Sirvi Märksõna "assimilatsioon" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Fragmenteerunud rahvusvähemuse suhted natsionaliseeriva riigiga: Türgi riiklikud poliitikad ja kurdid perioodil 1923-2020
(Tartu Ülikool, 2021) Yasar, Anna-Mari; Kilp, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Kurdid on pikalt olnud keskel kohal nii Türgi sise- kui ka välispoliitikas. Uurimistöö eesmärgiks on mõista paremini, kuidas kujunevad riigi ja rahvusvähemuse vahelised suhted konfliktseks, mis võib äärmisel juhul viia kodusõja ning setsessioonini ja välja selgitada, millest on tingitud kurdide ja Türgi riigi vahelised vastuolud, mille sisuks ühelt poolt on nõue rohkemate õiguste järele kuni omariikluseni välja ning teiselt poolt soov sulandada rahvusvähemusi varieeruval kraadil domineerivasse etnokultuurilisse rahvusesse. Selle tegemiseks on kasutatud võrdlevat ajaloolist uurimust ja üksikjuhtumi analüüsi. Ajavahemik 1923-2020 on jagatud neljaks perioodiks, mille vältel on analüüsitud riigi ning kurdide poliitilist tegevust lähtuvalt sellest, milliseid vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks kasutati, kui edukad nendes oldi ning millist mõju see vastaspoolele avaldas. Samuti määrati murdepunktid perioodides ning tuvastati rajasõltuvad protsessid. Uurimistöö tulemusena selgus, et nelja perioodi lõikes on kurdide poliitilise tegevuse vahendid ja vägivaldsus varieerunud, kuid viimane on alati mingil määral sellele omane olnud. Riik on kasutanud läbivalt assimileerivaid poliitikaid ning represseerinud (kuigi samuti varieeruval tasemel) kurde. Kuna Türgi puhul on nii riigi repressiivsus kui ka kurdide vahendite vägivaldsus kogu analüüsitava ajavahemiku kõrge olnud, ei ole ka kummalgi poolel olnud võimalik oma eesmärke saavutada. Leiti, et kui rahvusvähemus kasutab vägivalda oma eesmärkide taotlemisel, on edu selles ebatõenäolisem. Samuti raskendab riigi poliitikate repressiivsus vähemusrahvuse ekstreemsemate vastupanu vormide (setsessioon ja vägivaldsed vahendid) ennetamist. Tuvastati ka rajasõltuvate protsesside pikaaegne mõju Türgi Vabariigi ajaloos.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
From “Deutschland ist kein Einwanderungsland” to “Multikulti ist tot”: tracing German state approaches towards immigrant integration
(Tartu Ülikool, 2016) Salumäe, Piret; Pettai, Eva-Clarita, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Haridus ja assimileerimine Tiibetis: Hiina keskvalitsuse ja Tiibeti eksiilvalitsuse seisukohtade võrdlus
(Tartu Ülikool, 2014) Pendarov, Kätlin; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
listelement.badge.access-status Embargo ,
Prantsusmaa assimilatsioonipoliitika Prantsuse Lääne-Aafrikas 1870-1940
(Tartu Ülikool, 2012) Orgmets, Evelin; Hiiemaa, Karin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The self-perception of Uyghur youth in Almaty
(Tartu Ülikool, 2023) Simpson, Daniel Colm; Kassymova, Didar, juhendaja; Kaczmarski, Marcin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
For much of recent history the Uyghurs, if mentioned at all, have been portrayed in western media in an orientalising manner as Silk Road traders from a distant land. Since the People’s Republic of China issued a so-called ‘de-extremification’ ordinance in March 2017, the Uyghurs have suddenly found themselves at the centre of global political discourse. Indeed, many western readers have discovered the existence of the Uyghurs precisely within this discourse of ‘terrorism’, ‘re-education’, surveillance and ethnic oppression. Yet the Uyghurs do not exist merely within the context of interaction with the Chinese state, they are a ‘borderlands’ people with substantial populations in the Central Asian republics. This paper represents an investigation into the self-identifications and acculturation strategies of the second largest Uyghur community outside of Xinjiang: the Uyghurs of Kazakhstan. It provides a unique perspective on the lifeways of Uyghurs in a society vastly different from the PRC, and acts as a testament to the dynamic manners in which Uyghurs navigate a society which is simultaneously russified, nationalising, and internationalising. The study is based on sixteen in-depth interviews with young, post-Soviet generation Uyghurs in Almaty — a community which has been largely neglected even in the few existing sociological and anthropological studies of the Uyghurs of Kazakhstan. Led through principles of participant driven research, it aims to give voice to the issues which Uyghurs consider pertinent to their identificatory and acculturative environments, while also drawing on the benefits of the dialogue created through interaction with an outside researcher. Within the framework of ethnographic, interpretivist research, it seeks to contribute holistic insights to Kazakhstani nation building, Central Asian minority politics, China-Central Asia relations, and Uyghur studies. It also serves as a case study in wider discourses of securitised peoples, transborder populations, and acculturative strategies.