Sirvi Märksõna "bioloogiline mitmekesisus" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 20

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Colonisation ecology of forest-dwelling vascular plants and the conservation value of rural manor parks
(2014-10-17) Lõhmus, Kertu
Metsade pikaajaline ja intensiivne kasutamine on oluliselt vähendanud elurikkusele tähtsa biotoobi pindala ja halvendanud ökosüsteemi looduslikku seisundit. Isegi Eestis, kus metsamaa osakaal on viimase sajandiga kasvanud ja katab nüüdseks umbes poole maismaast, on metsaelupaikade kvaliteet jätkuvalt halvenenud. Seepärast on oluline toetada metsade elurikkuse kiiret taastumist uudistekkelistes metsades. Maapiirkondade mõisapargid pakuvad ainulaadset mudelsüsteemi uurimaks metsaliikide pikaajalist levikuökoloogiat. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli tuvastada tegurid, mis mõjutavad metsaliikide asustamist uutes kasvukohtades ning hinnata mõisaparkide ökoloogilist väärtust metsaelurikkuse seisukohast. Doktoritöö tulemused viitavad, et vanad mõisapargid suudavad anda olulise panuse metsade elurikkuse säilitamisse. Parkide varjulistes osades leidus palju salumetsadele iseloomulikke taimeliike ja neid toetavaid vanametsadele omaseid struktuure, mida tänapäeva raieküpsetes metsades kohtab harva. Lisaks selgus, et metsataimed suudavad edukalt asustada uusi elupaiku, kui anda neile piisavalt aega, sobivad maastikutingimused ja elupaigakvaliteet. Maastiku tasemel on määravaks piisavas koguses liikide levikuallikateks sobivate metsade olemasolu ja omavaheline ühendatus. Elupaiga tingimustena tuleb eelkõige tagada puistu piisav suurus ja keskmiselt varjulised tingimused. Seejuures on lisaks puuvõrade liitvusele oluline ka mõningane põõsaste ja järelkasvu olemasolu. Metsaspetsiifilised liigid eristusid levikukoridore ja avamaastikke kasutada suutvatest liikidest paindliku paljunemis- ja levimisstrateegia poolest ning olid madalama kasvu ja väiksema mullatoitelisuse nõudlusega. Ühtlasi selgus, et metsataimede omadustest olid limiteerivamateks just asustamisega seotud taimetunnused. Mõisaparkide mitmekülgseks väärtustamiseks peaks nende kaugemaid varjulisi osi kujundama ja hooldama looduslähedaselt, keskendudes laialeheliste metsade tingimuste jäljendamisele. Elurikkuse kujunemise toetamisel uutes metsades on tähtis mitmekesise puistustruktuuri loomine ja selle pikaajaline säilitamine, mistõttu tuleks ka parkides säilitada liigirikas puistu- ja põõsarinne ning pargi kaugemates osades ka üksikud vigastatud puud. Toetamaks metsaomaste liikide edenemist parkides, tuleks hilisemate õitsejate soodustamiseks vältida varjuliste pargialade varajast niitmist.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Conservation of Wood-Inhabiting Biodiversity – Semi-Natural Forests as an Opportunity
(2016-04-11) Kraut, Ann; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Kõdupuit on metsa oluline osa, mis on elupaigaks umbes veerandile kõigist metsaliikidest. Intensiivne metsa majandamine vähendab kõdupuidu mahtu kuni kümme korda ja seega ohustab vähemalt poolte kõdupuitu asustavate liikide püsimist. Poollooduslik metsandus, mis põhineb looduslikul uuendusel ja metsa mitmekülgsel väärtustamisel, võiks kõdupuiduelustikule soodsam olla. Käesolev doktoritöö kirjeldab poollooduslikul majandamisel loodud metsaelupaikade kvaliteeti. Selgus, et põlismetsade struktuur on väga erinev nii erinevate metsatüüpide vahel kui ka nende sees, ning et kõdupuidu kogused on Eesti metsades suuremad kui lõuna- ja põhjapoolsetes riikides. Elustiku-uuringud näitasid, et vanade männi- ja kuuse-segametsade mardikakooslused olid erinevad, linnukoosluste seas eristus aga põline lodumets. Eesti riigimetsa majandamine vastavalt FSC-serdile säilitab tänu looduslikule uuendusele ja