Sirvi Märksõna "biogeograafia" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 10 10

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Biogeography and ecology of Alnusassociated ectomycorrhizal fungi – from regional to global scale
(2013-02-15) Põlme, Sergei
Antud doktoritöö adresseerib lepaga koos kasvavate ektomükoriissete seente biogeograafiat ja ökoloogiat. Oma laialdase leviku ja spetsiifilise seenestiku tõttu sobivad lepp ja tema juuresümbiondid heaks mudeliks uurimaks mitmesuguseid ökoloogilisi seaduspärasusi mis puudutavad ektomükoriiseid seeni ja neid mõjutavaid tegureid nii regionaalses kui globaalses skaalas. Oma töös testisin järgnevaid põhilisi hüpoteese: 1) globaalses skaalas mõjutab lepa seenekoosluse struktuuri enim peremeesliikide fülogeneetilised distantsid; 2) regionaalses skaalas mõjutab lepa juurtel ektomükoriisat moodustavate seente koosluse struktuuri mulla koostis, eriti pH ja fosfor; 3) globaalses skaalas on lepaga seotud ektomükoriisa seente liigiline mitmekesisus määratud aasta keskmise temperatuuri ja sademete hulga poolt; 4) lepaga seotud ektomükoriisa seente biogeograafia peegeldab peremehe globaalseid levikuteid. Selgus, et globaalses skaalas mõjutavad peremeesliikide fülogeneetilised distantsid 43% ulatuses lepaga seotud ektomükoriissete seente koosluse struktuuri. Ruumiline paiknevus mõjutab seenekoosluse struktuuri 10% ulatuses ning mulla pH–l ja aasta keskmisel temperatuuril on marginaalne mõju. Seevastu regionaalses skaalas, määravad mulla pH ja orgaanilise aine sisaldus, enim seenekoosluse struktuuri. Varasemad uuringud on leidnud, et peamised mõjutegurid, mis määravad ektomükoriissete seente liigirikkust globaalses skaalas, on aasta keskmine temperatuur ja sademete hulk. Meie uuringust selgus üllatuslikult, et lepaga seotud ektomükoriissete seente liigirikkus on enim mõjutatud ja positiivses seoses mulla kaltsiumisisaldusega. Samas leidis kinnitust negatiivne seos ektomükoriisa liigirikkuse ja sademete hulga vahel. Sarnaselt globaalsele mustrile, oli ka regionaalses skaalas liigirikkus negatiivses seoses mulla veesisaldusega. Võrreldes lepaga seotud seenekoosluste liigist ja arvulist koosseisu erinevate mandrite ja piirkondade vahel selgus, et tõenäoliselt on Beringia maismaasild olnud põhiline lepa levikutee Euraasia ja Ameerika vahel. Põhja ja Lõuna Euroopa seenekooslused osutusid väga sarnaseks, mis tõenäoliselt tuleneb jääaja järgsest lepa ja tema juursümbiontide levikust põhja suunas lõunapoolsetest refuugiumidest.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Biogeography of ectomycorrhizal fungi across different spatial scales
(2012-08-03) Bahram, Mohammad
Käesolevas töös vaatlen ektomükoriisat moodustavate seente liigirikkust erinevas ruumilises skaalas ja otsin nende levikumustrite põhjuseid. Ektomükoriisaseened on majanduslikult oluliste puuliikide juursümbiondid, mis varustavad oma peremeestaimi mulla toitainetega. Oma doktoritöös testisin järgmisi alternatiivseid hüpoteese: 1) ektomükoriisaseente liigirikkus kahaneb pooluste ja suuremate kõrguste suunal; 2) klimaatilised tingimused on peamised seente liigirikkuse mõjutajad regionaalsel ja globaalsel skaalal; 3) väikeseskaalalised ruumilised mustrid on tugevamalt eristunud troopilistes kooslustes, kuna peremeestaimed on vähearvukamad; 4) ühe puuindiviidiga seotud ekomükoriisaseente liigirikkus ja liigisisene isendite hulk võib olla väga kõrge. Doktoritöö peamised tulemused ja järeldused on järgmised: 1) ruumilistel protsessidel on tähtis roll ektomükoriisaseente koosluste struktureerimises nii lokaalsel, regionaalsel kui ka globaalsel skaalal; 2) seenekoosluste ruumiline autokorrelatsioon võib esineda üle suurema