Sirvi Kuupäev , alustades "2025-11-25" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Assembling the phylogenetic tree of northern European macroheteroceran moths
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Nedumpally, Vineesh; Õunap, Erki, juhendaja; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Pole kaugeltki veel lõpuni teada, millised putukaliigid on üksteisele kaugemad, millised lähemad sugulased. DNA järjestustel põhinevate evolutsioonipuude koostamine aitab sellesse küsimusse selgust tuua. Käesolevas uurimistöös koostati ööliblikate sugukondade sirptiiblased (Drepanidae), vaksiklased (Geometridae) ja öölased (Noctuidae) evolutsioonipuud, keskendudes Põhja-Euroopa liikidele. Selleks kasutati Sangeri ja järgmise põlvkonna sekveneerimise teel hangitud andmete kombinatsiooni, mis integreeriti avalikult kättesaadavate genoomiandmetega. Sirptiiblaste puhul kinnitas 37 liigi analüüs, et kõik neli alamsugukonda moodustavad tõesti evolutsioonipuu eraldiseisvad harud. Lisaks näitas analüüs, et sugukonnale iseloomulikud pikenenud tiivatipud on evolutsiooni käigus korduvalt kadunud ning et nii “talveliblikad” kui roosa/oranžikirju tiivakirjaga perekonnad kuuluvad fülogeneetiliselt selgelt eristnud rühmadesse. Vaksiklaste põhjalik fülogeneetiline analüüs, mis tugines 117 liigi enam kui 600 DNA lookusel ning mida täiendati 376 Põhja-Euroopa liigi puhul Sangeri meetodiga sekveneerimise teel saadud andmetega, andis tulemuseks statistiliselt usaldusväärse sugupuu, mis viis mitme muudatuseni süstemaatikas. Sellisteks muudatusteks on muuhulgas uute triibuste Lampropterygini ja Pelurgini kirjeldamine, perekondade Ochyria, Epelis ja Speranza “taaselustamine” ning mitme triibuse piiride täpsustamine nende monofüleetilisuse säilitamiseks. Öölaste puhul andis 333 liigi fülogeneoomiline analüüs statistiliselt hästi toetatud sugupuu, mis kinnitas peamisi sugulussuhteid ja viis mitme taksonoomilise muudatuseni. Need muudatused hõlmasid sünonüümiseerimisi, paaril juhul taksonoomilise taseme ümberhindamist ning mitme perekonna “taaselustamist”. Ajas kalibreeritud analüüs näitas, et triibus juureöölased (Apameini) eristus ligikaudu 8,7 miljonit aastat tagasi – palju hiljem kui seni arvati – ning et röövikute toitumine oma toidutaime sees võis hilises miotseenis toimunud rohumaade laienemise ajal soodustada selle rühma mitmekesistumist.
Juhan Liiv kirjanduslikus traditsioonis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Kirs, Tanar; Lukas, Liina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö keskmes on Juhan Liivi (1864–1913) loomingu ja kirjandusliku traditsiooni suhted. Liivi loomingut on eesti kultuuris väga palju käsitletud, kuid seni on teda peamiselt nähtud oma kaasaegsest kirjandustraditsioonist sõltumatu erandnähtusena – omapärase geeniusena, kelle poeetika sündis justkui väljaspool mõjutusi. Käesolev uurimus seab selle arusaama kahtluse alla, otsides Liivi luuletunnetuse seoseid laiema kirjandusliku ümbrusega. Liivi-tõlgenduse aluseks on ennekõike Friedebert Tuglase, Aarne Vinkli ja Jüri Talveti koostatud põhiväljaanded ja -uurimused. Tuglas sidus Liivi loomingu arengut luuletaja psüühikahäirega, nähes temas luuletajat, kelle eriline stiil tulenes haigusest. Vinkel tõi fookusesse Liivi käsikirjalise pärandi ja seadis eesmärgiks tekstide algupärasuse taastamise. Talvet on keskendunud Liivi luuletehnika ja poeetilise maailma tõlgendusele. Kuna suur osa Liivi loomingust on avaldatud postuumselt ja toimetajate valikud on tekste oluliselt mõjutanud, on töös tuginetud käsikirjalistele allikatele. Üks olulisemaid käsikirju on essee „Ääremärkused“, kus Liiv teeb ainsa katse sõnastada programmiliselt oma arusaama luulekunstist. Tema kriitilisest pärandist selgub, et ta tundis põhjalikult eesti kirjanduskultuuri ning jõudis sisse elada saksa klassikalisse kirjandusse ja filosoofiasse, tutvudes ka muu maailmakirjandusega saksa keele vahendusel. Liivi luuletajaks kujunemist mõjutas Väike-Maarja parnassi ringkond, sh tema vend, hiljem Ado Grenzsteini ja tema ajalehe Olevik toimetuse liikmed. Eesti kirjanduselu vahendusel avanes Liivile ka maailmaluule. Kui vaadata Liivi varast luulet tõlkeluule taustal, nähtub, et Liiv kujunes luuletajaks saksa kirjanduse schillerlikul taustal, arendas luule poeetikat Heine vormis ja otsis lüürilist hoiakut Goethe luule jälgedes. Juhan Liivi lüürika ja selle kaudu eesti esimese luuleuuenduse algus on arenenud seega tihedas kontaktis maailmaluule ja kirjandusliku mõttega. Siinne uurimus on esimene süsteemne katse näidata, kuidas Liivi luuletunnetus on seotud laiema kirjandusliku traditsiooni tõlgendamisega. Liivi looming ei sündinud kirjandustraditsiooni väliselt isikliku eripära pinnalt, vaid dialoogis Euroopa kirjandusliku traditsiooniga.