mõõdukale harvendamisele osa elustikule olulist puistustruktuuri. Siiski väheneb mitmete struktuurielementide hulk tunduvalt, seda eriti väga suurte elus ja surnud puude, laialehiste puude ja kaua kõdunenud lamapuidu osas. Mardikate ja lindude liigirikkus ja kooslused neis metsades moodustasid ainult osa põlismetsades leitust. Ka Eesti raiesmike lamapuiduvaru ületab tunduvalt Põhjamaade intensiivmetsanduses kirjeldatu. Kuigi tänu loodusliku uuenduse kasutamisele säilis suuri lamapuid, kõdunesid need kiiremini ning enamik tüügaspuid hävines juba raie käigus. Raiesmikele jäetud säilikpuudest saab surres väärtuslik jäme kõdupuit. Väikestelt raiesmike mardikakoosluste liigirikkust umbes poole kõdupuidu eemaldamine biokütteks ei mõjutanud. Üldiselt kõrged kõdupuidumahud võivad seletada ka seda, miks ei leitud üksikute puidumardikaliikide jaoks vähimat liigi säilimiseks vajalikku puidukogust.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Diversity of lichens in semi-natural habitats of Estonia
(2013-11-12) Leppik, Ede
Pika traditsiooniga Eesti poollooduslikud kooslused – puisniidud ja loopealsed (alvarid) – on looduskaitse seisukohalt olulised kui omapärase ja liigirikka samblikuelustiku, sealhulgas haruldaste ja kaitset väärivate samblike elupaigad. Kahjuks on need poollooduslikud kooslused nii Eesti kui kogu Euroopa kultuurmaastikult kadumas, mis on tingitud eelkõige traditsioonilise majandamisviisi lakkamisest. Puisniidud on võsastunud või haritud üles põllumaaks ning looniidud ja -karjamaad on asendunud tihedate kadastikega, kuna loomade karjatamine madala produktiivsusega alvaritel pole eriti tulus. Puisniitude võsastumise ja kinnikasvamise tulemusel on muutunud sealsed klimaatilised tingimused, eelkõige valgustingimused. See omakorda on muutnud ja vaesustanud puisniitudele omaseid epifüütseid samblikukooslusi. Valgusnõudlikud liigirikkad samblikukooslused on asendunud liigivaeste varju taluvate samblike kooslustega. Et säilitada või taastada epifüütide liigirikkust puisniidul, tuleks luua võimalikult heterogeensed tingimused. Säilitada tuleks puisniitude mosaiikset poolavatud struktuuri jättes kasvama erinevaid puude- ja põõsastegruppe. Puid ja järelkasvu tuleks raiuda valikuliselt, jättes kasvama eri vanuses ja erinevat liiki puid. Traditsiooniline puisniitude majandamine hõlmab ka niitmist või karjatamist, mis tagab puisniidu avatud struktuuri. Ka loopealsete maapinnasamblikud on mõjutatud traditsioonilise majandamise (karjatamise, kadakate harvendamise) lakkamisest. Maapinnasamblike liigirikkus väheneb ja liigiline koosseis muutub rohu- ja põõsarinde katvuse suurendes. Muutub ka samblike kasvuvormide proportsioon, koorikja ja soomusja kasvuvormiga liigid asenduvad põõsasja kasvuvormiga liikidega. Rohu- ja põõsarinde pealetungi suhtes on eriti tundlikud haruldased ja kaitset väärivad liigid. Loopealsete samblikele alternatiivsed kasvukohad, nagu vanad lubjakivikarjäärid, endised sõjaväealad või nurjunud metsastamise katsega jäätmaad, on kujunenud loopealsete samblikele omamoodi ajutisteks asendusaladeks või refuugiumiteks. Seetõttu võiks loopealsete taastamisel ja majandamisel rakendada lisaks traditsioonilistele majandamisvõtetele (karjatamine ja kadakate harvendamine) ka drastilisemaid võtteid nagu mullapinna laiguti eemaldamine aluspõhjani välja.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ecology of ericoid mycorrhizal fungi