vahemaa, kui seda on varem näidatud; 3) erinevalt makroorganismidest esineb ektomükoriisaseentel unimo¬daalne seos laiuskraadiga, mida tõenäoliselt põhjustavad peremeestaimede (männiliste) kõrgem evolutsiooniline vanus, peremeestaimede suurem osakaal ja mullatekkeprotsesside suurem komplekssus ning aeglus parasvöötme metsades; 4) regionaalsel ja globaalsel skaalal mõjutavad ektomükoriisaseente liigirikkust aasta keskmine temperatuur ja sademete hulk. Nende ekstreemsed väärtused põhjustavad abiootilist stressi ja läbi selle koosluste vaesumist eelkõige haruldaste liikide arvel; 5) üks puuindiviid võib ektomükoriisat moodustada samaaegselt mõnesaja seeneliigi ja kümnete sama seeneliigi indiviididega. See tõendab, et taimeindiviidid on seotud mitmekesise ning komplekse mükoriisaseente võrgustikuga. Viimase teaduslik uurimine on algusjärgus.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti merelistel väikesaartel kasvavad samblikud ja nende omadused
(Tartu Ülikool, 2025) Tattar, Liisi; Suija, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Eesti merelised väikesaared on kindlapiirilisuse ja väikese pindala tõttu head saarte biogeograafia seaduspärasuste ja elustiku levimismustrite uurimiseks. Samblikud on võimelised asustama ekstreemseid keskkondi ja on seetõttu ühed esimesed uute elupaikade koloniseerijad. Koos on väikesaared ja samblikud head uurimisobjektid saareliste koosluste kujunemise uurimiseks. Selle eesmärgiga on analüüsitud samblike omadusi, mis võiksid mõjutada nende saartele jõudmist ja seal püsimajäämist. Antud töös on koondatud 67 väikesaare andmed, millele tulemuseks oli 489 sambliku koondnimestik. Samuti oli uuritavatel saartel esindatud märkimisväärne hulk Eesti Punase Raamatu ohukategooriatesse kuuluvaid samblikke. Uuritud samblike tunnused, mis võiksid mängida rolli saartel kasvamisel on järgmised: tallusetüüp, fotobiont, paljunemisstrateegia, eoste pigmenteeritus ning koorkihis esinevad samblikuaineid – usniinhape, atranoriin ja parietiin. Kõige tüüpilisem väikesaarte samblik on koorikja tallusega, üherakulise rohevetikaga, eoseliselt paljunev samblik, mille talluses puuduvad usniinhape, atranoriin ja parietiin ning mis kasvab lubja- või graniitkivil või puudel. Kõige levinumaks liigiks on harilik korpsamblik (Xanthoria parietina). On näha, et samblike levikut väikesaartel kujundavad nii biogeograafilised tegurid, nagu saare pindala ja kasvukeskkonnad, eriti seal leiduvad substraadid, kui ka organismide omadused, enim talluse tüüp, paljunemisviis ja fotobiont. Tulemused näitasid, et saare pindala on positiivses seoses samblike liigirikkusega, kuid alati esineb ka erandeid, mis tuleneb osaliselt mõnede saarte lünklikust uuritusest. Kokkuvõttes, väikesaarte samblike kooslusi kujundavad peamiselt sealsete substraatide kättesaadavus, fotosünteesiv osapool, talluse morfoloogia ja sambliku paljunemisviis. Nende omaduste koosmõju määrab, millised liigid suudavad tugevate keskkonnamõjutustega ja piiratud elupaikadega kohtadesse levida ja seal püsima jääda.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Krohmseente globaalne levik ja ohtrus
(Tartu Ülikool, 2025) Pärtel, Jaak; Hiiesalu, Inga, juhendaja Zobel, Martin, juhendaja Davison, John, Alexander, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Krohmseened on ökosüsteemides kriitilise tähtsusega mullaorganismide hõimkond, mille liigid täidavad mitmeid olulisi rolle nii looduslikes kui ka põllumajanduslikes kooslustes. Krohmseente biogeograafias on endiselt palju uurida, kuid on avaldatud ka mõned globaalsel tasemel tööd, mis kirjeldavad nende levikut ning ohtrust. Selle töö esimene peatükk andis ülevaate praegustest teadmistest krohmseente taksonoomia