Sirvi Kuupäev , alustades "2023-06-30" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Musculoskeletal disorders in relation to work-related factors, physical activity, functional characteristics, and COVID-19 lockdown among office workers
(2023-06-30) Argus, Martin; Pääsuke, Mati, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Luu- ja lihaskonna vaevused on levinumad tööga seotud terviseprobleemid ja töövõimetuse põhjustajad Euroopas. Tänu tehnoloogia kiirele arengule muutub töö laad pidevalt ning järjest enam suureneb vaimse töö osakaal. Kuigi kontoritöö ei ole füüsiliselt raske töö, on luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedus samasugune kui füüsilise töö puhul. Kontoritöötajate peamised luu- ja lihaskonna vaevused on kaela-, õla- ning alaseljavalu. Viimasel ajal on kontoritöös tekkinud uued trendid, mis tagavad töötamise paindlikkuse ja mobiilsuse. Põhilised neist on kaugtöö, tegevuspõhine kontor ning mobiilsete töövahendite kasutamine. Enne COVID-19 pandeemiat oli kaugtöö suhteliselt harva kasutatav töövorm, kuid pandeemiajärgsel ajal muutunud äärmiselt levinuks. Tegevuspõhist kontorit kasutavad peamiselt uuendusmeelsemad organisatsioonid. Kuna tegemist on suhteliselt uute töövormidega, on teaduskirjandust nende mõjust tervisele vähe. Samuti on vähe informatsiooni mobiilsete töövahendite mõju kohta luu- ja lihaskonna tervisele. Siinses doktoritöös uurisime kontoritöötajate luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedust seoses tööalaste tegurite, kehalise aktiivsuse, kaela- ja õlapiirkonna funktsionaalse võimekuse ning COVID-19 karantiiniga. Selgus, et luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedus on sarnane nii tegevuspõhises kontoris töötajatel kui ka personaalse töökohaga töötajatel. Küll aga võib tegevuspõhises kontoris töötades olla tööpäevane kehaline aktivsus vähesel määral suurem, seda põhiliselt asendite vahetamise ning eriti suurema päevase seismisaja arvelt. Samuti leidsime, et sülearvuti kasutamine on seotud kõrgema õlavalu riskiga. Hoolimata õlavalu riskist ei esinenud erinevusi kaela- ja õlapiirkonna funktsionaalses võimekuses võrreldes välise kuvari kasutajatega. Seega võib arvata, et sülearvuti kasutamine põhjustab pigem subjektiivset ebamugavustunnet kuid mitte pikaajalisi muutuseid kaela- ja õlapiirkonna objektiivselt mõõdetud funktsioneerimises. COVID-19 eriolukorra tõttu koju tööle asunud kontoritöötajate luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedus ei muutunud, kuid kehalise aktiivsuse tase langes olulisel määral ning seda põhiliselt spordiharrastuste arvelt.
