Sirvi Kuupäev , alustades "2026-04-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Does it feel right? Towards an affective perspective on metacognitive confidence
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-04-15) Voodla, Alan; Uusberg, Andero, juhendaja; Desender, Kobe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; KU Leuven. Faculty of psychology and educational sciences
Meie otsuseid saadab tavaliselt kindlustunne: näiteks tundub mõni otsus väga kindel, samas kui mõni teine võib tekitada ebakindlust. Varasemas uurimistöös on kindlust sageli käsitletud kui hinnangut sellele, kas meil on õigus. Kuid kindlusel on ka emotsionaalne aspekt ehk metakognitiivne afekt, mis viitab sellele, et otsuses kindel olla on tihti meeldiv tunne, samas kui ebakindlus võib olla pingeline ja ebameeldiv. Selles doktoritöös uurin, kas see tunne on pelgalt otsustusprotsessi tulemuse kõrvalnähtus või hoopis oluline signaal, mille abil me oma mõtlemist ja otsustamist jälgime ja suuname. Neljale uuringule toetuvas töös kasutan kindlustunde afektiivsete aspektide mõistmiseks otsustusülesandeid, kombineerides neid komputatsiooniliste mudelite ja aju neuraalsete sündmuspotentsiaalide (EEG) mõõtmisega. Uuringitest ilmnev üldpilt toetab afektiivset vaadet otsustuskindlusele: otsustamise käigus tekkivad tunded ei ole üksnes reaktsioon otsuse õigsusele, vaid signaalid, mis peegeldavad otsustusprotsessi edenemist ja aitavad seda reguleerida. Uuringust I selgus, et kindluse ja metakognitiivse afekti hinnangud sõltusid sarnaselt otsuse tõendite tugevusest, valiku õigsusest ning otsustaja ootusest. See viitab, et otsustuskindlus kuulub laiemasse metakognitiivsete tunnete klassi, mis annavad märku, kui hästi liigume otsustamisega seotud eesmärkide suunas. Uuringud II ja III pakuvad metakognitiivse afekti tekkimisele selgema mehhanismi – see tunne peegeldab seda, kui hästi otsustusprotsessi tegelik edenemine vastab ootustele ja eesmärgile. Kui edenemine on oodatust parem ja eesmärgiga kooskõlas, siis metakognitiivne afekt on positiivne ning kui edenemine on oodatust halvem või eesmärgiga vastuolus, siis negatiivne. Selle teooria põhjal tutvustan AffectDDM-i mudelit, mis kirjeldab, kuidas metakognitiivne afekt kujuneb otsuseni viiva tõendite kogunemise protsessi tulemusena. IV uuringus näitan, et levinud soorituse monitoorimise neuraalsed markerid seostuvad kindlusega ainult teatud tüüpi ülesande kontekstides, mistõttu ei saa ühte ajusignaali käsitleda otsese kindluse mõõdikuna. Kokkuvõttes toetab doktoritöö käsitlust, mille järgi otsustuskindlus on afektiivne tunne, mis aitab mõtlemist ja otsustamist monitoorida ja suunata.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Voice, visibility, and viability: connecting parliamentary speech, media coverage, and electoral performance of MPs in Estonia
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-04-15) Lupacheva, Tatiana; Mölder, Martin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Levinud arusaamad esindusdemokraatiast kujutavad seda delegeerimisahelana: kodanikud valivad esindajad, esindajad teevad oma tööd ning valijad premeerivad või karistavad neid vastavalt. Praktikas toimib see ahel aga harva nii sirgjooneliselt – enamik kodanikke tugineb oma esindajate kohta info saamiseks meediale, poliitikud omakorda kujundavad oma käitumist meediakajastuse pälvimise eesmärgil ning valijad hindavad nende tegevust selle filtreeritud pildi põhjal. Kuidas toimib demokraatlik vastutus sellises keskkonnas? See doktoritöö uurib teekonda parlamendikõnest meediakajastuse, sealt edasi valija käitumise ja lõpuks valimistulemusteni, käsitledes vastutust (accountability) mitmeetapilise ja vahendatud protsessina. Doktoritöö keskendub Eesti kui väikese parlamentaarse demokraatia juhtumile, ning tugineb ulatuslikele andmetele, mis hõlmavad täielikke riigikogu stenogramme, miljoneid uudiseid, valimistulemuste andmeid ning iga riigikogu liikme Vikipeedia lehe igapäevast külastusstatistikat kolme koosseisu lõikes (2011–2023). Rakendades arvutuslikku tekstianalüüsi, uuritakse doktoritöös kolme omavahel seotud küsimust: kas kõnestiil mõjutab riigikogu liikmete meediakajastust? Kas meediakajastus ajendab kodanikke riigikogu liikmete kohta lisateavet otsima? Kuidas kandub kõnestiil üle valimiseduks? Tulemused viitavad, et vastutus toimib, kuid ebavõrdselt. Poliitikud, kes räägivad rohkem, saavad rohkem kajastust, kuid oluline on ka stiil: negatiivne, keerukas ning enesele viitav või „meie“ stiili kasutav kõne pälvib rohkem ajakirjanduslikku tähelepanu. Meediakajastus, kui see tekib, toimib – kodanikud otsivad aktiivselt lisainfot riigikogu liikmete kohta, eriti juhul, kui kajastus on negatiivne või ideoloogiliselt üllatav. Lõpuks on ka see, kuidas riigikogu liikmed oma sõnavõttudes rõhutavad iseennast või laiemat rühma, seotud valimistulemustega. Siinkohal paljastuvad aga soopõhised erinevused selles, kuidas parteid ja valijaid riigikogu liikmeid hindavad. Kokkuvõttes on tee parlamenditööst valimistulemusteni filtreeritud uudisväärtuse kaudu, kujundatud soonormide poolt ning mõnele poliitikule kättesaadavam kui teistele.