dobroljubovi oponent, kelle utilitaristlike kontseptsioonidega ta vaidles oma kriitilistes artiklites („Kunsti orjastamisest“, artikliteseeria kogumikule „Kevad“ ja ajakirjadele „Ülemaailmne töö“ ning „Kaunite kunstide teataja“). Erilist tähelepanu pööratakse piirnevatele kontekstidele: malele, õigusteadusele, kunstiteadusele ja ajastu kirjanduselule endale – ajakirjaäri organiseerimisele ja valgustuslikule tegevusele. Olles kogu elu kirjandusringkondadest kõrvale jäänud, sünteesis Ahšarumov oma belletristikas erinevaid kunstilise ja teadusliku teadmise sfääre. Ahšarumovi belletristika ja kriitika moodustavad keerulise ideoloogilise terviku: ilukirjanduslikud tekstid jätkavad reeglina tema publitsistlikke teese. Töös püstitatakse hüpotees, mille kohaselt püüdis kirjanik elu jooksul luua oma teostele ilukirjanduslikku kommentaari, metaromaani, mille süžee lubaks tal formuleerida isiklikku kirjanduslikku positsiooni ja anda üldine iseloomustus tema poolt uuritava perioodi kirjandusruumile. Selles suhtes asetub suurem osa tema teostest ühte ritta, mis märgistab kirjaniku enesetunnetust kirjandusruumis, viies „kirjandusliku kangelase käitumise mudeli autori tasemele“. Sellegipoolest tunnistati tema teoste formaalne külg kaasaegsete poolt ühehäälselt mitterahuldavaks. Peale mitut eksperimentaalset katset pöördub kirjanik triviaalsete detektiivi- ja seltskonnajutustuste ning lastekirjanduse poole, mis ei eelda eksperimenti ja eksisteerivad kitsastes kultuuriraamides, ning peale surma suhtutakse temasse kui Dostojevski epigooni, kes ei ole võimeline iseseisvalt midagi uut ütlema. Nagu näidatakse väitekirjas, peitub sellises tulemuses oma seaduspärasus. Kuna kultuurimälu ressursid on piiratud, siis „vabaneb“ ta „üleliigsetest“ nimedest ja perekonnanimedest: teisikud ja epigoonid ei ole kirjanduse sünkroonsuse jaoks vajalikud ning diakroonias huvitavad nad rohkem uurijaid, kes tegelevad kirjanduse evolutsiooni jäänukite ja tupiksuundade uurimisega, mitte kirjanduslike reputatsioonide rehabiliteerimisega. Kuid ilma teise- ja kolmandajärgulisi kirjanikke uurimata ei ole ajaloolis-kirjanduslikku protsessi võimalik mõista. Käesolevas töös näidatakse N. Ahšarumovi näitel ühte võimalikku vene belletristika uurimissuunda – kirjaniku-belletristi kirjatööde pragmaatika uurimist.