Sirvi Kuupäev , alustades "2025-07-11" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Relevance of eDNA, citizen science, and species distribution modelling for fungal conservation
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Copoț, Ovidiu; Runnel, Kadri, juhendaja; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Seente looduskaitse on vähem välja arendatud kui taimede ja loomade kaitse, peamiselt seente peidulise eluviisi ja sellest tulenevate andmevajakute tõttu nende leviku ja mitmekesisuse kohta. Käesolev doktoritöö uurib, millised võimalused on kasutada seente looduskaitse jaoks uusi andmeallikaid, nagu DNA triipkoodistamise ja harrastusteaduse andmed. Töö esimene osa käsitleb niisuguste Eestis kogutud andmete kasutatavust seeneliikide ohustatuse hindamiseks ning koosluste mitmekesisuse seiramiseks inimmõjulistes maastikes. Selgitatakse, et mullaproovidest saadud keskkonna-DNA andmestik laiendab liikide viljakehade põhjal teada olevat levikupilti ning lisab olulisel määral ka uusi liike. Kuivendussüsteemidest välja voolavate kraavide veest DNA alusel määratud elustikukooslused olid väga varieeruvad, kuid teatav potentsiaal võib sellistel andmetel maastike jälgimiseks olla. Mõlemal juhul oli ilmne, et keskkonna-DNA andmestikke maksab kombineerida teiste andmetega. Sama kehtib harrastusteaduse kohta: see lisas kasulikku infot Eesti samblike seire jaoks, aga haruldaste liikide leidmine oli väga juhuslik. Töö teises pooles käsitletaksegi seeneliikide leviku modelleerimist Euroopas ühendatud andmestike põhjal. Näidatakse, et 33 ohustatud liigi senine kaitstus ei vasta Euroopa Liidu elurikkuse strateegia (aastani 2030) üldeesmärkidele ning eri riikidel on selles ka mõnevõrra erinev vastutus. Samas pole otstarbekas puudujääke igas EU riigis eraldi lahendada; pigem tuleks kaitset ja elupaikade taastamist piirkondlikult koordineerida. Vastutuse seisukohalt on olulised liikide leviku tulevikuprognoosid, millel on isegi samu algandmeid kasutades erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kokkuvõttes näitab doktoritöö, et eDNA, kodanikuteadus ja liikide levikuprognoosid võivad koos täita olulisi teadmislünki ja tugevdada seente looduskaitset.
Human genome studies with k-mer frequencies
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Puurand, Tarmo; Maido Remm, juhendaja; Kaplinski, Lauris, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Inimese genoom on keeruline ja pidevas muutumises – seal toimuvad mutatsioonid kogu aeg. Kuigi genoomi uurimine oli veel 25 aastat tagasi aeglane ja kallis, on tehnoloogia areng toonud kaasa suure läbimurde. Varem kasutati peamiselt DNA mikrokiipe, mis tuvastasid üheaegselt üksikuid muutusi ehk SNP-sid. Tänapäeval saab järjestada terve genoomi ja analüüsida miljardeid andmepunkte korraga. Selles töös kasutati uudset lähenemist, mis põhineb nn k-meride analüüsil. K-merid on lühikesed DNA lõigud (25 tähte), mille esinemissagedust saab arvutada ilma kõigi ühe inimese järjestusi eelnevalt ajakulukalt standardiga võrdlemata. See teeb andmetöötluse kiiremaks ja võimaldab tuvastada ka selliseid muutusi, mida varasemad meetodid ei näinud – eriti korduvates või tehniliselt keerulistes piirkondades. Töö üks olulisemaid uuendusi on Y-kromosoomi põlvnevusgruppide määramine väga väikese DNA koguse põhjal. Kui tavaliselt vajatakse usaldusväärseks analüüsiks 20-kordset kordust üle andmete, siis siin kasutati vähem kui 1% juhuslikku osa genoomist. See oli võimalik tänu korduvatele DNA järjestustele Y-kromosoomis, mida varem peeti analüüsimiseks liiga keeruliseks. Uuringus käsitletud meetod kasutab neid kordusi omamoodi loodusliku "võimendusena", nagu DNA paljundamine laboris. Aja jooksul on need piirkonnad kogunud unikaalseid muutusi, mis aitavad määrata inimese isaliini ehk haplogruppi. See tehnoloogiline lähenemine – k-meride sagedusel põhinev, joondusvaba ja suure ulatusega – avab uusi võimalusi genoomi uurimisel, eriti olukordades, kus andmeid on vähe või kus traditsioonilised meetodid jäävad hätta.
Генезис русской уголовной прозы 1860–1890 гг.
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Булахова, Марина; Лейбов, Роман, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev doktoritöö uurib vene kriminaalproosa arengut aastatel 1860–1890, keskendudes selle žanrilistele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele eripäradele. Töö eesmärk on taastada varase vene krimikirjanduse sisemine loogika ning määratleda selle koht rahvusvahelises kontekstis. Uurimus tugineb nii kirjandusloolisele kui ka narratoloogilisele ja sotsioloogilisele lähenemisele ning käsitleb kriminaalproosa kujunemist õigussüsteemi reformide, meedia arengute ja realismi poeetika kontekstis. Töö sissejuhatuses vaadeldakse žanri kujunemist Lääne-Euroopa kirjanduse mõjuväljas, sh prantsuse romaan-följetoni ja angloameerika krimiproosa evolutsiooni ning nende mõju vene kirjandusele. Erilist tähelepanu pööratakse vene proosa unikaalsele alguspunktile – mahukatele kirjandusajakirjadele –, mille vahendusel kujunes kriminaalžanr sotsiaalkriitiliseks ja psühhologiseeritud realistlikuks kirjanduseks. Esimeses peatükis keskendutakse kriminaalteemade esiletõusule 1840. aastate ilukirjanduses ning analüüsitakse esimesi žanrile lähedaseid tekste, sh teoseid, mis kujutavad õigussüsteemi, kuriteo motiive ja ühiskondlikku moraali. Eraldi uuritakse tsensuuri mõju ja lääne eeskujude rolli. Teine peatükk käsitleb kriminaalmaterjali kujutamist läbi etnograafilise pilgu: kuidas kriminaalteema liigub linnakeskkonnast maa- ja vanglaelu kirjeldusteni, kajastades sotsiaalse keskkonna ja kirjandusliku kujutamisviisi vahet. Kolmandas peatükis on vaatluse all „uurijate märkmed“ – tekstid, kus jutustajaks on uurija või prokurör. Peatükis vaetakse mitme massikirjanduse autori loomingut (P. A. Stepanov, N. M. Sokolovski, A. A. Škljarevski jt), kus kujutatakse uurijat uue aja kangelasena, kelle ülesandeks on faktide tõlgendamine ja õigluse taastamine. Neljandas peatükis analüüsitakse jälitusproosa kangelastüüpe: uurijad, salapolitseinikud ja heatahtlikud filantroobid. Siin vaadeldakse, kuidas eri autorid (sh ka A. P. Tšehhov) loovad juurdlevaid tegelastüüpe lääne eeskujude (nt E. Gaboriau) ja kohaliku konteksti pingeväljas. Töös käsitletakse umbes sadat kriminaalromaani, jutustust ja novelli, millest suurem osa on siiani jäänud uurijate tähelepanuta. Seeläbi täidab väitekiri olulise tühimiku 19. saj vene massikirjanduse uurimises ning esitab uue mudeli selle arenguetappide mõtestamiseks.