Unraveling the intricate nature of the alphavirus RNA replicase
(2023-06-30) Lello, Laura Sandra; Merits, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Alfaviirused on RNA genoomiga viiruste perekond, mille hulka kuulub olulisi inimeste haigustekitajaid. Imetajaid, linde ja roomajaid nakatavad alfaviirused võib jagada kaheks, millest esimesed põhjustavad artriidi-tüüpi sümptomeid ning teised neuroloogilisi haiguseid. Meditsiiniliselt on üks olulisemaid alfaviiruseid chikungunya viirus, mis põhjustab inimestes palavikku, löövet ning liigesevaegusi. Liigesevaegused võivad areneda kuude või isegi aastate pikkuseks artriidiks. Iga RNA genoomiga viiruse elutsükli keskne osa on RNA genoomi replikatsioon. Replikatsioon ehk viiruse genoomi paljundamine on seetõttu ka üks põhilisi elemente, mille vastu on suunatud vaktsiinide ning viirusvastaste vahendite loomine. Hoolimata alfaviiruste laiast levikust inimeste seas ei ole tänini saadaval heakskiidetud vaktsiine või viirusvastaseid vahendeid. Seetõttu on oluline uurida erinevate alfaviiruste RNA replikatsiooni toimumise põhimõtteid ning nõudeid. Alfaviiruste genoomi replikatsiooni viivad läbi neli spetsiaalset valku, mida kutsutakse replikaasi valkudeks. Nendest replikaasi valkudest moodustatakse rakkudes kompleksid, millesse koondatakse viiruse uute genoomide tootmine. Selles doktoritöös uuriti kümne erineva alfaviiruse näitel kõnealuste replikatsioonikomplekside moodustumist. Aktiivsete replikatsioonikomplekside moodustumise eelduseks on, et alfaviiruste replikaasid tunnevad rakus ära enda genoomi, seonduvad sellega ning alles siis on võimelised seda paljundama. Me näitasime, et mõnede alfaviiruste replikaasid suudavad inimese rakkudes ära tunda võõraste viiruste genoomidele omaseid järjestusi ning replitseerivad neid efektiivselt, samas kui osade viiruste replikaasid näitasid üles tugevat spetsiifilisust enda genoomi suhtes. Lisaks näitasime, et funktsionaalseid alfaviiruste replikatsioonikomplekse on võimalik moodustada replikaasi valkudest, mis pärinevad erinevatelt alfaviirustelt (st, moodustatakse hübriidsed replikaasid). Kasutades selliseid hübriidseid replikaase tuvastasime, millised replikaasi valgud oma genoomile spetsiifilisi elemente enne replikatsiooni alustamist ära tunnevad ning määravad, kas seda genoomi replitseerida või mitte. Samuti näitasime, et matriits-järjestusi, mis sisaldavad alfaviiruste genoomidele spetsiifilisi elemente ning ekspresseerivad reportereid, on võimalik aktiveerida reaalse viirusnakkuse korral. Selliseid biosensoreid hakatakse viirusnakkuse korral rakkudes tootma, mille tagajärjel on nakatunud rakke võimalik visuaalselt tuvastada rohelise värvuse järgi. Siin töös kogutud informatsiooni abil õnnestus viimaks määrata alfaviiruste replikaasi keskse osa, nsP4 valgu aktiivse subühiku 3D struktuur ning uurida selle struktuursete elementide olulisust mutageneesi abil. Selle doktoritöö raames läbi viidud uurimused annavad uut informatsiooni alfaviiruste replikatsiooni kohta. Hübriidsete replikatsioonikomplekside moodustumine annab aimu, mis võib toimuda alfaviiruste replikatsioonil juhul, kui ühte rakku on nakatanud mitu erinevat alfaviirust. Alfaviiruste replikaaside võime ära tunda võõrastele viirusgenoomidele spetsiifilisi elemente aitab pilgu heita ka alfaviiruste genoomide võimalikule rekombinatsioonile ning evolutsioonile.
