Sirvi Märksõna "20. saj. lõpp" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 19 19

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Contemporary urban policies and planning measures in socialist-era large housing estates
(2021-05-25) Pirrus, Johanna; Leetmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ühendkuningriigi eeskujul on lääneriigid järk-järgult vabaturumajandusele üle minnes läbinud palju poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi, näiteks erastamine, mille tulemusel on süvenenud sotsiaal-majanduslik segregatsioon ja ruumiline ebavõrdsus, eriti elamusektoris. Postsotsialistlikus kontekstis, kus enamiku elamusektorist moodustavad suured korterelamupiirkonnad, kajastab nende alade sotsiaalne mitmekesisus siiani olukorda, mis kujunes nõukogude perioodil sisserände tulemusena. Väitekirjas esitatud näidete põhjal saab jälgida linnapoliitilist ja ruumilise planeerimise arengut pärast peaaegu täielikku erastamist ning luua õppematerjal ühiskondadele, kus erastamine ja vabaturumajandusele siirdumine alles toimub. Uuringu tulemustest selgus, et Baltimaades valitsenud äärmuslik erastamine on loonud olukorra, kus linnaplaneerimist juhib ja kammitseb tänini pigem era- ja majandushuvi kui linnaplaneeringuline strateegia ja arenguvisioon. Üha enam on tunda elanike nõudlust parema elukeskkonna järele. Ent peale elanike on ruumisekkumise nõudlus tekkinud ka ruumiekspertidelt (arhitektid, geograafid, urbanistid, maastikuarhitektid). Huvitav on ehk seegi, et kui siselinnad taassünnivad gentrifikatsiooni kaudu, siis sotsialismiaegsetes korterelamupiirkondades on samuti toimumas renessanss. Erinevus näib olevat üksnes selles, et gentrifikatsioon ja sellega kaasnev kogukonnaaktivism sünnib piirkonna seest, kuid korterelamupiirkondade renessanss algatatakse väljast, ruumiekspertide poolt. Seega on ka avaliku sektori roll siselinnade või korterelamupiirkondade arengut suunates erinev. Siselinna arengus peab avalik sektor toimima jahutajana, piirates kinnisvaraarendajate tuhinat ja leevendades seeläbi ehituse tekitatud survet piirkonnas. Kuid korterelamupiirkondades peab avalik sektor pidevalt soodustama ja isegi õhutama ühest küljest kogukonnaaktivismi ning koostööd eri osaliste vahel, teisalt aga kinnisvaraarendajate huvi seal ehitada.
listelement.badge.access-status Embargo ,
Demokraatia taastamine Tšiilis ja Argentiinas 20nda sajandi lõpus
(Tartu Ülikool, 2001) Rohtmets, Jan; Krikk de Mateo, Sirje, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist
(2019-02-25) Lepa, Ege; Kulmar, Tarmo, juhendaja; Ringvee, Ringo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirjas „Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist“ on arhiivimaterjalide, Eesti Islami Koguduse põhikirjade, 45 intervjuu ja aastatel 2015-2018 toimunud osalusvaatluste käigus kogutud andmete abil iseloomustatud ja analüüsitud taasiseseisvunud Eesti islamikogukonna dünaamikat, lähtudes kogukonna enda liikmete antud hinnangust, mille kohaselt selle dünaamika kujundavad suhted kogukonna peamiste gruppide – nn „tatarlaste“ (kelle all mõistetakse kogukonnasiseselt nii siia enne nõukogude okupatsiooni asunud eesti ühiskonna integreerunud nn põlistatarlasi kui nõukogude perioodil Eestisse suundunud tatari, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi jt Nõukogude Liidu islamipiirkondade venekeelseid elanikke), „eestlaste“ (kelle all mõistetakse eestlastest konvertiite) ning „araablaste“ (kelle all mõistetakse nii väheseid siin aastakümneid elanud kui enamasti viimase kümne aasta jooksul Eestisse kas tööle, õppima või pagulasena kaitset otsima tulnuid) – vahel. Töö keskmes on nimetatud kolme grupi esindajate narratiivid endast usklikuna, nende käsitlus sellest, kas ja kuidas on võimalik Eestis islamit praktiseerida, ning 1989. aastal taastatud Eesti Islami Koguduse rollist siinsete moslemite elus. Nõukogude Liidu lagunemise ja taasiseseisvumise sündmuste keerises kahe maailmasõja vahel tegutsenud Narva ja Tallinna islami usuühenduste mantlipärijana taastatud Eesti Islami Kogudus on muutunud algselt tatarlastest koosnenud ja koguduse liikmete erakorterites reedesi ühispalvusi