(2018-09-25) Kohout, Petr; Tedersoo, Leho, juhendaja; Kõljalg, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Sümbioos mükoriisa ehk seenjuure vahendusel on üks vanimaid ja enim levinud mutualismivorme maailmas. Mükoriissetes suhetes seenpartner varustab taime vees lahustunud mineraalainetega ning saab taimelt vastu suhkruid. Erikoidne mükoriisa (ErM) on arbuskulaarse mükoriisa ja ektomükoriisa kõrval evolutsiooniliselt noorim mükoriisatüüp. Taimed sugukonnast kanarbikulised (Ericaceae), kuhu kuuluvad ka mustikas, pohl ja kanarbik, moodustavad ErM sümbioosi mitmete rühmade mullas ja juurtes elavate endofüütsete seentega. Seenehüüfid kasvavad taime juurerakkudesse sisse ja moodustavad paunakesi – ajukujulisi struktuure, kus taime rakumembraani ja seeneraku piirpind on oluliselt suurenenud toitaainete vahetuse soodustamiseks. Kanarbikulised esinevad sageli vaestel happelistel muldadel, kus toitained on peamiselt orgaanilisel kujul ja raskesti taimedele omastatavad. Kanarbikuliste peamine ökoloogiline kohastumus ongi mükoriisaseente abil makro- ja mikroelementide kättesaamine. Kanarbikulised on metsanduse ja põllumajanduse aspektist väheolulised, mistõttu ErM ökofüsioloogia ja sellega seotud seente elurikkust on vähe uuritud võrreldes teiste mükoriisatüüpidega. Senised elurikkuse uuringud ja mükoriisa sünteesi katse näitavad, et ErM moodustavad seened kuuluvad mitmesse kottseente (Helotiales, Chaetothyriales) ja kandseente (Sebacinales, Hymenochaetales) seltsidesse. Oma väitekirjas keskendun erinevatele aspektidele ErM seente elurikkuses ja ökoloogias, eelkõige keskkonnaparameetritele, mis mõjutavad seenekooslusi. ErM seente tuvastamiseks isoleerisin kanarbikuliste ja hariliku kuuse juurtes kasvavad seened puhaskultuuri Tsehhimaa ja Norra metsadest ning viisin läbi mükoriisa sünteesi katsed laboris. Välitööde käigus kogusime kanarbikuliste juuri Mount Wilhelmi mäelt Paapua Uus-Guineas ja Drakensbergi mägedest Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kasutasin Roche 454 pürosekveneerimise tehnoloogiat sealt kogutud juurtelt seente määramiseks. Leidsin, et senimääramata kandseente haru moodustab erikoidset mükoriisat, kus taimerakkude pinnal areneb õhuke seeneniidistiku kiht ja seen soodustab mustika kasvu ning lagundab aromaatseid polümeere. Kuusejuurtelt isoleeritud kottseened Pezoloma ericae liigikompleksist on võimelised moodustama erikoidsele mükoriisale iseloomulikke struktuure mustika juurerakkudes. Kottseeneliik Acephala macrosclerotiorum moodustab ektomükoriisat hariliku kuusega ja erikoidset mükoriisat mustikaga laboritingimustes. Kanarbikuliste seenekooslusi mõjutavad paljud keskkonnaparameetrid, eelkõige kõrgus üle merepinna, peremeestaime liik ning mikroelupaik niiskuse gradiendil. Erikoidset mükoriisat moodustavad seened erinevad tugevasti oma leviku poolest.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Fungal targets and tools for forest conservation
(2016-06-20) Runnel, Kadri; Lõhmus, Asko, juhendaja; Põldmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Mets on seentele oluline elupaik – ning seened täidavad metsaökosüsteemis olulisi funktsioone. Valdav osa metsi on tänapäeval inimmõju tõttu vaesunud, näiteks on neis mitmekordselt vähenenud kõdupuidu ja põlispuude hulk. Niisuguseid «jäänukstruktuure» asustavad aga mitmed metsaseened; neid seeni minu doktoritöö käsitleski. Põhifookus oli metsas lagundajatena olulistel torikseentel, kuid uurisin ka puukoorel ja paljandunud puidul elavaid lihheniseerunud seeni. Peale selle, et mitmed neist seentest on ohustatud ja kaitse all, kasutatakse neid looduskaitses ka indikaatoritena teiste metsaväärtuste tuvastamisel. Töö põhieesmärgiks oli hinnata erinevate kasutatavate metsakaitse ja –majandusmeetodite olulisust seeneliikide kaitsel. Torikseente uurimisel olid põhimeetodiks viljakehadel põhinevad liigi-inventuurid. Leidsin, et puistu mastaabis on see adekvaatne meetod, sest ehkki puiduproovidest määratud DNA põhjal võivad konkreetses puutüves mütseelina elavad seened viljakehana tuvastamata jääda, on suur tõenäolisus leida sama liigi viljakeha mõnelt teiselt puutüvelt läheduses. Võrreldes torikseente levikumustreid põlismetsades, küpsetes