Sirvi Kuupäev , alustades "2021-05-07" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Parkinson’s disease as a multisystem disorder: whole transcriptome study in Parkinson’s disease patients’ skin and blood
(2021-05-07) Kurvits, Lille; Taba, Pille, juhendaja; Kõks, Sulev, juhendaja; Planken, Anu, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Alzheimeri tõve järel on Parkinsoni tõbi (PT) teine kõige levinum neurodegeneratiivne haigus, mille puhul esineb arvestatavalt palju kliinilist valediagnoosi. PT on liigutushäire, millele on iseloomulik tahtlike liigutuste aeglus (mida tuntakse bradükineesiana), rigiidsus ja rahutreemor, mida kokku nimetatakse parkinsoni triaadiks. PT patofüsioloogiale on iseloomulik dopaminergiliste närvirakkude hävimine kesknärvisüsteemi mustaines ja närvirakkudes patoloogilise valgu α-sünukleiini kuhjumine Lewy kehakesteks. Kindla diagnoosi saab anda alles peale surma, sest hetkel pole PT jaoks olemas usaldusväärseid biomarkereid. Enamik PT juhtumitest on sporaadilised ja suured genoomiülesed uuringud näitavad, et ainuüksi geenide varieeruvus ei ole PT peamine esinemise põhjus. Seetõttu uurib käesolev teadustöö PT geeniekspressiooni (transkriptoomikat), et leida kasutavaid diagnostilisi ja prognostilisi biomarkerid. Geeniekspressiooni koespetsiifilisuse tõttu on transkriptoomika puhul oluline, millisest koest proov võtta. PT on kanooniliselt keskaju dopaminergiliste närvirakkude haigus, kuid sellest koest ei saa eluspuhuselt proovi võtta. Arvestades, et transkriptoomikat saab keskajust teha ainult peale surma, on teiste ligipääsetavate kudede leidmine eluspuhuseks diagnostikaks oluline. Potentsiaalsete huvipakkuvate kudede alla võib lugeda naha, sest PT patsientidel esineb üldpopulatsioonist rohkem melanoomi ning teisi spetsiifilisi nahaprobleeme. Naha kõrval on teine huvipakkuv kude veri, sest see on kõige lihtsamini kogutav kude ja ringeldes kogu organismis, sisaldab ta endas palju süsteemset informatsiooni. Selgitamaks, kas PT on multisüsteemne haigus, kus on haigusspetsiifiliselt muutunud ka mitteneuronaalsed perifeersed koed, on käesoleva töö eesmärgiks kaardistada PT geeniekspressiooni RNA sekveneerimise abil nahas ja veres. PT naha tulemused näitavad, et valdava osa geenide ekspressioon on alla reguleeritud ja leitud muutused peegeldavad PT ajukoes leitud mustrit. Samuti selgitavad need muutused naha kõrgemat haavatavust mutageensete ohtude suhtes, mis võib põhjendada kõrgenenud melanoomi esinemist PT põdevate inimeste nahas. Teadustöö viitab sellele, et PT võib muuta naha kui perifeerse koe geeniekspressiooni haigusspetsiifiliselt. Tulemused PT põdevate inimeste vereproovidest näitavad oluliselt vähem muutusi, mida samas on varasemate PT uuringutes juba kirjeldatud. Muutuste vähesuse tõttu on verd raske kasutada biomarkerite avastamiseks, sest tegemist on heterogeense koega ja tulemused ei pruugi seega olla reprodutseeritavad. Kahe koe võrdluses ei leitud kattuvaid oluliselt muutunud geeniekspressioone. See asjaolu rõhutab koespetsiifiliste erinevuste tähtsust geeniekspressiooni uuringutes. Käesolev uuring toob välja geeniekspressioonid, mis näitasid kõige reprodutseeritavamaid muutusi ja vajavad täiendavaid funktsionaalseid uuringuid nende biomarkeripotentsiaali hindamiseks.
Smoking, attitudes towards smoking behaviour, and nicotine dependence among physicians in Estonia: cross-sectional surveys 1982–2014
(2021-05-07) Põld, Mariliis; Pärna, Kersti, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Tubaka tarvitamine on üks peamisi haigestumuse ja suremusega seotud tervise riskitegureid maailmas. Arstidel on ühiskonnas oluline roll suitsetamise levimuse vähendamisel, samas nende endi suitsetamiskäitumine ja hoiakud mõjutavad tähelepanu pööramist patsientide suitsetamisele. Uurimistöö eesmärk oli anda tõenduspõhine ülevaade Eesti arstide suitsetamisest, suhtumisest suitsetamiskäitumisse ja nikotiinisõltuvusest aastatel 1982–2014. Uuring põhines Eesti arstide läbilõikelistel postiküsitlusuuringute 1982., 2002. ja 2014. aasta andmetel. Uuringu tulemused näitasid, et vahemikus 1982–2014 vähenes arstide suitsetamine ligi kolm korda ja seda just alla 45-aastaste hulgas, kuid suitsetamisega alustati üha nooremas vanuses. Aastal 2014 suitsetas igapäevaselt 12% mees- ja 4% naisarstidest. Uuringuperioodi jooksul muutusid arstide hoiakud suitsetamise suhtes vähemsoosivaks ning suurenes patsientide suitsetamisele tähelepanu pööramine. Samas oli suitsetavate arstide suhtumine suitsetamiskäitumisse oluliselt leebem. Üle poole suitsetavatest arstidest soovisid suitsetamisest loobuda. Rohkem kui kolmandikul igapäevaselt suitsetavatest arstidest oli mõõdukas või kõrge nikotiinisõltuvus, mis omakorda oli seotud suitsetamise alustamisega nooremas vanuses. Uuringust saadavad teadmised on vajalikud suitsetamisest loobumise nõustamise teenuste väljatöötamisel ning suitsetamise ennetamise ja suitsetamisest loobumise nõustamise käsitlemisel meditsiinihariduses Eestis.