ning usupühasid tähistavast väikesest kogukonnast paljurahvuseliseks endise Nõukogude Liidu territooriumi islamiusulisi rahvaid esindavaks organisatsiooniks, mille kõrvale on tekkinud mitmeid teisi peamiselt Tallinnas Keevise tänaval asuva islami keskuse ümber koonduvaid organisatsioone. Konvertiitide ja uusimmigrantide lisandumine kogukonnale on kaasa toonud muutusi Eesti Islami Koguduse tegevuses ja juhtimises, „tatarlaste“, „eestlaste“ ja „araablaste“ narratiivid endast kui usklikust ning endast kui kogukonna liikmest ning muutustest mõlemal tasandil on unikaalsed isiklikul tasandil, kuid omavad ühisjooni grupina, näidates Eesti islamikogukonna arengut nende gruppide vastasmõju taustal.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti osalemine Jugoslaavia sõdades: interpretatsiooni paradigmad
(Tartu Ülikool, 2023) Heinsalu, Artur; Piirimäe, Kaarel, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel
(2019-10-11) Männiste, Tiiu; Vihalemm, Peeter, juhendaja; Lauristin, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesolevas doktoritöös „Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel” analüüsitakse Eesti elukestva õppe suundumusi ja võimalusi postkommunistliku siirde (1987–2004) ja järelsiirde (2004–2014) perioodil ning alanud digipöörde tingimustes. Töö empiirilised tulemused põhinevad autori kvalitatiivuuringutel (intervjuud õppijatega ja ekspertintervjuud) ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi küsitluse „Mina. Maailm. Meedia“ (MeeMa) andmete analüüsil. Töös esitatakse ülevaade elukestva õppe käsitluste ning praktikate muutumisest Eestis. Elukestval õppel oli ülemineku muutustega toimetuleku ja uuendusi käivitav funktsioon, mis eeldas nii õppijate kui ka riigi panust. Pöördeliste aegade algul reageeris muutustele esmalt töömaailm, uuendusmeelsed ettevõtjad olid kõigis pöördeetappides operatiivsemad uutesse oskustesse panustajad. Eesti kiire ja otsustav üleminek liberaalsele turumajandusele ei soosinud aga ühiskonna sotsiaalse valdkonna arenguid, tekkinud kiired kihistumisprotsessid kajastusid ka elukestva õppe arengus ning õppes mitteosalejate ja passiivsete arvukas kihis. Pöördele järgnenud stabiilsemas etapis liiguti õppijakesksema, õppija võimeid/võimalusi arvestavama elukestva õppe korralduse poole. Töös on olulisel kohal digiajastu elukestva õppe uued väljakutsed ja probleemid erineva tehnoloogilise tasemega töökeskkondades. Projektimajanduse toel teostatavad elukestva õppe poliitikad ei suuda enam sammu pidada töömaailma tehnoloogiliste muutustega. Kihistunud võimalustega elukestva õppe väljal muutub aina olulisemaks õppija enda aktiivsus ja iseseisev uute oskuste omandamise võimekus ning orienteerumine mitmekesises ja piiramatus digitaalses keskkonnas. Töös uuritakse, millised on töökeskkonna ja õppimismotivatsiooni seosed, ning esitatakse praegusel elukestva õppe väljal tegutsevate õppijate tüpoloogia. Selle põhjal pakutakse välja elukestvas õppes osalemise mudel, mis võiks olla abiks elukestva õppe arendamisel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Epidemiology of primary central nervous system tumours in Estonia from 1986 to 1996 : clinical characteristics, incidence, survival and prognostic factors
(Tartu Ülikool, 2003) Liigant, Aive
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Epidemiology of sexually transmitted diseases in Estonia in 1990-2000
(Tartu : Tartu University Press, 2001) Uusküla, Anneli
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Erasmuse üliõpilasvahetus Eestis 1999-2004
(2005) Kiisler, Katrin; Tooding, Liina-Mai, 1944-, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kohtuliku aktivismi kontseptsioon. Kohtulik aktivism Eesti Vabariigi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas 1993-2004
(2005) Aaviksoo, Berit; Merusk, Kalle, juhendaja; Annus, Taavi, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kooliarendus Tartu Descartes' Lütseumis aastatel 1997-2010
(Tartu Ülikool, 2010) Reinson, Jaan; Asser, Hiie, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond
listelement.badge.access-status Embargo ,
Meedia surmakultuuri suundumuste suunajana 20/21. sajandi vahetuse Eestis