The Meaning of inclusive education and supporting the implementation of inclusive education through in-service training course in the Estonian context
(2023-06-30) Kivirand, Tiina; Leijen, Äli, juhendaja; Lepp, Liina, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kaasava hariduse põhimõte on viimastel aastakümnetel olnud hariduskorralduse põhiprintsiip nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ometi on selle tähenduslik rakendumine praktikas osutunud keeruliseks. Uuringud on näidanud, et põhjused selleks on erinevad, kuid sõltuvad eeskätt arusaamadest kaasava hariduse tähendusest, õpetajate ettevalmistusest ja kogu kooli personali koostööst ning kooli arendustegevustest. Kuna õpetajate ja muu kooli personali arusaamu kaasavast hariduses tähendusest mõjutavad ka spetsialistid, kes koolitavad või nõustavad koole kaasava hariduse rakendamisel, siis käesoleva doktoritöö üheks eesmärgiks oligi uurida, kuidas need spetsialistid ise mõistavad kaasava hariduse tähendust. Selleks viidi läbi pool-struktureeritud intervjuud 15 eelpool nimetatud spetsialistiga. Tulemused näitasid, et uuritavad mõistsid kaasava hariduse tähendust ja selle rakendamise viise erinevalt. Kaasavat haridust operatsionaliseeriti nii kõikide õpilaste koosõppena tavakooli tavaklassis, õppena eriklassides kui ka erikoolides. Teiseks uuriti, kuidas toetada koole kaasava hariduse rakendamisel koolide meeskondadele (õpetajad, tugispetsialistid, koolijuhid) disainitud täienduskoolituse kaudu Eesti kontekstis. Pikaajalise meeskondliku täienduskoolituse kursuse (10 EAP) eesmärgiks oli kujundada erinevate koolitusel osalenud osaliste valmisolek ja vajalikud teadmised kaasava hariduse tähenduslikust rakendamisest kooli kui organisatsiooni tasandil. Uuringust selgus, et koolituse jooksul viidi koolides ellu nii kultuurilisi kui ka struktuurseid muutusi. Siinjuures kerkisid olulisimate arendustegevusi mõjutavate teguritena esile eestvedamine, pühendumus, koostöö, kogu süsteemi hõlmav lähenemine, ressursid ja väline ekspertiis. Doktoritöö tulemuste põhjal saab teha järeldusi ja anda soovitusi kaasava haridussüsteemi võimestamiseks Eesti kontekstis. Esmalt on oluline pöörata rohkem tähelepanu kaasava hariduse operatsionaalsele mõistele, algatada ühiskondlikke debatte, kellele ja milleks kaasav haridus oluline on, ning viia seadusandlus kooskõlla kaasava hariduse põhimõtetega. See omakorda eeldab, et nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil toimuks kaasava hariduse põhimõtte rakendamisel eestvedamine ühiselt määratletud sihiseadega ja tulemusindikaatoritega, mis mõõdavad tähendusliku kaasamise tulemuslikkust.
Multi-scale thermal remote sensing, machine learning and radiative flux modeling to assess urban overheating
(2023-06-30) Buo, Isaac Newton Kwasi; Sagris, Valentina, juhendaja; Jaagus, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Linnas on palju soojust neelavaid pindu, mis muudavad linna ümbritsevast maapiirkonnast soojemaks. Kuumalaine ajal tõuseb linna õhutemperatuur tasemeni, mis kahjustab inimeste tervist ja heaolu: linn kuumeneb üle. Kliimaprognoosid näitavad, et kuumalained muutuvad sagedasemaks ja intensiivsusemaks. Ruumiliste soojusandmete puudumine takistab oluliselt kuuma leevendamise kavade väljatöötamist. Väitekirjas kasutatakse kaugseiret, masinõpet ja kiirgusvoo erinevas mõõtkavas modelleerimist linnade ülekuumenemise hindamiseks. Kaugseire andmete kasutamisel on kaks probleemi: pilvede tõttu tekkivad andmelüngad ja erinevatelt satelliitidelt saadud andmete erineva ajasamm ruumiline täpsus. Töös loodi masinõppe mudelid, et täita lüngad satelliidi mõõdetud maapinna temperatuuri andmestikus ja luua suure lahutusvõimega sünteetilisi kaarte. Uuriti ka, kuidas keskmist kiirgustemperatuuri ehk inimkeha soojuskoormust saab modelleerida suurtes linnades suure ruumilise lahutusvõimega ning kuidas jalakäijale majade ja puude varju hinnata kõnnitee varju katvust arvutades. Töös genereeritud andmestik on oluline sisend linna ülekuumenemise vältimisel. Edasised uuringud peavad keskenduma masinõppemudelite täiustamisele, et ennustada maapinna temperatuuri ja modelleerida inimkeha soojuskoormust sõltuvalt liikumisharjumustest. Töös loodud andmestik koos sotsialmajanduslike ja demograafiliste andmetega võimaldab linnakeskkonda ülekuumenemisele paremini kohandada, tagamaks elanikkonna ohutuse ja heaolu.