Sirvi Märksõna "folklore" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 9 9

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti mõistatused kui pärimusliik muutuvas kultuurikontekstis
(2011-05-31) Voolaid, Piret
Doktoritöö koosneb teoreetilisest katuspeatükist ja kuuest artiklist. Folkloristlikus uurimuses on analüüsitud ja mõtestatud eesti mõistatusi kogu oma liigilises mitmekesisuses kui traditsioonidel põhinevat loomeprotsessi, mille sisulised tähendused ja tõlgendused on tugevalt seotud sotsiokultuurilise keskkonnaga. Artiklite põhifookuses on mõistatuste tänapäeval elujõulised allvormid (keerdküsimused, liitsõnamängud, lühendmõistatused, piltmõistatused jne), mis erinevad oma sisult ja vormilt oluliselt vanematest traditsioonilistest mõistatustest. Arhiivimaterjali põhjal loodud žanritüpoloogilised internetiandmebaasid kujutavad töös meediumit, mis võimaldavad mõistatusi vaadelda eri ajastuid siduva dünaamilise žanrina. Mõistatuste käsitlemisel on lähtutud peamiselt folkloori kontekstikesksest teooriast, milles kultuurikontekst moodustab folkloori tajumise ja tõlgendamise raamistiku, sisaldades teavet esitajate ühiste teadmiste, nende käitumuslike tõekspidamiste, uskumussüsteemi, keeleliste võimaluste, ajaloolise teadlikkuse, eetiliste ja õiguslike normide kohta. Töös demonstreeritakse mõistatuste alaliikides toimunud muutusi ja näidatakse, kuidas ühiskondlik-kultuuriline (sh poliitiline, etniline, majanduslik ja tehnoloogiline) ümbrus mõjutab pidevalt žanri vormilist ja sisulist koostist. Ühtlasi analüüsitakse mõistatusžanri ja huumori kui inimomase kultuuriuniversaali vahekordi, samuti on tähelepanu all mõistatuste esitusviisidega seotud multimodaalsed ja multimeedialised tahud.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics
(2021-07-12) Langer, Kaisa; Västrik, Ergo-Hart, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kes Eesti Rahvaluule Arhiivis 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kogutud materjale sirvima satub, võib imestada, kui ootuspäraste vanasõnade, muistendite ja kõnekäändude vahel leiab tekste, mis kiidavad elu kolhoosis, Stalini tarkust või metsatööplaane. Selline nõukogude folkloor ei peegelda tollast rahvakultuuri, vaid eelkõige folkloristidele esitatud poliitilisi nõudmisi okupeeritud riigis. Varase Nõukogude Eesti rahvaluulekogud tsenseeriti, ülikooli programmid kohandati teiste Nõukogude Liidu riikide sarnaseks, rahvaluule dokumenteerimine pidi aset leidma kollektiivsete ekspeditsioonide vormis. Rahvaluuleteadlased õppisid tundma uurimissuundi, millega neil varem kokkupuudet ei olnud, nad pidid ümber hindama oma senise töö ja talletama kaasaegset rahvaluulet, mis kujutas elu Nõukogude Eestis positiivses laadis. Folkloristid pidid selliseid tekste tutvustama nõukogude kolleegidele ning uut laadi rahvaluulet ajakirjanduses populariseerima. See näitas, et eesti rahvaluuleteadus kohanes uute oludega ning sellel on koht nõukogude ühiskonnas. Nii ennesõjaaegse haridusega folkloristid, Tartu Riiklikus Ülikoolis rahvaluuleteadust õppinud tudengid kui rahvaluulet kogunud vabatahtlikud arhiivi kaastöölised huvitusid pigem vanemat laadi folkloorist kui harvaesinevast nõukogude rahvaluulet. Folkloristid leidsid oma töödes võimalusi vanemaid arhiivimaterjale kasutada, näiteks kirjutades folkloorist nõukogude ideoloogiaga hästi sobiva klassivõitluse teema kaudu või lisades kirjutiste algusesse marksismi klassikute tsitaate. Pärast Stalini surma taandus Nõukogude rahvaluule otsimine, kuid rahvaluuleteadlased polnud siiski vabad oma uurimissuundade valimisel. Rahvaluule tuli ümbermõtestada igal pool Nõukogude Liidus ja idablokis. Ka teistes Ida-Euroopa riikides eelistasid folkloristid jätkata nõukogudeeelse talupojakultuuri uurimisega ning olid hädas uut laadi teadusliku lähenemise kasutamisega.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kihnu saare pulmakombestik