majandusmetsades ja raiesmikel leidsin, et erinevalt Fennoskandiast, kus majandusmetsad on ulatuslikult vaesunud, ei olene Eestis enamik liike otseselt põlismetsadest. Seega lähtuvad liigi elupaigaseosed ja indikaatorväärtus piirkonna metsamaastiku üldseisundist. Üksikute liikide koondumine põlismetsa oli põhiliselt tingitud spetsiifilisest substraadivajadusest (nt suured lamakuused). Selgus ka, et liigi elupaigaseoste mõistmist võivad segada «krüptilised liigid»: sarnase välimuse taha peituvad erineva ökoloogiaga liigid, mida tuleks seente puhul tuvastada molekulaarselt. Rohkete indikaatorliikide asemel tuleks seetõttu lähtuda pigem vähestest hästi uuritud suunisliikidest. Doktoritöö näitas, et enamik kõdupuitu ja põlispuid asustavaid seeni (sh mitmed põlismetsaseoseliseks peetud liigid) saavad elada ka majandusmetsades, kui need on piisavalt vanad, seal leidub erinevaid puuliike ning piisavalt erinevaid jäänukstruktuure, sh nii erinevate puuliikide tüügas- ja lamapuid kui põlispuid. Seetõttu leidub metsamajanduse ning seente elurikkuse edukaks kombineerimiseks mitmeid võimalusi.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Immigration limitation of forest plants into wooded landscape corridors
(2017-04-06) Paal, Taavi; Liira, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Suurepinnalise põllumajanduse tõttu on metsad maastikus killustunud ja ökoloogiliselt isoleeritud, mis omakorda mõjub negatiivselt metsadega seotud elurikkuse püsimisele ja levile. Et parandada elupaikade maastikulist ühendatust ning toetada elupaigaspetsiifiliste liikide levikut, on pakutud välja ökoloogiliste koridoride tugisüsteem, mis metsade puhul tähendab puiskoridoride (alleede, puuridade ja põõsaribade) paigutumist avamaastikusse metsatukkade vahele. Oma doktoritöös uurisin, kas puiskoridorid toetavad metsataimede levikut ning millised on koridoride kriitilised struktuursed omadused ja koridore ümbritseva maastiku eripärad, mis seavad metsataimedele ökoloogilised piiranguid levimisel metsadest puiskoridoridesse. Nõudeid ja piiranguid hindasin ka ja metsataimede tunnuste põhjal. Käesoleva doktoritöö tulemused viitavad sellele, et puiskoridorid ei toimi siiski kui metsataimede levimist toetavad maastikustruktuurid. Isegi metsaga vahetus ühenduses olevates koridorides kahanes metsaspetsialistide liigirikkus järsult juba esimesel viiel kuni kümnel meetril; kaugematesse koridoridesse jõudsid aga vaid üksikud. Ainult sellised metsataimed, mille levised kanduvad pika maa taha, näiteks imetajate või lindude abil, suudavad koridoris kaugemale levida, kuid kuna needsamad liigid suudavad ka juba järgmisse metsatukka levida, siis pole puiskoridoril neile erilist lisaväärtust pakkuda. Lisaks limiteerib metsataimi koridorides konkurents teiste taimedega, mis saavad toetust servamõjust tingitud lisavalgustatusest. Arvestades looduskaitselisi eesmärke, tuleks maastike planeerimisel keskenduda juba olemasolevatele laiadele puiskoridoridele, ja eriti nendele, mis asuvad ajalooliselt järjepidevalt eksisteeriva metsa läheduses ning mille aastakümnete jooksul välja arenenud puistu struktuur suudab leevendada servaefekti mõjusid. Sellised koridorid on näiteks kahe- või enamarealised vanad alleed, millel on juba väljakujunenud kaarjas võrastik ning külgmised allalaskuvad oksad. Maastiku planeerimises ja liigendamisel tuleks eelistada olemasolevaid puiskoridore ning nende sujuvat noorendamist uute alleede istutamisele, kuna uutes koridorides kulub aastakümneid sobivate struktuursete tingimuste moodustumiseks.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Impacts of alkaline dust pollution on biodiversity of plants and lichens: from communities to genetic diversity
