Sirvi Kuupäev , alustades "2023-04-27" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    listelement.badge.dso-type Kirje ,
    The impact of climate change on fine root trait responses of deciduous and coniferous trees
    (2023-04-27) Rezapour, Azadeh; Oja, Tõnu, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Kliima, sademete, õhuniiskuse ja lämmastiku muutus mõjutab metsaökosüsteeme, eriti probleemsed on metsad turbamullal. Puude peenjuured jagatakse imi- ja transpordijuurteks, nende kõrge eripind ja -pikkus aitavad puul paremini ressursse omandada. Töö eesmärk oli analüüsida leht- ja okaspuude peenjuure kohanemist kliima- ja mullaoludega. Selleks hinnati hübriidhaava, hõbekase ja männi juurte süsinikuvooge, juurte ehituste muutlikkust mulla niiskuse ja lämmastiku suurenedes. Kuivendatud metsades uuriti imijuurte ehituse muutumist sõltuvalt kaugusega kraavist, et teha kindlaks kase ja kuuse peenjuurte plastilisemad tunnused. Avaldatud uuringute põhjal analüüsiti ka puude juurte reageerimist mulla soojenemisele. Uuringus ilmnesid mulla süsinikutasakaalu mõjutavad muutused. Kliimakambris vähenes kõrgenenud õhuniiskuse juures transpiratsioon. Männi fotosüntees kiirenes kõrgema õhuniiskuse juures. Maa-all vähendas kõrgem õhuniiskus oluliselt süsiniku vooge, suurenes juure eripind kasel, vähenes männil. Kuivendatud turbametsades kohanesid imijuured mulla seisundiga kasel ja kuusel sarnaselt, kaugusega kraavist suurenes keskmine juure eripind, koe tihedus vähenes. Mulla soojenemine suurendas peenjuurte produktsiooni liigiti erinevalt, vähenes soojendav mõju massile. Mullatemperatuuri tõus suurendab juurte kasvukiirust. Soojemates oludes kasvatavad puud rohkem peenjuurte massi, morfoloogilist plastilisust mõjutatakse vähem. Otstarbekas oleks analüüsida peenjuurte tunnuseid koos mulla mikrobioomidega, eriti juurtega seotud ektomükoriisa seentega ja multifaktoriaalsetes keskkonnatingimustes.  
  • Pisipilt
    listelement.badge.dso-type Kirje ,
    Modelling the quantitative nature of neuropsychiatric disorders in animal models: metabolic, behavioural, and genetic profiles
    (2023-04-27) Vanaveski, Taavi; Lindholm, Dan, juhendaja; Vasar, Eero, juhendaja; Philips, Mari-Anne, juhendaja; Lilleväli, Kersti, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
    Vaimuhaigused on oma olemuselt heterogeensed häired, mille esinemine sõltub geneetilisest ja keskkonnast tingitud soodumusest. Vaimuhaiguste järkjärgulist avaldumist varjutab tihti loomulik areng, kaasneb ennustamatu kulg, teadmata ravi kõrvaltoimed ning inimese olemust määratleva kõrgema ajutalitluse ja tundeelu märkimisväärne häirumine. Vaimuhaiguste polügeneetilise olemuse tõttu on neid keeruline omavahel eristada, diagnoosida ja õigeaegselt ravida. Vaimuhaiguse varajane avastamine ja asjakohane ravi võimaldab haiguse süvenemist ning sellega kaasuvaid kulusid ennetada. Selleks on vaja leida ja õppida ära kasutama haiguse kulgu kajastavaid bioloogilisi markereid. Neid markereid tuleb otsida nii molekulaarsel, sünapsite, raku, koe, närvivõrkude ja kõrgematel närvisüsteemi tasanditel. Selle hoomamatu ülesande teevad võimalikuks erinevad lihtsustatud mudelid, sealhulgas geneetiliselt muundatud või farmakoloogiliselt manipuleeritud hiiremudelid. Käesolev väitekiri uurib kolme erinevat tahku mudelit: PPARGC1α vahendatud mitokondriaalse energiametabolismi rolli inhibitoorses neurotransmissioonis, metaboolset eelsoodumust psühhoosilaadses seisundis ja neuraalse adhesioonimolekuliperekonna IgLON puudulikust. Nende eri tahku mudelite mõistmine viib meid lähemale vaimuhaiguste paremale mudeldamisele ja võimalike raviteede avastamisele. Töös uuritud kolme mudeli leiud saab kokku võtta järgnevalt. PPARGC1α (PGC1α) üleekspressioonimutant võimaldab meeleoluhäirete mudeldamist. 129Sv hiireliini geneetiline taust lihtsustab psühhoosi mudeldamisel eelsoodumusega populatsioonis. IgLONite avaldumise muster viitab nende potentsiaalile peegeldada ebakorrapärasusi aju arengus ja töös.