Sirvi Kuupäev , alustades "2021-04-06" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Jalgpalli positsioonist Eestis ja selle marginaliseerumise põhjustest Nõukogude anneksiooni perioodil
(2021-04-06) Schwede, Indrek; Rosenberg, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Maailmas on vähe riike, kus jalgpall oleks kaotanud oma juhtiva koha teiste spordialade seas. Eesti on sellest tõenäoliselt parim näide. Vähe sellest – Nõukogude anneksiooni tingimustes hakkas ka põlisrahvas jalgpalli suhtuma põlglikult. Kui enne II maailmasõda oli jalgpall Eestis kõige harrastatum, publikurohkeim, jõukaim ja meedias koos kergejõustikuga enim kajastatud spordiala, siis pärast Eesti okupeerimist pidi kohalik sport kohanduma punaimpeeriumi spordisüsteemiga. Liiduvabariikidele said kõige tähtsamaks medalid ja punktid eri tasandite spartakiaadidelt. Nende järgi hinnati spordijuhtide tööd. See tähendas, et majanduslikult odavam oli ette valmistada individuaalsetel olümpiaaladel võistlevaid sportlasi, kellest üksainus võis erinevatelt distsipliinidelt tuua mitu medalit. Jalgpallimeeskonna ülalpidamine koos taustajõududega oli kallis, hea tulemus polnud garanteeritud ja mängus oli vaid üks medalikomplekt. Kuigi NSV Liidu spordisüsteem töötas selle nimel, et rahvusvahelisel tasandil näidata oma üleolekut kapitalistlikest riikidest ja edestada neid olümpiamängudel, jäi suure riigi rahva jaoks kõige armastatumaks siiski jalgpall. Seal oli konkurents tihedam kui olümpiaaladel. Pisikesele Eestile see sobis, sest tänu kõrgel tasemel oskusteabele individuaalaladel oli võimalik läbi lüüa nii üleliiduliselt kui NSV Liidu koondise kaudu rahvusvaheliselt. Eesti otsustas suunata oma ressursid olümpiaaladele ja likvideeris 14 aastaks esindusmeeskonna (koondise), loobudes osalemast NSV Liidu meistrivõistlustel. Otsuse tegi lihtsamaks laiaulatuslik immigratsioon mujalt NSV Liidust, mis venestas eelkõige slaavlaste seas populaarseid alasid nagu jalgpall, jäähoki ja poks. Nii nagu eestlased vältisid avalikus ruumis füüsilisi kontakte sissetungijatega, hakkasid nad taanduma ka kõigilt kontaktsetelt spordialadelt, mida harrastasid immigrandid.
Reawakening spirits in post-socialist Mongolia: vernacular theories and practices
(2021-04-06) Solovyeva, Alevtina; Valk, Ülo, juhendaja; Kollmar-Paulenz, Karénina, juhendaja; Roper, Jonathan, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Mongoolia, „Igavese sinitaeva ja kuldse maa riik“, on Sise-Aasias eriline piirkond. Nii nimetatakse ka rahvusriiki, mis ametlikult esindab mongolitele iseloomulikku kultuuri – nende järeltulijaid, keda keskajal tunti võitmatute rändvallutajatena ja Tšingis-khaani rajatud suure Mongoolia impeeriumi valdajatena. Mongoolia impeeriumi peetakse suurimaks ühtseks riigiks Aasia ja Euroopa aladel. Mongoolia kultuur on olnud seotud paljude teiste, nende hulgas iidsete iraani, uiguuri, turgi, tiibeti ja Kesk-Aasia kultuuridega. Mongoolia ei ole paaril viimasel sajandil olnud maailmas riigina eriti nähtav ning enamik (vähemalt teadusekaugemaid lääne) inimesi on hakanud seda alles hiljuti taasavastama ja nüüd huvitutakse hoopis muust: seekord kui maast, mida iseloomustavad varjatud vabadusepüüded, metsik loodus, elavad traditsioonid ja kirglik vaimsus. Tõepoolest, tänapäeval esindab Mongoolia omapärast kultuuri, mis ühendab endas väga erinevaid väljendusvahendeid ja seisab silmitsi tänapäevaste probleemidega. See on kultuur, mis on surutud Venemaa ja Hiina vahele ning sunnitud toime tulema keerulises geopoliitiliste huvide võrgustikus, säilitades positsiooni ida- ja läänemaailma vahel, kohanedes üleilmastumise ja kiire linnastumisega, püüdes seejuures siiski säilitada oma traditsioonilisi väärtusi ja elustiili ning jäädes truuks oma rändkarjuste pärandile. Mongoolia pikk ajalugu kätkeb paljusid suuri ja dramaatilisi sündmusi, mis on Mongoolia kultuuri mõjutanud tasapisi, aga teinekord ka väga jõuliselt. Neist ajaloolistest protsessidest kõige märgatavam ja julmem oli sotsialism, mis kestis üle seitsmekümne aasta (1924–1991). Nii on tänapäevane Mongoolia näide sellest, kuidas selle keerulise ajaloolise katsumusega toime tulla, kuidas seda on kontseptualiseeritud ja ületatud, ja millel on nii üldisem tähtsus „nõukogulike ühiskondade“ mõistmiseks paljude sarnase minevikuga riikide seas. Rahvusluse esilekerkimises ja postsotsialistlikus Mongoolias on olnud suur roll üleloomulikul ja religioossusel – need olid ateistliku režiimi vaenlased ja ohvrid, mis olid olnud aastakümneid alla surutud ja mõistetud elama varjatud, hillitsetud elu. 1990. aastate alguses naasis üleloomulik element uuesti Mongoolia kultuuri, näidates selgelt oma suurt elujõudu ja makstes kätte hävinud ateistlikule ideoloogiale. Traditsioonilised üleloomulikud kujutluspildid ja motiivid hõlmasid erinevaid valdkondi ja kontekste, muutudes nii oluliseks osaks ühiskonnast: need olid Tšingis-khaani vaim, „rahva kaitsja ja isa“, riiklikult pühaks kuulutatud mägede jumalused, kohalikud loodusvaimud, erinevad deemonid, vaimud ja rahutud hinged jne. Neist said rahvusliku ärkamisaja ja uue riigi ideoloogilised sümbolid, milles väljendusid nii kollektiivne mälu ja sotsiaalsed suhted kui ka argielu mured, postsotsialistliku riigi lootused ja tänapäevased hirmud, pälvides üha suurema hulga rituaaliekspertide tähelepanu.