(2016-10-20) Degtjarenko, Polina; Randlane, Tiina, juhendaja; Marmor, Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Õhusaaste ohustab oluliselt looduslikku mitmekesisust, avaldades mõju erinevatel bioloogilistel tasemetel – alates rakulisest tasemest kuni ökosüsteemide tasemeni. Tolmusaaste on Eestis alati olnud märkimisväärne keskkonnaprobleem, kuna paljude aastate vältel moodustasid Eesti tööstusettevõtete poolt õhku paisatud saastest suure osa just tahked aluselised heitmed. Käesolev töö on keskendunud aluselistele jämedatele tolmuosakestele, mis vabanevad keskkonda lubjakivi kaevandamise käigus, tsemenditööstusest ja kruusateedelt. Selleks, et leevendada õhusaastest tekitatud kahju keskkonnale, on vajalik hinnata ja jälgida õhusaaste mõjusid ning otsida uusi võimalikke bioindikaatoreid täiendamaks õhuseirejaamade andmeid. Selle töö eesmärkideks oligi uurida eri päritoluga pikaajalise aluselise tolmusaaste toimet boreaalsetele metsakooslustele, sambliku-, sambla- ja vetikakooslustele mändidel ning ühe samblikku moodustava seeneliigi populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Leidsin, et pikaajaline tolmusaaste on avaldanud neutraliseerivat toimet mulla keemilistele omadustele ning männi ja kuuse koorele; mulla ja puukoore pH on tõusnud tolmusaaste mõju piirkondades ja vähenes tolmusaaste allikate kaugenedes. Selgus, et tolmusaaste hävitas looduslikke kooslusi ning põhjustas uudsete koosluste tekkimist tolmureostuse mõjupiirkondades, näiteks happelembeste/happettaluvate liikide järk-järgulist asendumist neutrofiilsete ja seejärel kaltsifiilsete liikidega. Huvitav on see, et aluseline tolmusaaste mõjub looduslikele kooslustele “parapositiivselt” aidates looduslike koosluste häirimise kõrval ajutiselt kaasa haruldaste ja kaitstavate liikide levikule. Oma töös pakkusin välja mitmed uued tolmusaaste indikaatorliigid mändidel, näiteks härma-kiiriksamblik, piir-kärnsamblik või rohevetikas Trentepohlia umbrina. Näitasime esmakordselt aluselise tolmusaaste negatiivset mõju tavalise ja laialt levinud sambliku, vars-habesambliku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Impacts of forest drainage on biodiversity and habitat quality: implications for sustainable management and conservation
(2015-01-16) Remm, Liina
Töö koondab senised teadmised metsakuivenduse mõjust elurikkusele, hinnates selle pikaajalist toimet elupaigaomadustele ja liikidele ning juhendab, kuidas kuivendamist elustikku säästvamalt korraldada. Kuivendamist rakendatakse laialdaselt metsa tootlikkuse suurendadmiseks. Selle keskkonnamõjudele on aga, nt raiega võrreldes, vähe tähelepanu pööratud. Pärast kraavide kaevamist, toimuvad ökosüsteemis mitmesugused muutused, mis ökoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike tagasisidemehhanismide tõttu on suuresti pöördumatud. Pikaajalise kuivenduse tagajärjel korralduvad sadade liikide asurkonnad ümber, nii leidsime, et vähemalt viiendikule lodumetsa liikidest on kuivendus kahjulik, kuid nende asemele levib umbes sama palju uusi liike. Kuivenduse mõjud on suuresti viibega ja kaudsed, toimides näiteks puistuga seotud mikroelupaikade aeglase muutumise kaudu. Puistu struktuuri muutumise suhtes olid eriti tundlikud samblad ja samblikud . Kuivenduse mõju neile saaks leevendada suurendades puistu mitmekesisust ja lamapuude hulka. Kuivendatud metsad polnud üheselt vaesunud, vaid neis leidus väärtuslikke elupaigakomponente ja tänu sellele ka ohustatud liike. Näiteks ei paistnud kuivendus väikeste veekogude üldhulka vähendavat, küll aga muutis nende omadusi – looduslikud väikeveekogud asendusid osaliselt kraavidega. Metsaaladel laialt levinud inimtekkelised veekogud, nagu kraavid ja rattarööpad, pakuvad mitmekesiseid elupaiku, sobides täiendama looduskaitsevõtteid. Viimased on aga tulemuslikud kui need suunata võimalikult paljudele sarnase nõudlusega liikidele ning kõige tõhusamatesse paikadesse maastikul. Töös kirjeldatakse süsteemset lähenemist metsakuivenduse ühendamiseks looduskaitse eesmärkidega. Selleks tuleb maastikust lähtuvalt valida elustiku sihtrühm, piiritleda suunisliigid ning jaotada ruumis erinevad majandamisvõtted, et tagada nii puidutootmine kui ka elustiku säilimine
