Sirvi Kuupäev , alustades "2022-07-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

The semiotic theory of Luis Jorge Prieto
(2022-07-15) Chávez Barreto, Eugenio Israel; Kull, Kalevi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Luis Jorge Prieto (1926–1996) oli Argentina semiootik ja keeleteadlane, viimane Ferdinand de Saussure'i üldkeeleteaduse õppetooli hoidja Genfi Ülikoolis Šveitsis. Väljaspool prantsuse ja itaalia semiootikat (tema mõju on tunda näiteks Umberto Eco, Tullio de Mauro ja Paolo Fabbri töödes) on Prieto seni jäänud suhteliselt vähetuntud autoriks. Käesolev doktoritöö, esimene, mis on temast inglise keeles kirjutatud, sisaldab Prieto intellektuaalse biograafia ning tema teoste teoreetilise ja ajaloolise analüüsi, põhinedes bibliograafilistel allikatel ning Córdoba, Buenos Airese ja Genfi ülikoolides tehtud arhiiviuuringutel. Töö vaatleb ka Prieto teooria heuristilist rolli kaasaegse semiootika valguses. Sellega seoses analüüsitakse Prieto mõistetesüsteemi, mis sisaldab mitmeid algupäraseid mõisteid – nt sobivus, klassifikatsioonisüsteem, semiootiline struktuur – seoses teiste semiootikute mõistestikega, seejuures nii klassikalises semiootikas (Ferdinand de Saussure, Jakob von Uexküll, Louis Hjelmslev, Roman Jakobson) kui ka tänapäevaste autorite puhul (John Deely, Terrence Deacon). See võimaldab lähendada Prieto kontseptsioone praegusaegse üldsemiootika teooriaga. Sellise üldsemiootika puhul käsitletakse semiootikat kui distsipliini, mis uurib tähenduse arbitraarsust selle kõigis vormides ning tähenduse ja märkide arbitraarsusest tulenevaid tagajärgi. Lisaks on väitekirja osaks kommenteeritud tõlked Prieto kahest väga olulisest artiklist, mis pole varem inglise keeles ilmunud.
Lev Vygotsky’s approach in the contemporary semiotic research of learning, meaning-making and inner speech
(2022-07-15) Fadeev, Aleksandr; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö eesmärgiks on selgitada kaasaegse kultuuri juurutatud märkide ja märgisüsteemide rolli inimese kognitiivsete ja psühholoogiliste funktsioonide kujundamisel. Samuti rõhutab töö Lev Võgotski uurimissuuna aktuaalsust ja olulisust õppimise, tähendusloome ja sisekõne käsitlemisel tänapäevases semiootikas. Väitekirja esimene osa keskendub kaasaegse kultuuri märkide ja märgisüsteemide rollile õppimises, meeldejätmises ja tähendusloomes. Töös näidatakse uue meedia keskkonnas tekkinud märgisüsteemide pädevuse väärtust hariduse, psühholoogia ja arengu seisukohast. Kultuuri märgisüsteemide valdamine kognitiivsete tööriistadena pakub noortele õppijatele võimaluse kasutada neid vahenditena oma käitumise reguleerimiseks, teadmistele ligipääsemiseks ning tähendusliku dialoogi alalhoidmiseks kultuuris ja kultuuriga. Võgotski ja kultuurisemiootilise lähenemise rakendamine hariduslike metodoloogiate arendamiseks on võimaldanud luua õpikeskkonna, mis toetab digikultuuri märgisüsteemide omandamist kognitiivsete tööriistadena. Väitekirja argumentide toetamiseks toodud tõendusmaterjal pärineb autori osalusel TÜ transmeedia uurimisrühma poolt arendatavalt digiplatvormilt "Haridus ekraanil". Doktoritöö teine osa käsitleb sisekõnet näitena kultuuriliste märgisüsteemide, eelkõige loomulike keelte, kasutamisest kognitiivsetes ja psühholoogilistes funktsioonides. Arutluse all on sisekõne olulisus erinevates tähendusloomelistes protsessides. Seejuures ei piirduta sisekõne rolliga vaid igapäevaelu nähtuste mõistmisel, vaid käsitletakse selle osalust ka loomingulistes ja kunstilistes protsessides. Väitekiri põhjendab kaasaegse kultuuri arengu mõju sellele, kuidas individuaalne sisekõne ilmneb kultuuris kunstiliste tekstide kaudu, ning püstitab hüpoteesi digikultuuri mõjust sisekõne struktuurile ja fenomenoloogiale.