(Tartu Ülikool, 2009) Hunt, Jaanika; Kõivupuu, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Eesti ja võrdleva rahvaluule osakond
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Mõttekodade India ja Pakistani tuumarelvadealase diskursuse sõltuvus nende ideoloogilisest suunitlusest Heritage Foundationi ja Brookings Institutioni näitel 1994-2003
(Tartu Ülikool, 2012) Eenlo, Erik; Toomla, Rein, juhendaja
The aim of this thesis is to test the preferred ideological positions of think-tanks against empirical material. For this purpose i have chosen the Heritage Foundation and the Brookings Institution as examples of think-tanks. These two think-tanks were chosen due to their mainstream reputation and distinguishable ideological positions as well as the existence of teams of analysts dealing with international relations issues. The time period under research is 1994-2003 which i have divided into three: 1994-1997, 1998-1999, 2000-2003. I have decided to name the years 1998-1999 the period of crisis because in May 1998 India and Pakistan signalled themselves as established nuclear powers by conducting several nuclear tests. Even though the two countries have had crises prior and after 1998, those have largely been regional in their nature. From international and security-related perspectives, the 1998 crisis had a global effect on the perceptions and approaches of the international community and public opinion in general. The empirical material consists of 71 texts of different types. Taking into consideration the aspirations of both think-tanks stated on their websites (www.brookings.edu, www.heritage.org) and given that both think-tanks strive to offer policy advice to the US, i think it is proper to test the ideological compliance of statements written in the texts by their analysts on nuclear India and Pakistan through the usage of the concept of the leading role of the US. Filtering the texts by how the analysts from the two think-tanks see the role of the United States in dealing with the threat posed by nuclear armed India and Pakistan and highlighting what they advocate will help me ascertain whether in fact the think-tanks comply with what they preach. To summarize, the positions advocated by the Heritage Foundation are as follows: - The importance of maintaining US superiority on both the conventional and the nuclear front - The preservation of US sovereignty and freedom of action in foreign policy - Continuation of the fight against the proliferation of nuclear weapons - Enforcement of US power and influence on occasions of nuclear crises The positions advocated by the Brookings Institution are as follows: - The leading role of the US should find expression in its commitment to assist others in resolving common security problems and in adapting to changed power relations - The US needs to make an effort to take the seemingly uncontrollable process of nuclear proliferation under its control and ensure that existing nuclear weapons states become responsible - The US must back up the NNPT regime with all of its authority but at the same time understand that due to the hypocritical nature of the NNPT treaty certain exemptions regarding other states are sensible - US policy on nuclear armed states must be based on a case-specific and realistic approach - Stable international relations are important for the US; hence the country should take upon itself the leading role in solving security problems in order to deprive others of motives for the acquisition of nuclear weapons In the process of comparing the texts to the preferred ideological positions of the two think-tanks an index will be used for estimation. For both think-tanks the same 5 point scale of 0-4 will be used. In the case of the Heritage Foundation, values 3-4 will show compliance with ideological positions, 0-1 will show non-compliance and 2 dearth of information. In the case of the Brookings Institution, values 0-1 will show compliance with ideological positions, 3-4 non-compliance and 2 dearth of information. In the process of comparing texts against ideal ideological positions