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kunstliku metsauuenduse mõjud elustikule
(Tartu Ülikool, 2019) Bergštein, Carolina; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Liigirikkuse laiuskraadilise gradiendi põhjused
(Tartu Ülikool, 2016) Luik, Rahel; Gerhold, Pille, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Liigilise mitmekesisuse laiuskraadiliseks gradiendiks nimetatakse liigirikkuse kasvu või bioloogilist mitmekesisust, mis esineb poolustelt troopikani. See on üks enim tunnustatud mustreid ökoloogias. Madalamatel laiuskraadidel esinevat suurt mitmekesisust ja kõrgematel laiuskraadidel esinevat väikest mitmekesisust üritatakse seletada just läbi mitmekesisuse laiuskraadilise gradiendi. Seletuseks on pakutud palju erinevaid hüpoteese, mis jaotatakse peamiselt abiootilisteks (geograafilised ja kliima hüpoteesid), biootilisteks (kiskluse ja konkurentsi hüpotees) ja evolutsioonilisteks (evolutsioonilise kiiruse, muuseumi, hälli ja troopikast välja levimise hüpotees) hüpoteesideks. Välja on pakutud väga palju erinevaid hüpoteese, kuid üldisele selgusele, mis täpselt põhjustab liigirikkuse laiuskraadilist gradienti, pole veel jõutud. Igal hüpoteesil on palju eelduseid ja puuduseid ning enamasti leiab igale hüpoteesile näiteid ka vastupidistest olukordadest. Siiski võib näha mõnda seaduspära, näiteks suur, ühtlase kõrge temperatuuriga piirkond, nagu on troopika, sobib hästi uute liikide evolutsioneerumiseks. Seega võib järeldada, et need tingimused aitavad kaasa troopikas esinevale suurele liigirikkusele. Kuna troopikast väljaspool selliseid tingimusi ei esine, võib see olla põhjus, miks nendes kohtades ei ole nii palju liike.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat
(Andreseni Projekt, 2007) Paal, Jaanus
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Mardikakoosluste dünaamika raiejärgses metsasuktsessioonis
(Tartu Ülikool, 2020) Kirs, Leif-August; Kraut, Ann; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zooloogia osakond
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Niidukoosluste taastamise meetodid ja praktikad
(Tartu Ülikool, 2016) Kärsna, Kelli; helm, Aveliina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Antud töö annab ülevaate Eestis ja Euroopas asuvate poollooduslike niidukoosuste seisukorrast. Välja on toodud niidukoosluste killustumise ja pindalade vähenemisest põhjustatud tagajärjed ning nende mõju liigirikkusele, taastamisega seotud ökoloogilised tegurid ning niidukooslustega seotud väärtused. Käsitletud on peamiselt kuivade ja parasniiskete niidukoosluste elustiku ja keskkonnatingimuste taastamiseks kasutatavaid põhilisi meetodeid ja praktikaid.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Plant diversity of semi-natural grasslands: drivers, current status and conservation challenges
(2017-08-15) Kasari, Liis; Helm, Aveliina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Suur osa Euroopa soontaimede liigirikkusest on seotud pool-looduslike niidukooslustega ning väikesel skaalal (nt. 10x10 cm) on nad erakordselt liigirikkad ka kogu maailma mastaabis. Alates 20. sajandi algusest on aga kogu Euroopas inimasustuse tihenemise, põllumajanduse intensiivistumise ning karjatamise ja niitmise lakkamise tõttu nende pindala ja kvaliteet drastiliselt vähenenud. Tänaseks on selge, et niitude elurikkuse säilitamiseks on vaja ökoloogilistel teooriatel põhinevat looduskaitset. Oma doktoritöös tegin kindlaks, millised tegurid on taganud kuivade