(1956) Levitski, V.; Tartu Ülikool; Laugaste, Eduard
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kurtide nimepärimuse aspekte: puudelisuse ja kurdiksolemise folkloristlik uurimus
(2011-07-27) Paales, Liina
Doktoritöös, mis koosneb teoreetilisest sissejuhatavast osast ja neljast artiklist, on käsitletud Eesti kurtide kogukonda, lähtudes kurtuse kultuurilisest käsitusviisist. Kurtide folkloori on uuritud seoses kurdiksolemise ja puudelisuse teemaga üldisemalt. Kurtide kakskultuursus väljendub näiteks nimepärimuses. Väitekirja keskmes on nii isiku- ja kohanimede keeletasand kui ka rühmasisene kasutamine. Viipenimesid analüüsitakse seostatuna kõneldava keelega ja kuuljatega kui kurtide vaatepunktist kultuurilise „teisega“. Eesti viipenimesid on vaadeldud üldisemas kultuurilises kontekstis, võrreldud rahvusvahelise uurimismaterjaliga. Töös on välja toodud eesti isiku- ja kohaviipenimede peamised moodustusviisid, funktsioonid ja tähendused kogukondlikus suhtlemises. Ametliku, kirjaliku ees- ja perekonnanime kaudu ollakse ühenduses enamuskultuuri ehk kuuljate maailmaga, kuid paralleelselt luuakse ja pannakse viipenimesid. Nimepärimuse käsitlemine seab uurija ette mitmeid probleeme nagu näiteks viipenimede määratlemise ja tõlkimise küsimus kõneldava keele kontekstis. Lahendusvõimaluseks on dialoogilisus: arvestamine mõlema, nii kurtide kui kuuljate keele- ja kultuuriruumiga. Kurtide folkloor tervikuna peegeldab kurdiksolemise kogemust kui kultuurilist teisitiolemist kuulvas ja kõnelevas maailmas.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Moderniseerumine rahvaliku kirjalikkuse peeglis: 19. sajandi lõpu rahvaluulekogujad arhiivi ja avalikkuse äärealal
(2024-07-15) Kikas, Katre; Järv, Risto, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirja hõlmatud kaheksa artiklit ning neid täiendav sissejuhatus käsitlevad rahvaluule suurkogumist 19. sajandi lõpukümnendi Eestis. Väitekirjas vaadeldakse Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogumiskampaaniate käigus loodud kirjalikke allikaid (nii käsikirjalisi arhiivitekste kui ka avaldatud meediatekste) osana tolleaegsest kirjakultuurist ning rahvaluule kogujaid kui osalisi tolleaegse avaliku kirjaruumi loomises ja käigushoidmises. Väitekirja keskmes on nn rahvalike kirjutajate võimalused määratleda rahvaluulekogumise kaudu endid kui kirjutajaid, katsetada erinevate (nii avalike kui privaatsete) kirjutaja positsioonidega ning osaleda ühiskonna moderniseerumises. Väitekirja peamisteks allikateks on Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluule kogud – vaatluse alla tulevad mitte üksnes rahvaluule kirjapanekud, vaid selle keskmes on käsikirjakogude žanriline mitmekesisus – üleskirjutused, kirjad, märkused, elulood jne. Väitekirja lähteküsimuseks on olnud huvi selle vastu, mis motiveeris vähemharitud inimesi kogumistööga ühinema, ning sageli pikaks ajaks seotuks jääma. Leian, et just motiividele keskendumine võimaldab esile tuua rahvaluulekogumise seosed üldise kultuurikontekstiga – see ei olnud eraldiseisev (teaduslik) projekt, vaid miski, mille kaudu loodeti saavutada edenemist hoopis teistes valdkondades – või üldisemalt: mille kaudu loodeti moderniseerumist enda kasuks tööle panna. Just sellisest vaatepunktist võime näha silda 19. sajandi rahvaluulekogujate ning hoopis hilisemates ajastutes tegutsevate kirjutajate vahel – suur osa neist inimestest, kes tol ajal leidsid väljundi rahvaluulekogumises, leiavad hilisematel aegadel väljundi näiteks ajalehtede kirjasaatjate, blogijate, internetikommentaatorite, harrastus luuletajate või fännikirjanduse loojatena.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Negotiating Belarusianness: Political folklore betwixt and between
