Sirvi Kuupäev , alustades "2022-04-28" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Greenhouse gas fluxes in hemiboreal forest ecosystems
(2022-04-28) Krasnova, Alisa; Soosaar, Kaido, juhendaja; Mander, Ülo, juhendaja; Noe, Steffen M., juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Metsad on olulised kasvuhoonegaaside (KHG) voogude reguleerijad. Käesolevas doktoritöös keskenduti hemiboreaalsetele metsadele, mis paiknevad boreaalse (põhjala) ning parasvöötme vahevööndis, sh Eestis. Töö eesmärgiks oli analüüsida KHG emissioonide ning neid reguleerivate keskkonnatingimuste dünaamikat hemiboreaalstes metsades. Töös pööratakse tähelepanu uuritud metsade süsihappegaasi (CO2) kui peamise KHG sidumisele, Euroopa 2018.a. kuumalaine mõjule CO2 sidumisel, samuti metaani (CH4) ja naerugaasi (N2O) kui tähtsuselt järgmiste kasvuhoonegaaside rollile üldises kliimamuutuses. Uuritud segamets (kuusk/kask), põlismännik ning veekoguäärne hall-lepik osutusid aastase bilansi alusel selgelt CO2 sidujateks, seejuures oli põlismännikus C02 sidumine mõnevõrra nõrgem. CH4 ja N2O emissioonid hall-lepikus olid periooditi märkmisväärsed, kuid üldises kliima mõjutamise kontekstis oli nende osakaal väike. Mitmed CH4 ja N2O emissiooniga seotud protsessid vajavad aga täiendavat selgitamist. Kaks uuritud lageraielanki ning lageraietega segamets (mänd/kuusk/kask) olid CO2 emiteerijad, seega kliima soojendajad. Peamisteks teguriteks CO2 lendumisel olid mullatemperatuur ja –niiskus. 2018.a. kuumalaine mõju erinevates metsades oli erinev. Suurimat mõju täheldati raielankidel ning lageraietega segametsas, kus CO2 lendumine oluliselt tõusis. Kuival liivasel mullal kasvavas sügava põhjaveega põlismännikus põua mõju CO2 sidumisele puudus, kusjuures veekoguäärses hall-lepikus CO2 sidumine põuaperioodil isegi veidi tõusis. Raielangid olid põua suhtes kõige tundlikumad, neis põua tõttu CO2 emiteerumine suurenes. Seda asjaolu on vaja arvestada lageraiete planeerimisel, vähendamaks metsaga kaetud alade muutumist kliima soojendajaks, eeskätt ekstreemsete ilmastikutingimuste ajal. Järgnevatel aastakümnetel on prognoositud globaalses ulatuses ekstreemsete ilmastikutingimuste ning nendega kaasnevate häiringute sagenemist. See ohustab üha enam maismaaökososteemide KHG bilanssi ning kiirendab kliima soojenemist. Selle leevendamiseks on väga oluline selgitada võimalikke mõjusid erinevates metsades, sh hemiboreaalses vööndis.
Vaimse tervise veebirakendused: teaduskirjanduse ülevaade ja soovitused
(2022-04-28) Jürisson, Mikk
Semiotic modelling of identity and communication in virtual reality, augmented reality, and mixed reality
(2022-04-28) Davidson, Kyle Jonathan; Kull, Kalevi, juhendaja; Randviir, Anti, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev doktoritöö seab eesmärgiks semiootiliselt modelleerida hüperreaalsust tänapäeva digitaliseerunud ühiskonnas, pidades silmas WEB 3.0 kaudu saabuvat virtuaalsuse ajastut. Tulevane Web 3.0 kui praeguse digiruumi areng viib meid hüperreaalsusesse (kus virtuaalne saab tegelikkusest reaalsemaks). Me nimetame seda järgmist sammu ‘hüpervirtuaalsuseks’ kui ühendavaks ‘ virtuaalset’ ja ‘ hüperreaalsust’, kus füüsiline muutub tähendusetuks lõuendiks, mida katvas digikihis on seejuures niisugused virtuaalsed alad, mis püüdlevad omaenda maailma eristamisele tavadigimaailmast. Töös uuritakse virtuaalreaalsuse, lisareaalsuse ja segureaalsuse mudeleid, väites, et virtuaalreaalsuse ja lisareaalsuse puhul puudub hüpervirtuaalsuse loomise jaoks vajaminev interaktsioon füüsi(ka)lise ruumiga, samas võib segureaalsus katta füüsilise reaalsuse digitaalse teabekihiga, kuni muutudes füüsi(ka)lisest ruumist enamtähenduslikuks ja olulisemaks. Need ruumid võivad dubleerida füüsilist või võimendada virtuaalset, ilmutades end rohkem kui virtuaalsena. Kasutaja ja tema avatari identiteedi transmediaalsus on üks viimaseid suhteid, kus füüsilised, võrguühenduseta märgid moodustavad semiootilise suhtlusmudeli esmase aluse. Töö ühe järeldusena rõhutame, et täiustatud digitaalse kirjaoskuse õpetamine võimaldaks indiviidil kontekstualiseerida ennast füüsilises ruumis, vältides seega füüsilise märgi kui oma identiteediskeemi tähendusliku osa kadumist. Virtuaalne ruum peaks tähenduslikkust lisama, aga mitte asendama tavamaailma märke.