ja ökoloogia osas, teises peatükis keskenduti mikroorganismide ning krohmseente biogeograafia uurimismeetoditele ning varasematele töödele. Töö empiirilises osas analüüsiti globaalset mulla- (> 1000) ning juureproovidel (> 2000) põhinevat andmestikku, kus krohmseente esinemine on määratud 18S väikese subühiku rRNA (SSU) geeni alusel. Analüüsiti krohmseente virtuaaltaksonite (VT-de) funktsionaalsete rühmade, elukäigustrateegia ning sugukondade seost nende kohaliku ohtrusega, levikusagedusega ning globaalse ohtrusega 1. Risofiilse biomassi allokatsiooniga ning elukäigustrateegialt ruderaalsed taksonid on nii levikus kui ohtruses domineerivad, kuigi enamik taksoneid on mitte-ruderaalid. Enamik sugukondadest ei erinenud olulisel määral oma leviku või ohtruse poolest, kuid Glomeraceae oli mitmes mõõdikus rohkem levinud või kõrgema ohtrusega. 2. Kohalik suhteline ohtrus peegeldab juureproovide puhul funktsionaalsete rühmade ning sugukondade globaalse ohtruse mustreid, kuid mullaproovidel on kohaliku ning globaalse ohtruse trendid samapidised elukäigustrateegiatel. 3. Mulla- ning juureproovides määratud krohmseenekoosluste struktuur erineb globaalsel tasemel. Kui mullaproovides olid edafofiilsed ning risofiilsed VT-d esindatud võrreldaval hulgal, siis juureproovides on risofiilsed VT-d ohtramad. Käesoleva bakalaureusetöö tulemused olid üldjuhul kooskõlas varasemate globaalsete analüüside tulemustega. Tööst võib järeldada, et funktsionaalsete rühmade ning elukäigustrateegiatega peaks krohmseente biogeograafiat uurides arvestama. Arbuscular mycorrhizal fungi are a critically important phylum of soil organisms for ecosystems, with species that fulfill numerous essential roles in both natural and agricultural communities. While there is still much to explore in the biogeography of these fungi, some global-level studies have been published that describe their distribution and abundance. The first chapter of this thesis provided an overview of current knowledge on the taxonomy and ecology of arbuscular mycorrhizal fungi. The second chapter focused on the research methods used in microbial and fungal biogeography, as well as previous studies in the field. The empirical part of the thesis analyzed a global dataset based on more than 1,000 soil samples and over 2,000 root samples, where the presence of arbuscular mycorrhizal fungi was determined using the 18S small subunit rRNA (SSU) gene. The study examined the relationship between the local abundance, frequency of occurrence, and global abundance of virtual taxa (VTs) of these fungi and their functional groups, life-history strategies, and families. 1. Taxa with rhizophilic biomass allocation and ruderal life-history strategies dominate in both distribution and abundance, although most taxa are non-ruderal. Most families did not differ significantly in terms of their distribution or abundance, but the family Glomeraceae was more widespread or abundant in several metrics. 2. Local relative abundance reflects global abundance patterns of functional groups and families in root samples, while in soil samples, the trends in local and global abundance align more closely with life-history strategies. 3. The structure of fungal communities identified in soil and root samples differs at the global level. In soil samples, edaphophilic and rhizophilic VTs were represented in comparable amounts, whereas in root samples, rhizophilic VTs were more abundant. The results of this bachelor's thesis were generally consistent with previous global analyses. The study suggests that functional groups and life-history strategies should be considered when studying the biogeography of arbuscular mycorrhizal fungi.