(2015-11-13) Astapova, Anastasiya; Valk, Ülo, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Väitekiri keskendub Valgevene poliitilisele folkloorile. Valgevene on riik, mille rahvuslikud pürgimused jäid ebatüüpiliselt lühiajaliseks ja mida on viimased 21 aastat juhtinud üks ja seesama uussovietlikult meelestatud president. Riigis on jätkuvalt olulised eneserepresentatsiooni, rahvusliku identiteedi ja demokratiseerumise otsingud – mitte küll nii märgatavalt, nagu see toimus üheksakümnendatel aastatel teistes postsovietlikes riikides, kuid need on olnud alati olemas ja see protsess on olnud järjepidev. Vastusena neile otsingutele tekivad erinevad poliitilise folkloori žanrid. Tuginedes välitöödele, mis on tehtud nii Valgevenes kui ka Valgevenest väljarändajate seas, keskendub väitekiri viiele kesksemale teemale, mis näisid minu intervjueeritavatele kõige problemaatilisemad ja olulisemad. Esiteks uurin väitekirjas Valgevene suuliselt vahendatud poliitilisi ja etnilisi anekdoote, mis, vaatamata nende sarnasusele nõukogudeaegse huumoriga, keskenduvad neist erinevalt presidendi isikule ja mitte ideoloogiale. Teiseks analüüsin Lukašenko ametlike ja rahvalike biograafiate läbipõimumist ja vaatlen, kuidas mingi teatav element muutub oluliseks kas presidendi isiku reklaamimisel või hukkamõistmisel. Kolmandaks analüüsin Valgevenes laialt levinud lugusid Potjomkini küladest. Kuigi potjomkinlust ei pooldata, on iga selleteemaline arvamus mitmehäälne, tuues välja nii selle süsteemi järgimise voorused kui ka kitsaskohad. Neljandaks uurin kuulujutte järelevalve kohta. Tegemist on rahvusvahelise teemaga, mis omandab Valgevenes kohalikke erijooni. Kuna riik ei pea järelevalve üle aru andma, kujundavad need tõendamatud kuulujutud ettevaatlikku ja valvast käitumist. Viiendaks analüüsin lugusid Valgevene kadunud meistriteostest, mille funktsioon on õhutada rahvast etnilise identiteedi ja liberaliseerumisotsingule. Tekkides sageli vastusena valitseva poliitilise süsteemi rangusele, kujutab kaasaegne Valgevene poliitiline folkloor endast unikaalset ainest, mis annab tunnistust käimasolevast identiteediloomest ning hõlmab erinevaid žanre ja hoiakuid konformismist protestini. See toimib ühtaegu nii sotsiaalse sidususe ja identiteedi kinnitamise kui ka konflikti ja vägivalla mehhanismina, mis jääb erinevate lähenemiste vahele. Muuhulgas võimaldab poliitiline folkloor tegeleda küsimustega, mis seostuvad varasemate repressiivsete riikide või üleminekuaegadega.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Rahvajutud peidetud varandustest: tegude saamine lugudeks
(2011-05-02) Kalda, Mare
Doktoritöö ülevaateosas ja neljas uurimisartiklis on käsitletud jutte ja teateid peidetud varandustest eesti folklooris. Vaateviisi ja allikate poolest jätkab dissertatsioon arhiivipõhise rahvaluuleuurimise traditsioone. Rahvajutte aaretest on jutustatud žanrilises mõttes mitut moodi: töö allikate hulgas on muistendid, pajatused, muinasjutud, tõsielul põhinevad jutustused, isikukogemuse narratiivid. Keskseks väljendusvormiks on olnud muistendid. Aardemuistendeid on mõistetud kui mõne-episoodilisi, kitsamas või laiemas asjasse pühendatud inimeste ringis