Sirvi Kuupäev , alustades "2024-10-25" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Dark diversity methods for prioritization of areas and species in nature conservation
(2024-10-25) Paganeli, Bruno; Pärtel, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Inimtegevus killustab maastikke ja toob sisse võõrliike, mistõttu looduslik elurikkus väheneb mitmel pool maailmas. Minu doktoritöö käsitleb neid protsesse, kasutades tumedat elurikkust – see on selliste liikide kogum, mis uurimisalalt puuduvad, kuigi võiksid sinna ökoloogiliselt sobida. See lähenemine pakub terviklikumat vaadet elurikkusele, kuna arvestab ka selle potentsiaali. Kuigi tumedat elurikkust ei saa otseselt vaadelda, on selle hindamiseks olemas mitu meetodit. Minu uurimistöö näitas, et kõige tõhusam on liigipaaride koosesinemisi hindav meetod, mis põhineb eeldusel, et kooseksisteerivatel liikidel on ühesugused ökoloogilised nõudlused. Me saame „küsida“ olemasolevatelt liikidelt, milliste teiste liikidega nad tavaliselt koosesinevad. Rakendasin seda käsitlust looduskaitseprobleemide hindamiseks erinevatel aja- ja ruumiskaaladel. Eesti vanades metsades leidsime, et ümbritsev metsasus mõjutab koosluste elurikkust ning tume elurikkus tõi seda seost paremini välja kui vaadeldud elurikkus. Leidsin, et just epifüüdid vajavad elurikkuse tagamiseks oma ümbruskonnas palju vanu metsi. Lisaks seostasin liikide tunnuseid tumeda elurikkusega, et leida põhjuseid, miks teatud liigid oma sobivatest elupaikadest on puudu, või just kipuvad väga laialt levima. Bioloogilise invasiooni uuringutes on tume elurikkus äärmiselt väärtuslik käsitlus, kuna selle abil saab leida võimalikke võõrliike enne nende tegelikku saabumist. Oma doktoritöös uurisin soontaime võõrliikide vaadeldud ja tumedat elurikkust kogu maailmas ning tuvastasin liigid, mis tõenäoliselt tulevikus uusi piirkondi vallutavad. Minu väitekiri näitab, et tumeda elurikkuse käsitlus pakub uudset teavet erinevates looduskaitselistes küsimustes. See võimaldab kasutada ennetavaid meetmeid ökosüsteemide ja liikide kaitseks, mida on tavaliselt lihtsam rakendada ja mis on nii ökoloogilisest kui ka majanduslikust vaatenurgast kulutõhusamad kui tagajärgede likvideerimine.
Latent profiles and developmental trajectories of eating disorder symptoms
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-10-25) Soidla, Kärol; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Söömishäired on tõsised psühhiaatrilised häired, millega kaasnevad olulised psühholoogilised, kehalised ja sotsiaalsed tagajärjed. Häirunud söömiskäitumist esineb sageli ka üldpopulatsioonis, näiteks rangete dieetide pidamise või üksikute liigsöömishoogude näol. Doktoritöö eesmärk oli uurida, kuidas perfektsionismi ja impulsiivsuse tahud on seotud häirunud söömiskäitumise ja -häiretega ning kuidas häirunud söömiskäitumine noorukieas kujuneb. Töös kasutati isiksuse- ja käitumismustrite tuvastamisele suunatud meetodeid, mis võimaldasid eristada ja analüüsida heterogeensetes valimites sarnaseid gruppe. Sõltuvalt uuringust olid valimisse kaasatud kas isikud, kellel oli diagnoositud söömishäire, või üldpopulatsiooni kuuluvad noorukid. Ilmnenud profiilid eristusid perfektsionismi, impulsiivsuse ja söömiskäitumise mustrite ning nende avaldumise tugevuse alusel. Söömishäiretega isikute seas oli kõrge negatiivse perfektsionismi ja düsfunktsionaalse impulsiivsuse koosesinemine tugevamalt seotud väljendunud söömishäire sümptomitega. Üldpopulatsiooni noorukitel oli häirunud söömiskäitumine seevastu kõige tugevamalt väljendunud rühmas, mida iseloomustas kõrge negatiivne perfektsionism ilma märkimisväärse impulsiivsuseta.Profiilide eristus oli informatiivsem ja stabiilsem, kui nende kujundamisel arvestati lisaks isiksusejoontele ka söömishäire sümptomeid. Häirunud söömiskäitumise areng noorukieas (11.–16. eluaastani) osutus mitmetahuliseks, kujunedes erinevates arenguradades. Kehaga rahulolematus püsis stabiilsel tasemel juba 11.–12. eluaastast, samas kui käitumuslikud ilmingud eristusid selgemalt 13.–14. eluaasta paiku. Kõrgema riskiga trajektooridesse kuulumist ennustasid kõrgem kehamassiindeks, tajutud sotsiaalne surve välimusele ja perfektsionism. Isiksusepõhine hindamine võib aidata varakult tuvastada haavatavamaid isikuid ning kohandada sekkumisi personaalsemaks. Tulemused viitavad ka sellele, et ennetustegevust tuleks alustada juba enne varast noorukiiga, keskendudes perfektsionismi ja kehakuvandiga seotud murede vähendamisele.