Sirvi Kuupäev , alustades "2021-04-28" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Gentrification and displacement of long-term residents in post-industrial neighbourhoods of Tallinn
(2021-04-28) Pastak, Ingmar; Kährik, Anneli, juhendaja; Tammaru, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesolev doktoritöö uurib endiste tööstusasumite gentrifikatsiooni ehk keskklassistumist. Gentrifikatsiooni on klassikaliselt defineeritud kui kohalike kauaaegsete üürnikest elanike väljatõrjumist kinnisvarahindade tõusu tagajärjel. Keskendutakse üürnikutele, sest omanikele reeglina otsene hinnasurve ei avaldu. Viimasel ajal on proovitud teooriat rakendada ka väljaspool selle esialgset konteksti. Näiteks on täheldatud, et paljudes Ida-Euroopa linnades toimub samalaadselt kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega elanikkonna sisse- ja kauaaegse elanikkonna väljaränne. Samas Ida-Euroopas on üürituru osakaal tunduvalt väiksem. See on tekitanud debati, kas teooria algupäraseid lähtekohti peaks muutma ning millistel tingimustel ja millises vormis surve väljakolimiseks avaldub. On teoretiseeritud, et surve väljakolimiseks ei avaldu ainult läbi elukalliduse ja üürihinna tõusu, vaid kohalikud pikaajalised elanikud tunnetavad väljatõrjumise survet läbi kohaliku arenguga kaasneva identiteedi teisenemise, muutuste kohalikus ettevõtluses ja kogukonnaelus ning ajalooliste traditsioonide katkestamise. Käesolev doktoritöö keskendub eluaseme- ja kinnisvaraturul aset leidvale väljatõrjumise protsessile Tallinna endistes tööstusasumites. Töö eesmärgiks on selgitada, kuidas endiste tööstusasumite eluasemefondi uuenemine on seotud ettevõtluskeskkonna teisenemise ja kohalike sotsiaalsete muutustega ning seletada, kuidas toimub elanike väljatõrjumine suure eraomandi osakaaluga eluasemeturul. Doktoritöö tulemustest selgub, et endiste tööstusasumite ettevõtluskeskkonna teisenemine on tihedalt läbi põimunud elanike vahetuse protsessiga ning nende ühiseks nimetajaks on elustiili- ja ökotooted, trenditeadlikkus ning taotlus autentsele elukeskkonnale. Need arengunarratiivid on valdavalt uuemate elanike ja ettevõtjate loodud ning on viinud kohaliku kogukonnaelu, kooskäimiskohtade ja kaubanduse teisenemiseni. Omades elupinda „võidavad“ kohalikud kauaaegsed elanikud kinnisvara väärtuse kasvades, kuid kaotavad olulise osa oma ajaloolisest sidemest, suhtlusvõrgustikust ning võimalusest kohalikes arengutes kaasa rääkida. Kuigi selline (välja)tõrjumine ei ole otsene ja „vägivaldne“, vajab see tähelepanu, sest viib erinevate elanike gruppide sotsiaal-ruumilisele eraldumisele ning võib mõjutada pikaajaliste elanike hilisemat väljakolimist.
Литературная репутация писателя-беллетриста: Н. Д. Ахшарумов в 1850–1880-е годы
(2021-04-28) Козлов, Алексей; Киселева, Любовь, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesoleva väitekirja eesmärk oli Nikolai Ahšarumovi (1829-1893) kirjandusliku reputatsiooni analüüsimine selle dünaamikas, mida defineerisid nii sotsiokultuurilised tegurid kui ka ajastu sotsiaalne nõudlus. Ahšarumov oli Fjodor Dostojevski, Lev Tolstoi, Ivan Gontšarovi ja Aleksei Pisemski kaasaegne, jäljendades nende töid („Teisik”, „Võõras nimi”, „Modell“, „Mandariin“, „Lahtised otsad“), ning Nikolai Tšernõševski, Nikolai Dobroljubovi oponent, kelle utilitaristlike kontseptsioonidega ta vaidles oma kriitilistes artiklites („Kunsti orjastamisest“, artikliteseeria kogumikule „Kevad“ ja ajakirjadele „Ülemaailmne töö“ ning „Kaunite kunstide teataja“). Erilist tähelepanu pööratakse piirnevatele kontekstidele: malele, õigusteadusele, kunstiteadusele ja ajastu kirjanduselule endale – ajakirjaäri organiseerimisele ja valgustuslikule tegevusele. Olles kogu elu kirjandusringkondadest kõrvale jäänud, sünteesis Ahšarumov oma belletristikas erinevaid kunstilise ja teadusliku teadmise sfääre. Ahšarumovi belletristika ja kriitika moodustavad keerulise ideoloogilise terviku: ilukirjanduslikud tekstid jätkavad reeglina tema publitsistlikke teese. Töös püstitatakse hüpotees, mille kohaselt püüdis kirjanik elu jooksul luua oma teostele ilukirjanduslikku kommentaari, metaromaani, mille süžee lubaks tal formuleerida isiklikku kirjanduslikku positsiooni ja anda üldine iseloomustus tema poolt uuritava perioodi kirjandusruumile. Selles suhtes asetub suurem osa tema teostest ühte ritta, mis märgistab kirjaniku enesetunnetust kirjandusruumis, viies „kirjandusliku kangelase käitumise mudeli autori tasemele“. Sellegipoolest tunnistati tema teoste formaalne külg kaasaegsete poolt ühehäälselt mitterahuldavaks. Peale mitut eksperimentaalset katset pöördub kirjanik triviaalsete detektiivi- ja seltskonnajutustuste ning lastekirjanduse poole, mis ei eelda eksperimenti ja eksisteerivad kitsastes kultuuriraamides, ning peale surma suhtutakse temasse kui Dostojevski epigooni, kes ei ole võimeline iseseisvalt midagi uut ütlema. Nagu näidatakse väitekirjas, peitub sellises tulemuses oma seaduspärasus. Kuna kultuurimälu ressursid on piiratud, siis „vabaneb“ ta „üleliigsetest“ nimedest ja perekonnanimedest: teisikud ja epigoonid ei ole kirjanduse sünkroonsuse jaoks vajalikud ning diakroonias huvitavad nad rohkem uurijaid, kes tegelevad kirjanduse evolutsiooni jäänukite ja tupiksuundade uurimisega, mitte kirjanduslike reputatsioonide rehabiliteerimisega. Kuid ilma teise- ja kolmandajärgulisi kirjanikke uurimata ei ole ajaloolis-kirjanduslikku protsessi võimalik mõista. Käesolevas töös näidatakse N. Ahšarumovi näitel ühte võimalikku vene belletristika uurimissuunda – kirjaniku-belletristi kirjatööde pragmaatika uurimist.