of the two think-tanks, three hypotheses have been formulated for testing: 1) The preferred ideological positions of the two think-tanks should be reflected in the texts written by their analysts on nuclear armed India and Pakistan from the perspective of the leading role of the US 2) The texts written on Pakistan by analysts from the Heritage Foundation are more in line with its ideological positions than those written on India; No such difference should exist regarding the texts written by analysts from the Brookings Institution 3) The texts written on both countries during the crisis period of 1998-1999 should be more in line with ideological positions than the texts written during the subsequent 2000-2003 period In general, if the texts contained sufficient information on the leading role of the United States on the nuclear weapons that India and Pakistan possess, the texts were mostly in compliance with the ideological positions of the two think-tanks. However, in the case of Brookings Institution, a considerable portion of the texts (50% for Pakistan and 59% for India did not contain sufficient amount of information on this issue). The implications for the Brookings Institution behind these numbers could be that the leading role of the US is not something their analysts are convinced in promoting. Secondly, we cannot speak of any ideological control or constraining framework from the part of the think-tank on its analysts. The figures do not confirm the second hypothesis. In general, however, the discourse of both the Heritage Foundation and the Brookings Institution over India is different from their discourse on Pakistan. The attitude of the Heritage Foundation analysts was harsher on Pakistan whereas representatives of the Brookings Institution remained more even-handed and objective while outlining some reasons for different approaches towards two different countries with a similar problem – nuclear weapons. Unfortunately too few texts were written during the pre-crisis period on Pakistan’s and India’s nuclear capabilities to conclude anything about that particular period. Hypothesis 3 was overwhelmingly supported by empirical material. The discourse on both Pakistan and India is moving away from the ideological positions of the Heritage Foundation during the 2000-2003 period while being firmly in line with those positions during the crisis period. In the case of the Brookings Institution, the statements in the texts do not move away from its ideological positions during the 2000-2003 period, rather there is a significant amount of texts that simply do not contain enough material for making an estimation on the leading role of the US on nuclear armed India and Pakistan. I conclude that sticking to its ideological positions during a crisis period might be a good thing to do but in the long run the dogmatic ideological positions of the Heritage Foundation might constitute a hindrance to achieving the goals this think-tank holds dear. That is in my opinion the reason behind the ideological confusion that is reflected from the texts by analysts of the Heritage Foundation during the period 2000-2003. The texts written by the analysts of the Brookings Institution, on the other hand, reveal the fact that if they decide to write about nuclear armed India and Pakistan and give advice to the US, they generally do so in accordance with their ideological principles. However, there are cases when writing about India and Pakistan on nuclear issues, the leading role of the US is not highlighted. The reason behind this is their ambivalent attitude towards nuclear states and the leading role of the US in general. The representatives of the Brookings Institution do not see that the United States has the moral high ground or the leverage to prevent the emergence of new nuclear powers. Therefore, they do not highlight what for them seems a US leading role lacking right and influence. In conclusion, in times of a nuclear crisis similar to the one that shook the world in May 1998, we can expect the same pattern of behaviour from the Brookings Institution and the Heritage Foundation.