listelement.badge.access-status Embargo ,
Liigirikkuse kujunemine ookeanisaarestikes
(Tartu Ülikool, 2012) Jõks, Madli; Pärtel, Meelis, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Masing, Viktor. Isikuarhiiv
(Tartu, 2008) Tartu Ülikooli Raamatukogu; Masing, Viktor, arhiivimoodustaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Seeneliikide määramine DNA triipkoodi meetodil ja tulemuste rakendamine biogeograafilises uurimustöös
(2006) Abarenkov, Kessy; Kõljalg, Urmas, juhendaja; Remm, Maido, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Soontaimede kooslusetüüpide evolutsiooniline vanus
(Tartu Ülikool, 2016) Šinkejeva, Laurina; Gerhold, Pille, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Mitmete tänapäevaste bioomide teke algas kattesemnetaimede domineerima hakkamisega hilises Kriidis ja Gondwana supermandri lahknemisega, kui levisid suures osas sarnased kooslused külmatundlike taimeliikide ja vihmametsadega. Paleotseenis ja Eotseenis toimus koosluste järsem eristumine ning hakkasid levima uued taksonid nagu näiteks kõrrelised ja liblikõielised Lõuna-Ameerikas. Eotseeni lõpus ja Oligotseeni alguses toimunud kliima jahenemine ja kuivemaks muutumine põhjustasid paljudes bioomides uutele taimekooslustele üleminekut või nende geograafilise asukoha muutust ja põhiliselt levisid kuivad metsakooslused, avatud kooslused ja kõrrelised. Miotseenis hakkasid levima turbasamblad ja tekkis perekond Sphagnum. Austraalias hakkas levima siis sklerofülli bioom. Miotseenis alguses toimus ka troopilise floora levima hakkamine ja ka selle taandumine, kui kliima muutus jahedamaks ja kuivemaks Miotseeni lõpus. Samuti hakkasid Miotseeni keskel domineerima C3 kõrrelised ja levima C4 kõrrelised. Miotseeni lõpuks kujunesid välja mitmed tänapäevased rohumaakoolused savannides, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas ja hakksid domineerima C4 kõrrelised. Pliotseenis levisid rohumaad jätkuvalt edasi, Austraalias toimus kõrreliste järsk levik, Aafrikas arenes välja Fynbose bioom ning 40% Aafrika metsadest. Pleistotseenis toimusid mitmed muutused Lõuna-Ameerika metsades ning Holotseenis toimus Lõuna-Ameerika kuivade pampade vahetumine niiskematega ja Põhja-Ameerika turbaraba väljakujunemine
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Towards revealing the biogeography of belowground diversity
(2022-07-07) Aslani, Farzad; Bahram, Mohammad, juhendaja; Tedersoo, Leho, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Mullamikroobide ja -loomade rühmad reguleerivad maapealset elurikkust ja ökosüsteemide toimimist. Ülevaatelisi ja vaatlustel põhinevaid uuringuid tehes tuvastasin, kuidas ruumi, keskkonna ja taimeliikide muutused mõjutavad mullaorganismide kooslusi ja elurikkust ning millised ökoloogilised protsessid on peamiste organismirühmade koosluse varieeruvuse aluseks. Võtsin kasutusele taimede mükoriisa niširuumi (PMNS – plant mycorrhizal niche space) mõiste, mis tähistab taimede võimet kasutada ja kujundada mükoriissete seente kogumit. Selle väärtus sõltub taime mükoriissetest seostest ja funktsionaalsetest tunnustest. Lõin mudeli, et jaotada taimeliike erinevatesse PMNS-idesse, mis võimaldab ennustada mullas leiduvate mükoriissete seente kooslust konkreetses elupaigas. Lisaks määrasin taimeperekonna lepp (Alnus) liikide ja nendega seotud mükoriissete seente, ruumiliste, edaafiliste ja klimaatiliste tegurite suhtelise panuse mükoriissete juurtega seotud bakterikoosluste struktuuri. Leidsin, et mõned arvukad bakterite taksonid on liigispetsiifilised teatud lepaliikidele. Valikuprotsesside olulisus oli suurem väikesemate ja laiema nišiulatusega organismide kooslustes. Globaalse mullauuringu põhjal tuvastasin, et mulla pH ja aasta keskmine sademete hulk olid vastavalt eukarüootsete mikroobide ja loomade koosluste struktuuri peamised määrajad. Eukarüootide rühmadel esinesid vastandlikud elurikkuse mustrid laiuskraadi gradiendil. Minu doktoritöö viitab taimede funktsionaalsete tunnuste suurele tähtsusele mulla mükoriissete seenekoosluste struktureerimisel. Seened vahendavad taimedevahelist konkurentsi nii, sarnase PMNS-iga taimedel on negatiivne seos. Doktoritöö rõhutab ka biootiliste muutujate olulisust juurtega seotud bakterikoosluste kujundamisel ja näitab, et globaalses mastaabis on juurtega seotud ja mullabakterite koosluste aluseks erinevad bioloogilised protsessid. Mulla eukarüootidel esineb positiivne seos keha (raku) suuruse ja niši laiuse vahel ning nende biogeograafilisi mustreid juhtivate ökoloogiliste protsesside ja keskkonnategurite suhtelise mõju vahel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Tundrates, metsades, steppides ja kõrbetes
(1958) Kojève, Alexandre