Sirvi Kuupäev , alustades "2025-08-13" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Lessons from small and highly-digitalised Estonia: Decision-making in the aftermath of cybersecurity crises
(Alexander von Humboldt Institute for Internet and Society, 2025-08-13) Carmichael, Logan
As governments across the world increasingly undergo digitalisation processes, ensuring cybersecurity of these provisions cannot be 100% guaranteed. How, then, can governments best respond to a cybersecurity crisis in order to bolster cybersecurity in the future? Even Estonia, one of the earliest and most pervasive examples of e-governance globally, has not been without cybersecurity crises. Using four key Estonian examples, this paper examines the components of government decision-making in the aftermath of cybersecurity crises, which aim to bolster future cybersecurity. Three key approaches emerged from the crises examined: 1) decision-making is derived from prior knowledge and experience; 2) communications around cybersecurity crises is clear, coordinated, and transparent; and 3) innovation and planning should take place in times of non-crisis, as crises often expedite decision-making. Ultimately, this paper offers insight into how governments can make decisions following cybersecurity crises, in contexts beyond Estonia, as they undergo digitalisation processes and increasingly face cyberattacks.
European disaster risk reduction institutions’ practices in mitigating communication-related vulnerabilities in disasters
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-08-13) Torpan, Sten; Orru, Kati, juhendaja; Hansson, Sten, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kommunikatsiooniprobleemid võivad muuta inimesed hädaolukordades haavatavamaks. Kriisihalduse kontekstis tähendab see, et puuduliku riski- ja kriisikommunikatsiooni tõttu on inimestel keerulisem langetada otsuseid ja toime tulla ohtudega enda elule, tervisele või varale. Doktoritöö analüüs põhines Hanssoni jt (2020) loodud kommunikatsiooniga seotud haavatavuste heuristilisel raamistikul, mille abil võeti vaatluse alla Euroopa kriisihaldajate praktikad kommunikatsiooniga seotud haavatavuste leevendamisel. Doktoritöö aluseks olevad andmed koguti kaheksas Euroopa riigis: Saksamaal, Itaalias, Belgias, Rootsis, Ungaris, Norras, Soomes ja Eestis. Neljast uuringust selgus, et teooria ja tegelikkus ei käi Euroopa kriisihalduses käsikäes – väärinfot (ühte olulist haavatavuse tegurit) ei käsitleta süsteemselt, selleks puuduvad juhendmaterjalid ning sellega seotud probleemidega tegelemisel lähtutakse pigem varasemast kogemusest. Samuti on puudulikud või puuduvad sootuks juhised sotsiaalmeedia kasutamiseks riski- ja kriisikommunikatsioonis. Kuigi sotsiaalmeedia kasutamise viise haavatavuse leevendamiseks on teoorias palju, jäi kaheksa riigi analüüsil sõelale vaid kuus haavatavuse vähendamise viisi, mida kriisihaldajad kasutanud on – ennetavate juhiste jagamine, hoiatamine ja häirete edastamine, inimeste murede kaardistamine, kadunud isikute otsimine, praktiliste juhiste jagamine hädaolukorra ajal, ja vabatahtlike kaasamine – nende rakendamine on riigiti ebaühtlane ja sõltub paljuski asutuste oskustest ja saadaolevatest vahenditest. Metoodilise panusena selgus doktoritöös, et ka lauaõppuse simulatsioonimeetodit on võimalik kasutada akadeemilises uurimistöös kommunikatsiooniga seotud haavatavuste ja asutuste võimelünkade tuvastamiseks. Selle väitekirja peamine järelm on, et kommunikatsioonitõrgetest tuleneva haavatavuse vähendamine on struktuurne institutsionaalne väljakutse. Kui juhised on puudulikud, praktikad juhuslikud ning õppused ei rajane tõenduspõhistel alustel, suurendab see väärinfo leviku, sotsiaalmeedia alakasutuse ja asutuste vähese koostöö tingimustes hädaolukordades inimeste haavatavust. Süsteemsed kommunikatsioonipraktikad ja läbimõeldud õppuste korraldamine aitavad paremini hädaolukordadeks valmistuda, neile reageerida ja neist taastuda – tugevdades nii institutsioonide kui kogu ühiskonna vastupanuvõimet.