lubjarikaste niidukoosluste kõrge soontaimede liigirikkuse. Tulemused näitavad, et liigirikaste niitude teke ja püsimine sõltub nii suurekaalalistest teguritest nagu pidev mõõdukas majandamine, piisava hulga niidulaikude olemasolu ja sidusus maastikus kui ka kohalikest keskkonnatingimustest, mida tuleb arvesse võtta elupaikade taastamisel ja säilitamisel. Lisaks hindasin Kesk- ja Põhja-Euroopa kuivade kuni parasniiskete niitude praegust seisundit ning pakkusin välja uusi soovitusi rohkemal või vähemal määral degradeerunud koosluste taastamiseks ja nende elurikkuse säilitamiseks. Kümnest uuritud piirkonnast kuues olid osad niiduspetsialistidest taimeliigid juba kadunud ning koosluses esines suuremal hulgal generaliste. Alles jäänud niiduspetsialistidel oli oluliselt madalam levimisvõime. Neljas uuritud piirkonnas olid kõik liigid veel alles, seega tuleks seal võimalikult kiiresti alustada elupaiga taastamisega, et takistada hea levimisvõimega niiduspetsialistide kadumist ja uute generalistide saabumist. Niidulaikudes, kus liigid juba kadunud ja elupaiga kvaliteet oluliselt vähenenud, on täielik koosluse taastamine keerulisem ja ajaloolise seisundi saavutamine vähem tõenäoline. Samas on sellised degradeerunud ja algsest kooslusest oluliselt teisenenud elupaigalaigud tihtipeale siiski liigirikkad, toetades vähemalt osaliselt ajalooliste niitude elustikku. Seega tuleks kaaluda selliste liigirikaste, samas tugevalt degradeerunud koosluste majandamist ja säilitamist hübriidsete või uudsete kooslustena, mis hoiaks ära nende edasise seisundi halvenemise ja annaks panuse piirkonna elurikkuse säilimisele. Prioriteediks peab aga alati siiski seadma looduslike ja pool-looduslike koosluste taastamise ja säilitamise
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Plant diversity patterns across Europe: observed and dark diversity
(2016-08-15) Ronk, Argo; Pärtel, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Elurikkuse hoidmine on looduskaitse olulisemaid eesmärke. Traditsiooniliselt on kasutatud elurikkuse mõõdikuna mingil maa alal esinevate liikide arvu ehk liigirikkust. Kahjuks vaadeldes vaid liikide arvu, ei arvestata liigifondide varieerumist. Liigifondiks nimetatakse liikide kogumit, mis kas juba kuuluvad kooslusesse (vaadeldud liigirikkus), või võiksid sinna potentsiaalselt levida ja sealsetes ökoloogilistes tingimustes elada (tume elurikkus). Tume elurikkus täiendab vaadeldud liigirikkust. Kasutades tumeda elurikkuse käsitlust on võimalik leida ala täielikkuse indeks. Ala täielikkus näitab, kui suur osa liigifondist on tegelikult uurimisalal realiseerunud. Seetõttu tuleks täieliku elurikkuse pildi saamiseks lisaks vaadeldud liigirikkusele arvestada ka puuduolevate, kuid ökoloogiliselt sobivate liikidega ehk tumeda elurikkusega. Antud töö eesmärk oli kasutada tumeda elurikkuse kontseptsiooni, et hinnata taimede elurikkuse jaotust Euroopas. Tumeda elurikkuse leidmiseks rakendasime erinevaid matemaatilisi meetodeid ja pakkusime välja tumeda elurikkuse rakendusi looduskaitses ja invasiooniökoloogias. Antud töös leidsime, et tumeda elurikkuse levikumuster oli üldjoontes sarnane vaadeldud liigirikkusele, siis suured ning väikesed täielikkuse väärtused oli hajali üle kogu Euroopa. Me leidsime, et inimesega seotud tegurid mõjutasid nii vaadeldud liigirikkust kui ka täielikust enam kui keskkonnafaktorid. Kui võtame elurikkuse uuringutes arvesse ka vaatlusalale sobivaid, kuid hetkel puuduolevaid liike, saame paremini põhjustest, miks osad liigid on uurimisalal kohal, aga teised jäävad tumedasse elurikkusesse. Looduskaitsele võib olla eriti informatiivne täielikkuse indeks, kuna see hõlmab üheaegselt nii ala vaadeldud liigirikkuse kui ka tumeda elurikkuse.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Puiduseente viljakehade interpreteerimise võimalused looduskaitses