listelement.badge.access-status Embargo ,
Naiste olukord Afganistanis 1996-2004: Talibani võimuletulekust uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni
(Tartu Ülikool, 2009) Tinn, Maarja; Lokk, Reigo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Olemusloo muutumine Eesti ajakirjanduses aastatel 1970-2010
(Tartu Ülikool, 2014) Seiton, Kelli; Nuust, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eestis on olemusloo kohta ilmunud küllaltki vähe kirjandust ning peaasjalikult keerleb teoreetiline käsitlus kahe autori, Juhan Peegli ning Priit Pulleritsu, ümber. Veelgi vähem on uuritud olemuslugu leheveergudel ning kui välja arvata 2008. aastal Mart Zirnaski tehtud lõputöö, pärinevad varasemad uuringud nõukogude ajast. Samas on siinset olemuslugu mõjutanud olulisel määral suuremad ajakirjandusruumid meie ümber, mis tekitab küsimuse, kas Eesti olemusloo uurimisel on üldse mõtet? Lisaks on olemusloo žanripiirid hägused ning kuigi tunnuseid on lihtne lugeda, ei pruugi ajakirjanikud nende olemasolu heas olemusloos sugugi hinnata. Küll aga ei kahtle me keegi ajakirjanduse neljanda võimu rollis, mida mitmed maailmas toimuvad muutused täna mõjutavad ning kõigutavad. Infomüras hakkama saamine, kollase eristamine kvaliteetsest või õige info eri kanalite vahelt üles leidmine on vaid mõned probleemid, millega meediatarbijad täna silmitsi seisavad. Just samu rolle omistavad olemusloole ajakirjanikud, kes ütlevad, et see ongi ajakirjandus, mis mõtestab faktid ja pakub lugemisest ka naudingut. Kui me tahame teada, mis suunas liigub meie ajakirjandus, on meil seega oluline mõista ka millises suunas liigub olemuslugu. Selleks, et mõista seda, tuleb esmalt kirjeldada, kuidas ta on jõudnud tänasesse ning mis on teda sel teel mõjutanud. Töös vaatlesin kolme tänast Eesti paberajalehte ning nende eelkäijaid aastatel 1970 – 2010, analüüsisin neis ilmunud olemuslugusid ning reflekteerisin saadud tulemusi ajakirjanike intervjuude, Eesti ajakirjanduses toimunud muutuste ning erinevate teoreetiliste käsitluste valguses. Saadud tulemused näitasid, et neljakümne aasta jooksul on olemuslugu muutunud oma tunnustelt mitmekesisemaks – kasutatakse rohkem erinevaid sõnakasutusviise ning kirjeldusi, vormivõtetest eelistatakse vähem ühte ning valitakse mitmete vahel. Samas on olemuslugu olnud alati olemuslugu, kus keskmesse on toodud inimesed, kasutatud nende isikupärast kõnepruuki ning kirjeldatud olustikku nende ümber. Olemusloo arengus võib välja tuua kaks suuremat muutepunkti. Neist esimene on Eesti taasiseseisvumisaeg, kui pigem ühekülgsem olemuslugu muutub läänelike mõjutuste toel uudislikumaks, aga ka kriitilisemaks. Samal ajal hakkab ilmuma ka Eesti Ekspress, milles avaldatud olemuslood on sõnakasutuselt, kirjeldustelt ja struktuurivõtetelt kõige mitmekesisemad ning seda järjepidevalt. Teine on perioodi lõpust, kui olemuslugu ja selle ilmumist hakkab lehtedes piirama raha ning internetimõjud – majandusmull lõhkeb ning masu sunnib väljaandeid ajakirjanikke koondama. Olemuslugude arv lehtedes hakkab langema ning üha kiirem uudistevoog sunnib ka ajakirjanikke kiiremini tegutsema. Olemuslugu nõuab aga aega. Kui vaadata periooditi, siis jagasin nelikümmend aastat viieks: olemusloo stagnatsioon (1970 – 1977), tugevate olemusloo kirjutajate läbimurre (1978 – 1987), murranguaeg (1988 – 1995), olemusloo kvaliteetaeg (1996 – 2004) ning buumimulli lõhkemine (2005 – 2010). Neist kaks – tugevate kirjutajate läbimurre ja kvaliteetaeg – on need perioodid, kus ilmunud olemuslugusid võib hinnata loos kasutatud tunnuste poolest mitmekesisemaks. Neil perioodidel kirjutasid haritud ajakirjanikud ning olemusloo kirjutamist soodustas ka toimetuste juhtkond, samuti oli selle jaoks ressursse. Just ressursside vähesus on see, mida ajakirjanikud olemusloo puhul tulevikus enim kardavad. Oma olemuselt – kirjanduslik, kirjeldav, mõtestav žanr – olemusloos nad muutuseid ei karda, küll aga vormis ja kanalis. Kindlasti on olemuslool ajakirjanduses oma koht olemas. Tulevikus tuleks keskenduda aga üha enam sellele, millisel kujul esitatakse olemuslugu internetis ning kas ja kuidas töötaks see iseseisva žanrina või räägime tulevikus pigem olemusloolikest võtetest mõne teise žanri kontekstis.
listelement.badge.access-status Embargo ,
Õpioskuste olümpiaadid Eestis 1995-2000.a.