traditsioonilisi, aega ja kohta asetatud, sageli ajalooliste sündmustega seostatud pärimusi, mis on levinud nii suuliselt kui kirjalikult. Nende sisuks on ühelt poolt rikastumisvõimalused õnnelike juhuste teel, kuid teiselt poolt ebaõnn, mis varanduse ihalejat ootuste vastaselt tabada võib. Psühholoogilisel tasandil peegeldab aardemuistend rahvausundialaseid tõekspidamisi, mis sanktsioneerivad lubatud ja lubamatud teod elujärje parandamisel. Aardemuistendid kajastavad inimeste kollektiivseid kogemusi, neis väljenduvad – vahel sümboolselt, vahel otseselt – kogukonna rahaliste suhete üle peetavad arutlused.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Bd.28
(Tartu : [Õpetatud Eesti Selts], 1936) Anonymous
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Марийская орнитонимическая лексика в этнолингвистическом освещении
(2016-07-05) Yuzieva, Kristina; Seilenthal, Tõnu, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja; Kuklin, Anatoli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri käsitleb kujutlusi lindudest traditsioonilises mari kultuuris ja sellega seotud sõnavara. Uurimuse objektiks on mari ornitonüümid, mida on vaadeldud etnolingvistilistes, sotsiolingvistilistes ja onomasioloogilises aspektis. Töö esimesel etapil määratletakse sotsioligvistilise analüüsi tulemusel ornitonüümse sõnavara tundmise määr mari keele idamurde rühmas ja teostatakse ornitonüümide onomasioloogiline analüüs. Esile tuuakse ornitonüümide nominatsiooni põhimõtted: nominatsioon objekti tunnuste järgi (hääl, suurus, väline kuju jms.) ja nominatsioon objekti kaudsete tunnuste järgi (linnu saabumise või äralennu aeg, linnu toitumine, lokaalne seotus jms.). Uurimuse teisel etapil viiakse läbi ornitonüümide semantilis-derivatsiooniline ja fraseoloogiline analüüs. Linnunimed on aluseks inimese (сузиге, sõnasõnalt «metsisepoeg» ʻteismelineʼ), taimede (коракмӧр, sõnasõnalt «varese mari» ʻmaikellukeʼ), haiguste (чывышинча, sõnasõnalt «kana silm» ʻkanapimedusʼ), tikandimustrite (агытан поч, sõnasõnalt «kukesaba»), tarbeesemete (турняшӱй, sõnasõnalt «kure kael» ʻvankri viltune prussʼ) jm. ornitonüümilisteks nimetusteks. Kodu- ja metsikute lindude käitumise vaatlused on aluseks ornitonüümilise komponendiga fraseologismide tekkele, mis peegeldavad inimese välimust, füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning inimese tegevuse iseloomu. Ornitonüümilise leksika ja fraseoloogiliste üksuste põhjal loodud semantiliste derivaatide analüüsi tulemusel tõusevad esile kõige iseloomulikumad lindudele omased jooned keeles ja kultuuris. Selliste tunnuste enamik hõlmab lindude reaalseid omadusi (hääl, värv, suurus). Vähem iseloomulikud on tunnused, mis on lindudele antud rahvalike (mütoloogiliste, folkloorsete jne.) ettekujutuste põhjal – halb mälu, võime sündmusi ette ennustada. Töö kolmandas etapis võeti ette katse taastada linnukujundeid maride traditsioonilises kultuuris keeleliste (ka murdeliste) ja rahvaluule andmete järgi. Selgitati välja hulk mari traditsioonis esiletõusvaid kõige ilmekamaid linnukujundeid. Neile linnukujundeile on töös pühendatud 19 ülevaadet: vares, künnivares, hakk, ronk, harakas, öökull, part, hani, luik, kägu, kurg, tuvi, pääsuke, lõoke, vutt, ööbik, kuldnokk, västrik, rähn, kukk, kana. Väitekirja materjali allikad on olnud ilmunud leksikograafilised teosed, etnograafilised kirjeldused, rahvaluuletekstide kogumikud ja autori isiklikud välitööde materjalid. Uurimus on mõeldud fennogristidele ja etnolingvistidele, etnograafidele, folkloristidele, aga samuti kõigile, kes tunnevad huvi traditsioonilise mari kultuuri vastu.