(Tartu Ülikool, 2020) Tomak, Kaisa Triin; Runnel, Kadri; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Bakalaureusetöö eesmärgiks oli kirjeldada erinevaid puiduseente viljakehade teket mõjutavaid aspekte ja selgitada, mida näitavad erinevate seente viljakehad looduskaitse kontekstis. Töös antakse ülevaade erinevatest väliskeskkonna ja kasvusubstraadiga seotud teguritest, mis mõjutavad viljakeha teket. Kirjeldatakse ka kolme elustrateegiat, et mõista millal ja miks seened viljakehi loovad. Töös selgus, et kuigi viljakeha esinemine näitab alati seeneliigi kohalolu, ei viita see kõigi puiduseente puhul elupaiga kauakestvale sobivusele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Säilikpuude mõju elurikkusele noortes metsades
(Tartu Ülikool, 2017) Šavrak, Anna-Liisa; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zooloogia osakond
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Taimede geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelised seosed
(Tartu Ülikool, 2016) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Thetloff, Marge, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Töö eesmärgiks on uurida geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelise seose olemust ning analüüsida seda seost mõjutavaid mehhanisme ja tegureid. Vaadeldakse kolme põhilisemat mehhanismi: paralleelsed protsessid, geneetilise mitmekesisuse mõju liigilisele ja vastupidi. Erinevate mehhanismide ja tegurite (nt kasvukohtade vaheline sidusus ja pindala) koostoimel võib esineda nii positiivseid kui ka negatiivseid seoseid. Tulemust võivad mõjutada ka nt uuritud liikide omadused, uurimisala eripärad ja proovide kogumise meetod. Kuna vaadeldud uurimuste põhjal võib järeldada, et geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vaheline seos varieerub sõltuvalt kontekstist, ei tohiks ka looduskaitselises tegevuses konteksti arvesse võtmata eeldada nendevahelist positiivset seost. Selle eeldamine võib kahjustada elurikkuse kaitset.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The impact of landscape change on the genetic diversity of the grassland plant Primula veris
(Tartu Ülikool, 2018) Reinula, Iris; Träger, Sabrina, kaasjuhendaja; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Hiljutised maakasutuse muutused on looduslikke ökosüsteeme oluliselt muutnud, mille tulemuseks on looduslike ja pool-looduslike elupaikade (nt loopealsed) killustumine. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kas ja kuidas mõjutavad maastikumuutused niidutaimede geneetilist mitmekesisust. Selleks kasutati maastikugeneetika meetodeid. Töös analüüsiti 338 nurmenuku (Primula veris) indiviidi proovi, mis pärinesid 19-st populatsioonist Saare- ja Muhumaal. Geneetiliste markerite (üksiknukleotiidsed polümorfismidest e SNP-d) leidmiseks kasutasin nüüdisaegset sekveneerimismeetodit (restriction site associated DNA sequencing, RADseq). Saadud geneetiliste andmete abil analüüsisin ajalooliste ja tänapäevaste maastikuparameetrite mõju nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Lisaks uurisin nurmenuku populatsioonide geneetilist struktuuri. Kasvukoha pindala kadu mõjutas geneetilist mitmekesisust negatiivselt. Tänapäevane metsa pindala avaldas geneetilisele mitmekesisusele negatiivset mõju. Inimpopulatsiooni tihedus oli samuti negatiivse mõjuga. Leidsin, et Muhu ja Ida-Saaremaa populatsioonid olid teiste populatsioonidega võrreldes üksteisele geneetiliselt sarnasemad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et maastikumuutustel on olnud suur mõju Eesti loopealsetel kasvavatele nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Vascular plant species diversity and composition of Estonian agricultural landscapes
(2005) Aavik, Tsipe; Liira, Jaan, juhendaja