Sirvi Kuupäev , alustades "2021-09-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Kristlik väärtuskasvatus kristlikes koolides ning kristlike koolide roll Eesti ühiskonnas 21. sajandi algul
(2021-09-15) Käpp, Triin; Schihalejev, Olga, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kristlik eetika on miski, mis 21. sajandil on üpris kirgi küttev teema. Kristlikud koolid Eestis sõnastavad, et annavad lastele kristlikku väärtuskasvatust, mis tõukub kristlikust eetikast ning põhineb kristlikul maailmapildil? Mida siis ikkagi kristlikes koolides tehakse? Käesoleva töö eesmärgiks oli mõtestada Eestis kristlikes koolides rakendatavat kristlikku väärtuskasvatust ning vaadelda kristlike koolide rolli 21. sajandi alguse Eesti ühiskonnas. Seda nii Eesti ühiskonna väärtusraamistikus kui ka võrdluses teiste riikide kristliku haridusega. Eesti haridussüsteemi eesmärgiks saavutada tasakaalukas ja üksteisega arvestavate kodanikega ühiskond, kus iga inimene tunneb nii iseenda kui teise väärtust ning kus püüeldakse ühiselt ühiskondliku arengu suunas. Väga palju sõltub siinkohal aga koolide endi väärtusvalikutes nii sõnastatud väärtutes kui väärtuskasvatuse meetodite valikutes. Kristliku väärtuskasvatust on võimalik anda väga mitmete väärtuskasvatuse meetoditega, kuid üldjuhul võib tõdeda, et meie kristlikes koolides saab seda kokku võtta integreeriva väärtuskasvatuse mõistega, kus kokku on põimitud nii iseloomukasvatus kui ratsionalistlik kõlbluskasvatus. Peamise mõistena on kasutusel hingeharidus, mida nähaksegi holistlikuna nii õpilase kui kogu tema keskkonna osas. Kristliku väärtuskasvatuse aluseks on kristlik inimesekäsitlus, mis lähtub ühelt poolt inimese Jumala näolisusest ning tänu pattu langemisele lunastust vajavana ning teisalt pauliinlikust traditsioonist tulenevalt kui hinge, vaimu ja ihu täiuslikku tervikut. Kristliku kooli vajadus tänases ühiskonnas tuli eriti selgelt välja koolijuhtidega peetud intervjuudest, kus kirjeldatakse nelja olulist valdkonda: 1) väärtusühtsus kodus ja koolis; 2) turvaline traditsionaalsus; 3) usuteemadel rääkimise vabadus ja turvalisus;4) kristlik inimesekäsitlus. Neid ühendab läbiva joonena ühiskondlik lünk kristlikus hariduses, mis on seotud meie riigi lähiajalooga ning kristliku hariduse katkestusega selles.
Design of a framework to detect temporal clinical event trajectories from health data standardized to the OMOP CDM
(2021-09-15) Künnapuu, Kadri; Ioannou, Solomon; Ligi, Kadri; Kolde, Raivo; Laur, Sven; Vilo, Jaak; Rijnbeek, Peter; Reisberg, Sulev
Parkinsonʼs disease and depression: brain mechanisms and non-invasive brain stimulation based treatment strategies
(2021-09-15) Randver, René; Bachmann, Talis, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Parkinsoni tõbi (PT) on maailmas teine kõige sagedamini esinev neurodegeneratiivne haigus. PT-d iseloomustavad motoorsed ja mittemotoorsed tunnused, viimaste hulka kuuluvad ka neuropsühhiaatrilised häired. Neuropsühhiaatrilised häired (näiteks emotsionaalsed ja kognitiivsed sümptomid) esinevad PT puhul sageli ja neil on oluline mõju inimese elukvaliteedile. Üle maailma esineb kuni 50%-l PT patsientidest kliiniliselt olulisi depressioonisümptomeid, mis on oluliselt kõrgem levimus kui üldpopulatsioonis (hinnanguliselt 13,5%). Suur osa patsientidest ei saavuta neuropsühhiaatriliste häirete ravi käigus täielikku remissiooni erinevatel põhjustel, mille hulka kuuluvad ka ravi puudutavad põhjused nagu ebasobiv ravivalik, ravi kõrvaltoimed, koostoimed teiste ravimitega, vastunäidustused, ravi enneaegne lõpetamine jpt. Mitteinvasiivsed ajustimulatsioonimeetodid nagu korduv transkraniaalne magnetstimulatsioon (rTMS) on näidanud võimekust dorsolateraalse prefrontaalkoore (DLPFK) stimuleerimise kaudu leevendada turvaliselt ja efektiivselt emotsionaalseid, vähesemal määral ka kognitiivseid häireid. Käesoleva doktoritöö peamine eesmärk oli koondada ja laiendada teadmisi tõhusa rTMS ravi kohaldamise kohta patsientidel, kellel on diagnoositud nii PT kui ka depressioon, otsides potentsiaalseid neuropsühhiaatrilisi mõjutusi ka väljaspool meeleoluhäiret (näiteks kognitiivsed probleemid ja kõrgenenud ärevus) ning kaardistada seeläbi võimalikke positiivseid efekte inimese elukvalieedile. Väitekirjas sisalduvate uuringute kokkuvõttena saab esitada järgnevad väited: 1. Depressioonisümptomite raskusaste on oluline PT kliinilisi aspekte ja patsientide elukvaliteeti mõjutav tegur. Ajutüve raphe-tuumade neuroanatoomilised muutused on otseselt seotud depressioonihäirete patogeneesiga ning rõhutavad depressiooni neurokuvamuslike biomarkerite kasvavat tähtsust ja diagnostilist rakendatavust PT kontekstis. 2. DLPFK stimuleerimine rTMS-ga on efektiivne PT’ga seotud depressiooni ravistrateegia, kusjuures võimalik on ka positiivme mõju teistele neuropsühhiatrilistele probleemidele (nt kognitiivsed häired, ärevushäired, apaatsus) − viimaste osas on vajalikud kinnitused edaspidistes kliinilistes uuringutes. 3. Raviresistentse depressiooniga PT patsiendid kujutavad endast keerukat kliinilist valimit, millel on palju, sageli ebapiisavalt kaetud ravivajadusi. Rõhutada tuleb individuaalset varieeruvust nii kliinilises seisundis kui ka võimalikus ravivastuses, mis seeläbi õigustab isikupärastatavaid ravialaseid sekkumisviise, mille hulka sobib nii eraldivõetuna kui ka teiste meetoditega kombinatsioonis rakendatav mitteinvasiivne ajustimulatsioon (sh rTMS).