Sirvi Kuupäev , alustades "2023-04-18" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Ground-penetrating radar in Estonia: from fieldwork to open data reuse
(2023-04-18) Sibul, Ivo; Plado, Jüri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Georadar on geofüüsikaline seade, mis võimaldab uurida pinnast kaudselt. Maapinda suunatud ja erinevatelt pindadelt tagasipeegeldunud signaalidest koostab radar pidevad läbilõiked (pildid). Koos paljanditest ja puursüdamikest saadud otseste vaatlusandmetega aitavad radaripildid täiendada meie ettekujutust maapõuest. Doktoritöö selgitab georadari potentsiaali erinevates settekeskkondades ning teeb ettepanekuid seadme laialdasemaks kasutamiseks. Autori kogemustele ja kirjandusallikatele tuginedes on soovitatav georadarit tarvitada geoloogilisel kaardistamisel ja maavarauuringutel. Seade aitab piiritleda turba, liiva, kruusa, moreeni ja lubjakivi levikut ning kirjeldada mitmesuguseid rikkestruktuure. Samuti on võimalik täpsustada maavarade levikut, mahtu ja kvaliteeti. Keerulisema maapõueehituse korral saab georadariga optimeerida puurimiskulusid ning suurendada kaevandamistulusid. Doktoritöö annab ülevaate Eesti radariuuringutest. Töö aluseks oleva nelja uuringu andmed on avalikustatud Maa-ameti geoportaalis. Lähiaastatel plaanib Maa-amet võtta kasutusele riikliku kaardistusplatvormi Geo3D, mille maapõuemudelisse on oodatud kõikide radariuuringute info. Suurema ühtlustatud andmekogumiga saaks arendada masinõpet, mis aitaks säästa radaripiltide tõlgendamisele kuluvat aega. Piltidel tuvastatud objektid koos muude Geo3D avaandmetega on väärtuslikuks sisendiks järgnevatele pinnaseuuringutele.
Deification of kings in Ancient Mesopotamia (from III to II millennium BC)
(2023-04-18) Kadochnikov, Iakov; Annus, Amar, juhendaja; Emelianov, Vladimir V., juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
See väitekiri kirjeldab Mesopotaamia kuningate jumalikustamist nende eluajal ja selle nähtuse ajaloolist arengut. Uurimus analüüsib ametlikke narratiive, mis pandi kirja kuninglikesse raidkirjadesse ja poeetilistesse tekstidesse (nn. “kuninglikud hümnid”) nende valitsejate endi eluajal ja esitasid neid kuningaid jumalike olenditena otsesel viisil. Termin “otsene jumalikustamine” viitab teatavate jumalikustamise markerite kasutamisele (nt determinatiivid kuningate nimede ees, tiitlid, epiteedid) ja ka kaudsetele markeritele, mis vihjavad kuninga pühaduse staatusele (peamiselt epiteedid). Käesolev dissertatsioon keskendub u 500-aastasele perioodile (2250–1750 e.m.a.) kui selliseid markereid leidub rohkesti säilinud allikates. Kogutud andmete analüüsiks kasutatakse kahte üksteist täiendavat lähenemist. Esimene lähenemine on kvalitatiivne, mis detailselt analüüsib valitud allikaid (peamiselt luuleteoseid ja kuninglike raidkirjade olulisemaid osi), pöörates tähelepanu tekstide struktuurile, jumalikkuse markerite kasutusele ja nende viidete kontekstidele. Teine lähenemine on kvantitatiivne, mis kasutab jumalikkuse markerite statistilist analüüsi lähtudes tekstide temaatilisest varieeruvusest. Kõik järeldused on tehtud nende kahe lähenemise tulemusi kokku võttes. Allikate temaatilist variatsiooni ja jumalikkuse markerite kasutust analüüsides pakub väitekiri asjaolude rekonstruktsiooni, mis viis kuningate otsese jumalikustamisele muistses Mesopotaamias, samuti arutleb see kuidas jumalikustatud valitseja kuvand arenes uuritava perioodi vältel ja võimalike põhjuste üle, miks kuningad hakkasid vältima enesele otsese jumalikkuse omistamist alates 18. sajandist e.m.a. oma kuninglikes kirjutistes.
Suspended particles dynamics and characteristics in optically complex waterbodies
(2023-04-18) Uusõue, Mirjam; Ligi, Martin, juhendaja; Kutser, Tiit, juhendaja; Bourrin, François, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Puhas vesi on eluks vajalik kõikidele elusolenditele, kuid inimtegevuse ja kliimamuutuste mõjul on paljudes piirkondades veekvaliteet halvenenud. Veekogude seisundi hindamiseks ja vajalike meetmete kasutusele võtmiseks, on tarvis neid seirata. Aastakümneid on tehtud kontaktmõõtmisi, kuid need on ajakulukad ja kallid ning nendega on keeruline jälgida kiireid muutusi suurtel aladel. Viimastel aastakümnetel on kasutusele võetud kaugseire meetodid, mis võimaldavad neid puudujääke täita. Selleks, et mõista mida kaugseire instrument mõõdab on vaja teada parameetreid, mis kaugseire signaali ja selle interpreteerimist mõjutavad. Üheks selliseks aineks on heljum. Heljum koosneb veemassis hõljuvatest mineraalsetest (setted) ja orgaanilistest osakestest ja see jõuab veemassi looduslike protsesside (lainetus, erosioon, jõgede transport) ja inimtegevuse (traalimine, süvendamine, ehitamine) tagajärjel. Kõrge heljumi sisaldus veemassis muudab vee häguseks, mõjutades valguse jõudmist sügavamatesse veekihtidesse, mis omakorda halvendab vee, kui elukeskkonna seisundit. Heljum võib sisaldada kahjulikke aineid, nagu orgaanilised saasteained ja raskemetallid. Seetõttu uurisime Portmani lahes (Vahemere üks reostatumaid alasid), Lõuna-Hispaanias põhjasetteid, milles on kõrge raskemetallide sisaldus, ning kuidas need setted jõuavad veesambasse traalimise mõjul. Suured osakesed settisid kiiresti. Väikesed osakesed, millega liitusid raskemetallid, jäid veemassi pikemaks ajaks. Seetõttu raskemetallide sisaldus vees tõusis. Eesti rannikualadel uuriti heljumi optilisi omadusi (valguse neeldumist, hajumist, tagasihajumise/hajumise suhet). Leiti, et tagasihajumise/hajumise suhe, mida kasutatakse bio-optilistes kaugseire algoritmides konstandina on tegelikult väga muutlik ning sõltub hetke tingimustest (vetikaõitseng, torm). Sellist varieeruvust täheldati ka muude optiliste omadustega seoses. Leiti, et väga väikese soolsuse ja vähese orgaanika sisaldusega Pärnu lahes agregeerisid väikesed tormi mõjul veemassi keerutatud osakesed suuremateks osakesteks (> 30 μm) mõjutades vee optilisi omadusi ning seega ka kaugseire signaali.