(Tartu : Tartu Ülikool, 2000) Lembinen, Igne; Pedastsaar, Tiia, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Pressifotode tabloidiseerumine aastatel 1990-2014 Edasi/Postimehe näitel
(Tartu Ülikool, 2014) Kangur, Marii; Kurvits, Roosmarii, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida pressifotode tabloidiseerumist ajalehe Edasi/Postimees näitel aastatel 1990-2014. Töö teoreetiline osa annab ülevaate tabloidiseerumise protsessist ja Eesti meediasüsteemi muutumisest kõnealustel aastatel ning pressifotode rollist ja arengust. Eesti meediasüsteemi iseloomustab peale taasiseseisvumist kiire kommertsialiseerumine, mis rajas soodsa aluse ka tabloidiseerumisele, mis on oma olemuselt väga mitmetasandiline mõiste. Kuna ajakirjandus on muutunud kaubaks, mida on vaja võimalikult palju müüa, siis peavad väljaanded konkurentsis püsimiseks pidevalt vaeva nägema, et lugeja jaoks atraktiivsed olla ja tähelepanu püüda. Ajalehe atraktiivsuses aga mängivad olulist rolli just fotod. Et analüüsida tabloidiseerumist ajalehefotodel, töötasin varasematele uuringutele ja tabloidsuse sisulistele, stiililistele ning välimust puudutavatele omadustele tuginedes välja tunnused, mille järgi saab hinnata, kas ja kuidas ajalehefotod vaatlusalustel aastatel muutunud on. Tunnuseid testisin Eesti tabloidi Õhtulehe fotodel. Fotode tabloidsust iseloomustavad fotode suurus, ülilähi- ja lähiplaanid, emotsionaalsus, poseerimine või salaja tehtud fotod, fotololija silmside lehelugejaga, ebatavalisus, tavapärasest erinevas keskkonnas tehtud foto, naiste ja meeste stereotüüpne kujutamine, hinnangulisus ja dramatiseerimine. Tabloidiseerumise protsessist annab tunnistust ka ajalehefotode värviliseks muutumine. 1990-2014 aasta Edasis/Postimehes ilmunud fotodest analüüsisin poliitika-, meelelahutuse- ja spordifotosid. Erinevate valdkondade arengutes on näha nii erinevusi kui sarnasusi. Saab välja tuua selle, et kõikide valdkondade fotod suurenevad ja muutuvad emotsionaalsemaks, kuid samas suureneb ka nende pildistamise kaugus, mis viib fotololija lehelugejast kaugemale. Kui poliitikafotodes on suund lähiplaanidelt keskplaanidele, siis spordi- ja meelelahutusfotod on liikunud keskplaanidelt poolüld- ja üldplaanidele. Värviliseks muutusid kõigepealt, aastal 1998, poliitikafotod, spordi- ja meelelahutusfotod said värvid järgmiseks vaatlusaluseks aastaks (2006). Teised valdkonnad – naiste ja meeste stereotüüpne kujutamine, ebatavalisus, tavapärasest erinevas keskkonnas kujutatud inimesed, silmside, hinnangulisus ja dramatiseerimine – pakkusid kohati küll analüüsimiseks põnevaid näiteid, kuid nende esinemine oli koguvalimis siiski üpris väike ja seepärast ei saa nende põhjal tabloidiseerumise protsessi kohta põhjapanevaid järeldusi teha. Kokkuvõtteks saab öelda, et erinevad tunnused arenevad küll erineva kiirusega, aga laias laastus on tabloidiseerumise protsess Postimehe veergudel nähtav. Nii pressifotod kui tabloidiseerumine on põnevad uurimismaterjalid ja pakuvad edasisteks uurimistöödeks palju võimalusi.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Rakvere Teater „täismängude” otsinguil aastatel 1985–2009
