Sirvi Kuupäev , alustades "2025-08-21" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Safety assessment of novel bio-based polymers and compounds used in low carbon technologies
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-08-21) Ismagilova, Alina; Vares, Lauri, juhendaja; Kisand, Veljo, juhendaja; Tartu Üikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Fossiilsel toormel baseeruvate materjalide ja kemikaalide kasutuse kiire kasv maailmas on tõstatanud tõsiseid muresid nende pikaajalise mõju osas keskkonnale ja inimeste tervisele. Seetõttu on kasvanud nõudlus jätkusuutlikumate lahenduste järele. Näiteks plastide vallas keskendutakse taastuvast biotoormest monomeeride ja polümeeride väljatöötamisele. Kuigi need alternatiivid on loodud fossiilsetest plastidest sõltuvuse vähendamiseks, ei saa nende ohutust ilma uurimata garanteerida, kuna ka biopõhised monomeerid, polümeerid või nende laguproduktid võivad olla toksilised. Käesolevas töös uuritakse uute biopõhiste materjalide mõju erinevatele organismidele. Konkreetselt hinnatakse isosorbiidil põhinevaid akrülaate ja metakrülaate, PLA-l põhinevaid akrülaate, ligniinipõhiseid metakrülaate ning CO₂ sidumisel ja “vahetatava vee” lahustisüsteemides kasutatavaid amiine. Veekeskkonna ökotoksikoloogilised testid bakteritega (Alivibrio fischeri, Escherichia coli), soontaimedega (Spirodela polyrhiza) ja selgrootutega (Thamnocephalus platyurus, Daphnia magna) näitasid, et mõned monomeerid, eriti akrülaadid, põhjustavad mõõdukat kuni tugevat toksilisust, samas kui nende vastavad polümeerid osutusid enamasti mittetoksilisteks. Tsütotoksilisuse testid inimese HeLa rakkudel näitasid samuti, et polümeeerid on oluliselt ohutumad kui vastavad monomeerid. CO₂ sidumiseks kasutatavate amiinide ökotoksikoloogiline hindamine näitas, et antud ühendid on üldiselt vesikekkonnale suhteliselt ohutud, aga ettevaatlik tuleks olla hüdrofoobsete omadustega diamiinidega. Lisaks näitas biofilmi analüüs erinevatel materjalidel, et bakterite koloniseerumine sõltub materjali tüübist: tavalised plastid ja kaetud paberid toetasid erinevaid mikroobikooslusi. Need biofilmid sisaldasid ka lagundamisvõimelisi mikroobe, mis rõhutab nende ökoloogilist tähtsust. Töö tulemused rõhutavad vajadust enne uute biopõhiste kemikaalide ja materjalide laiemat kasutuselevõttu hinnata nii nende võimaliku toksilisust kui ka mikroobide koostoimeid, et lisaks väiksemale süsiniku jalajäljele tagada ka ohutus keskkonnale ja inimesele.
Demanding subjectivity: the radical right’s use of discursively empty referent objects within a post-foundational logics framework
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-08-21) Terry, George Spencer; Makarychev, Andrey, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Viimane kümnend on kaasa toonud populistlike ja paremradikaalsete liikumiste kiire kasvu, mis on esitanud väljakutse varasemale status quo’le. Käesolev doktoritöö uurib, kuidas need liikumised konstrueerivad oma identiteeti ja legitimeerivad oma nõudmisi, kasutades diskursiivselt tühje viitepunkte – määratlemata või ebamääraseid tähiseid. Need viitepunktid pakuvad paindlikkust ja mitmetähenduslikkust, samas kui nende ümber luuakse välistavat loogikat. Ernesto Laclau postfundamentaalsele diskursusekäsitlusele tuginedes väidab doktoritöö, et radikaalsed parempoolsed liikumised legitimeerivad end läbi enese-identifitseerimise protsessi, kus iseend määratletakse ülimusliku grupi ainuõigete esindajatena. Selle loogika aluseks on kolm keskset eeldust: ebavõrdsus, vaenulikkus ja eksklusiivsus. Need elemendid moodustavad radikaalse parempoolsuse diskursiivsete praktikate aluse, mis pakuvad eriilmelistele toimijatele ühendavat loogikat, vaatamata ideoloogilistele ja stilistilistele erinevustele. Kolm artiklit illustreerivad seda dünaamikat. Esimene käsitleb Itaalia Matteo Salvinit, näidates, kuidas rahvusvahelisi suhteid kasutatakse rahvuse positsioneerimiseks moraalselt ülimuslikuna, süüdistades samaaegselt vastaseid ühiskondlikes probleemides. Teine uurib konkurentsi Itaalia parempoolsete liikumiste hulgas, paljastades, kuidas populistlikud ja postfašistlikud liikumised konkureerivad rahva positsiooni määratlemiseks, kasutades vaenu ja eitamist autentsuse kinnitamiseks. Kolmas artikkel keskendub Eesti paremradikaalsetele, uurides, kuidas soome-ugri identiteet toimib tsivilisatsioonilise viitepunktina, mille kaudu oma tegevusi õigustatakse. Kuigi need juhtumid kinnitavad jagatud strukturaalse loogika olemasolu, toovad nad ka esile selle kohanemisvõime. Itaalia liikumised identifitseerivad end idealiseeritud suveräänsuse kaudu, samas kui Eesti liikumised keskenduvad tsivilisatsioonilisele identiteedile. Vaatamata erinevustele kasutavad kõik liikumised mitmetähenduslikke viitepunkte, loomaks välistavaid identiteete. Kokkuvõttes jõutakse järeldusele, et paremradikaalsus on nõudmiste kogum, mis keskendub eksklusiivsusele ja vaenulikkusele, vastandudes liberaalse demokraatia loogikale. Käsitledes paremradikaalsust kui loogikat, mitte fikseeritud ideoloogiat, pakub see doktoritöö alternatiivset analüüsivõtet mõistmaks, kuidas need liikumised erinevates kontekstides kujunevad