Sirvi Kuupäev , alustades "2024-05-16" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Genetic variation of grassland plants in changing landscapes
(2024-05-16) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Hiljutised maakasutuse muutused on toonud kaasa ulatusliku looduslike ja poollooduslike koosluste killustumise. Paljud poollooduslikud rohumaad ehk pärandniidud on kinni kasvanud või muudetud intensiivselt majandatavaks põllumaaks, mis on halvendanud niidutaimede kasvukohatingimusi. Selle tulemusena on elurikkus, sealhulgas geneetiline mitmekesisus (liigi- või populatsioonisisene mitmekesisus) märkimisväärselt kahanenud. Kuna geneetiline mitmekesisus tagab organismide võime keskkonnamuutustega kohastuda, on selle kaitsmine ja säilitamine ülioluline. Doktoritöö eesmärk oli hinnata maastiku struktuuri ja maakasutuse muutuse mõju rohumaade taimede geneetilisele mitmekesisusele ja geenivoolule. Töös kasutasin uurimisliikidena mägiristikut (Trifolium montanum) ja harilikku nurmenukku (Primula veris). Leidsin, et poollooduslikud niidukooslused, eriti kõrgema servatihedusega pärandniidud populatsioonide ümbruses, toetavad niidutaimede geneetilist mitmekesisust, kuid metsa mõju geneetilisele mitmekesisusele oli muutlik. Uurisin ka taimepopulatsioonide vahelise maastiku mõju geenivoolule (geneetilise info vahetus populatsioonide ja isendite vahel õietolmu või seemnete leviku teel) nende vahel. Leidsin, et tavaliselt eeldatav muster, kus geograafiliselt kaugemal asuvad populatsioonid on ka geneetiliselt erinevamad, kehtib vaid teatud olukordades. Suurem niidukoosluste osakaal populatsioonide vahel hõlbustas geenivoolu. Avatud ning kinnikasvanud pärandniitudel läbiviidud uuringus leidsin, et adaptiivne geneetiline mitmekesisus oli kinnikasvanud loopealsetel kõrgem kui avatud loopealsetel, neutraalne geneetiline mitmekesisus püsis aga muutumatuna, viidates sellele, et taimepopulatsioonid on uute keskkonnatingimustega kohastumas. Üldiselt leidsime, et kuigi rohumaataimede geneetilist mitmekesisust mõjutab kinnikasvamine ning tuleks püüelda heterogeensete rohumaade poole, tuleb looduskaitseliste tegevuste plaanimisel arvestada skaalade, viibinud vastuste ja maakasutuse ajalooga.
The role of helicases Hmi1 and Irc3 in yeast mitochondrial DNA maintenance
(2024-05-16) Sillamaa, Sirelin; Sedman, Juhan, juhendaja; Jõers, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Mitokonder on multifunktsionaalne rakuorganell, mille üheks olulisemaks ülesandeks on oksüdatiivne fosforüleerimine, mille tagab mitokondriaalne hingamisahel. Hingamisahel pannakse mitokondris kokku põhiliselt tuuma genoomi poolt sünteesitud valkudest, kuid väikene osa valke sünteesitakse ka mitokondri enda väikese genoomi poolt. Mitokondriaalse DNA säilitamine on oluline eukarüootse raku ellu jäämiseks ja ka väiksemad ümberkorraldused mitokondri genoomis viivad inimestel erinevate mitokondriaalsete haiguste tekkimiseni. Pagaripärm S. cerevisiae on eriline mudelorganism, kuna suudab fermentatiivsel süsinikuallikal ellu jääda ka ainult osalise või täielikult puuduva mitokondriaalse DNA-ta. See võimaldab uurida erinevate valkude puudumise mõju mitokondriaalse DNA säilimisele. Üheks selliseks valkude grupiks on helikaasid, mis kasutavad erinevate nukleiinhapete modifitseerimiseks ja lahti sidumiseks ATP hüdrolüüsi energiat. Käesolev doktoritöö keskendub kahe pärmi-spetsiifilise mitokondriaalse DNA helikaaside Hmi1 ja Irc3 funktsiooni uurimisele. Doktoritöö tulemused näitavad, et Irc3-laadsed helikaasid on olulised hargnenud DNA molekulide modifitseerimises, et vältida kahjustatud ja katki läinud DNA molekulide kuhjumist rakus, mis viiks aja jooksul mitokondriaalse DNA kadumiseni. Lisaks sellele on Irc3-laadse helikaasid tõenäoliselt olulised ka RNA metabolismis ja see funktsioon, võib mõjutada ka mitokondriaalse DNA säilimist. Hmi1 helikaas on hädavajalik funktsionaalse mitokondriaalse genoomi säilimiseks S. cerevisiae rakkudes. Erinevalt paljudest teistest helikaasidest ei ole ATP hürdolüüs hädavajalik Hmi1 funktsioneerimiseks. Doktoritöö tulemused näitavad, et Hmi1 omab mitokondris nii ATP hüdrolüüsist sõltuvat kui ka sõltumatut funktsiooni. Selle doktoritöö tulemused laiendavad meie arusaama mitokondriaalsete helikaaside mitmekülgsusest ja aitavad kaasa mitokondriaalse DNA säilimise komplekse süsteemi mõistmisele.