(2013-04-24) Karulin, Ott
Iga teater peab oma kunstilisi otsuseid tehes arvestama ühelt poolt publiku maitse-eelistustega ning teisalt riigi ootustega. Esimesest annab aimu külastusstatistika, teist väljendavad seadusandlus, rahastamissüsteem, kultuuriministeeriumi arengukavad jmt dokumendid. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu räägib kultuuritootmisväljadest, kus tegutsevad agendid, näiteks teatrid, võitlevad pidevalt samal väljal tegutsevate konkurentide tunnustuse eest, püüdes samal ajal ka väljavälist tuntust. Tunnustus tagab teatritele renomee, tuntus majandusliku kasu. Kultuuritootmisväljade eripäraks on Bourdieu’ järgi see, et sageli toob majanduslik edu kaasa renomee vähenemise. Seetõttu peavad teatrid iga uuslavastuse puhul endalt küsima: kui suures ulatuses on võimalik kasvatada tuntust ja seeläbi paratamatult kaotada tunnustust. Lavastused, mis suudavad samaaegselt saavutada nii tunnustuse kui tuntuse, on seega „täismängud”. Kuna Eesti teatripoliitika peamiseks teatrite toimimise mõõdupuuks on publikuarv, peavad kõik teatrid pidevalt püüdlema täismängude poole. Rakvere Teatris on aastatel 1985–2009 esietendunud 201 uuslavastust, millest täismängu kriteeriumitele vastavad viis lavastust: „Koduvõõrad” (1987), „Jumalaga, Vargamäe” (1991), „Shakespeare'i kogutud teosed“ (1996), „Pipi Pikksukk” (1998) ja „Täismäng” (2003). Seega on teater jõudnud täismänguni keskmiselt iga 40. lavastusega ehk täismängud moodustavad lavastuste koguarvust 2,5%. Täismängude puhul on sarnane, et neist lavastustest kirjutatakse keskmisest enam, kuid kriitika on pigem poleemiline, nentides, et mõningased vajakajäämised kunstilises plaanis korvab lavastuse sündmuslikkus. Eriti repertuaariteatritele, mille hallata on suured teatrimajad ning kelle riiklik toetus sõltub vähemalt kaudselt publikuarvust, on täismängud püsimajäämiseks vajalikud.
listelement.badge.access-status Embargo ,
TRÜ ajalooteaduskonna üliõpilaskond aastail 1973-1983
(Tartu Riiklik Ülikool, 1985) Kruus, Mallor; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
«Я мудак, и он мудак, у нас дизель скоммуниздили!» : analyse av oversettelse av 90-talls ungdomsslang i Viktor Pelevins roman «Generation ”П”»
(Tartu Ülikool, 2021) Ljubimov, Vitali; Kostina, Antonina, juhendaja; Tartu Ülikool. Skandinavistika osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride kolledž
Når vi leser et verk som har blitt oversatt til vårt morsmål, stiller vi oss sjeldent ulike tekniske spørsmål om hvordan verket har blitt oversatt. Har oversetteren lykkes å formidle alle de språklige nyansene fra et språk til et annet språk. Hvilke utfordringer kunne oversettelsesprosessen ha skapt. Har oversetteren tatt enklere valg som parafrasering av «utfordrende» ord eller uttrykk, eller har man virkelig prøvd å finne ekvivalenter i målspråket som er med omtrentlig samme betydning for å bevare ordets konnotative betydning «fargen» i språket man oversetter fra. Målet med denne oppgaven er å finne ut hvilke muligheter man har for å oversette russisk slang til norsk basert på et russisk verk som heter «Generation ”П”» og er skrevet av en russisk forfatter Viktor Pelevin.