Sirvi Kuupäev , alustades "2025-11-07" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Affective hauntings, absolute reality: space, time, experience and the haunted house narrative
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-07) Roostma, Helen; Marling, Raili, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdond
Väitekirja fookuses on tänapäevane kummitusmaja narratiiv. Eesmärk on süstematiseerida kummitusmaja narratiive, luues narratiivirežiimidel põhineva tüpoloogia, mis arvestab eri tüüpi kummitusmaja narratiivide eripäradega. Olenemata oma teistest omadustest on kummitusmaja aga alati olemuselt maja, mis kaldub normist kõrvale. Judith Butler (2004: 41) sõnab, et kuigi normid on tavaliselt peidetud ja raskesti märgatavad, on nad kõige selgemini nähtavad selle kaudu, millist mõju nad avaldavad. Normide tugev seotus oma kontekstiga on kummitusmaja narratiividest rääkides asjakohane, kuna kummitusmajad on loomuomaselt normide ja normatiivsusega vastuolus. Siiski, kuigi dominantset korda kummitab selle alternatiiv, nõuab see alternatiiv dominantset korda, millele vastanduda. Seetõttu väidetaksegi väitekirjas, et kummitusmaja on alternatiiv, mille kaudu on võimalik mõtestada normatiivset kodu ja peret, millele kujutatud mittenormatiivne kodu ja pere vastanduvad. Tuginedes uudsele lähenemisviisile, mis kasutab nii ruumi-, aja- kui ka kogemusteooriaid, leitakse väitekirjas, et kummitusmaja narratiive on võimalik jagada kolme narratiivirežiimi: gootika, kummastav ulme ja õudus. Kuigi need võivad esineda ühes tekstis samal ajal, võtab üks neist siiski dominantse positsiooni, mistõttu on igal narratiivirežiimil teistest eristuvad omadused ja eripärased narratiivsed atmosfäärid. Seetõttu tajutakse ka erinevaid kummitusmaja narratiive, millel ei pruugi peale kummitusmaja olla üksteisega midagi ühist, osana kummitusmaja narratiivi tekstidest. Väitekirjas esitatud empiirilise analüüsi käigus selgubki, et analüüsitavad romaanid suhestuvad läbi oma narratiivirežiimi varasemate tekstidega just äratuntavate ja eristatavate atmosfääride kaudu. Ruum, aeg ja kogemus, mida analüüsitavad romaanid kujutavad, on teineteisega sarnased oma narratiivirežiimide poolest ning narratiivirežiimid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Väitekiri näitab, et narratiivirežiimidele tuginedes on võimalik süstematiseerida rikkalikke ja laialt levinud kummitusmaja narratiive ning ühendada uued tekstid oma eelkäijatega.