Sirvi Märksõna "rhetoric" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
On Rhetoric of the Main Key Area in the First-Movement Exposition: The Case of Early Beethoven
(2023) Kotta, Kerri; Grande, Antonio, toimetaja
The topic of this article is the rhetorical and formal design of the main key area of the sonata exposition in early Beethoven. The harmonic task of the main key area of the former is to articulate the tonic of the main key and then to start moving away from it. The abandonment of the tonic is also reflected in the intensification of the musical expression. In the process of intensification, it is possible to determine the place where the new, rhythmically more animated action space is irreversibly formed. I refer to this place as the “dramatic turning point” (DTP). DTP is a crucial change in texture or a place where the textural features of the new rhythmically animated action-space have all finally taken shape. If we observe DTP as one of the central dramatic events of the main key area of sonata exposition, it is possible to describe the main key area as a dramatic journey to DTP and then to medial caesura (MC). DTP is most likely to appear in three places: (1) with the last harmony of the main theme or with the beginning of the transition; (2) with the structural dominant of the transition or a few measures before its arrival; or (3) with the rhetorical gesture immediately preceding MC. Depending on its location, a DTP can be predictive, reactive or confirmatory. Determination of DTP allows us to explore how the form as a scheme manifests itself as a musical narrative.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Stasis. Ein antikes Konzept
(2019-09-06) Näripä, Neeme; Päll, Janika, juhendaja; Steinrück, Martin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö uurib üht kreekakeelset mõistet konflikti kohta, stasis’t. Sõnal stasis on kreeka keeles palju esmapilgul vastandlikke tähendusi. Ühelt poolt viitab see konfliktile, vastasseisule; antiikautorid tähistavad sellega sageli poliitilist konflikti, aga ka poliitilisest konfliktist osa võtvat parteid. Teiselt poolt tähendab stasis aga ka paigalseisu, hoiakut ja positsiooni. Oleme harjunud konflikti ette kujutama millegi aktiivsena ning vastandama seda paigalseisule. Kreeka mõiste stasis ühendab endas mõlemat: tegu on vaenuliku vastasseisuga, mille ajal võivad aset leida ka aktiivsed kokkupõrked. Lisaks sellele andis stasis nimetuse nn stasis’eteooriale, mis on retoorikateooria osa, tähendades seal kõnekonflikti või ka väidet. Uurimus keskendub stasis’e mõiste ajaloole arhailisel ja klassikalisel ajajärgul sihiga välja selgitada, kuidas hakkas sõna stasis tähistama kõnekonflikti ning kuidas sellest sai hellenistliku ja keisririigiaegse retoorilise stasis’eteooria terminus technicus. Selleks analüüsitakse arhailise ja klassikalise aja kreeka autorite tekstikorpust ning käsitletakse ka mõningaid hellenistlikke ning keisririigiaegseid autoreid (stoikud, Epiktetos, Hermagoras, Hermogenes; hilisemad kommentaarid). Suurimat tähelepanu pööratakse konnotatsioonidele ja kontekstile. Analüüsi tulemusena võib näha, et arhailisel ajajärgul tähistas stasis poliitilist konflikti, mis ohustas valitsevat aristokraatlikku status quo’d. Klassikalisel ajajärgul, kui Ateenas kehtestati demokraatlik riigikord, stasis n-ö kodustati, pandi alluma protseduurireeglitele kohtus ja rahvakoosolekuil. Selle protsessi tulemusel hakkas stasis viitama ka järjest enam kõnekonfliktile (kui taltsutatud poliitilisele vastasseisule, mis ei pruugi viia riigikorra muutuseni). Keisririigi ajal nihkus antiikaegne kultuuriparadigma normatiivsuse poole: riigikorraks sai monarhia, levis monoteism jne. Selle muutuse tulemusel vähenes ka stasis’e mõiste puhul kahepoolse tüli tähendus ning stasis hakkas teatud kontekstides tähistama ühepoolset väidet või seisukohta. Nii sai hakata nt retoorilise stasis’eteooria stasis’eid võrdlema Aristotelese kategooriatega, millel konflikti tähendus puudub. Ühesõnaga, arhailisel ajal oli stasis metsik konflikt, mis klassikalisel ajal kodustati. Rooma Keisririigi perioodil lisandus stasis’ele aga n-ö ühepoolne tähendus.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The challenge of reset: a discourse analysis of Barack Obama’s and Dmitry Medvedev’s references to Russia and the U.S. from 2008–2012
(2020-01-09) Belova-Dalton, Oksana; Marling, Raili, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Laclau ja Mouffe’i (1985) teooria kohaselt peab poliitiline jõud tänapäeval võimu saavutamiseks osaliselt siduma tühja tähistaja, mis on hetkel ühiskondlikult ja poliitiliselt oluline (nt demokraatia), teatud sõlmpunktidega (nt õigusriik ja inimõigused) nii, et tunduks, et sellel hegemoonilisel artikulatsioonil puuduvad alternatiivid. Selleks aga, et hegemoonia püsiks, peab hegemoonilist artikulatsiooni üha uuesti ja erineval viisil taasesitama, et konkureerida teiste poliitiliste jõududega, kes pakuvad välja selle ühiskondlikult tähtsa tühja tähistaja alternatiivseid artikulatsioone. Poliitiline retoorika keskendubki hegemooniliste artikulatsioonide edendamisele, kasutades erinevate kuulajaskondade veenmiseks erinevaid käike. Poliitilist retoorikat aga piiravad riigi ajaloo käigus kujunenud diskursused, mis mõjutavad riigi identiteeti ja suhteid teiste riikidega. Näiteks on Venemaa ja USA poliitikutel raske edendada stabiilset partnerlusretoorikat teise riigi kohta, kuna nii Venemaa kui ka USA kultuuris on teist riiki kaua konstrueeritud oma riigi identiteedi jaoks tähtsa Teisena. Lisaks ajaloolistele diskursustele teevad poliitilise retoorika ebastabiilseks ka tühja tähistaja muud artikulatsioonid, millega poliitik on varjatult dialoogis ja millest ta püüdleb vabaneda, kuid mis siiski tihtipeale hägustavad tema retoorikat. Käesolev väitekiri oligi suunatud selliste ebastabiilsuste ja diskursiivsete võitluste tuvastamisele Barack Obama ja Dmitri Medvedevi lausungites USA ja Venemaa vaheliste suhete kohta aastatel 2008–2012, perioodil, mil riigid proovisid omavahelisi suhteid normaliseerida. Diskursusanalüüs, mis ühendas Laclau ja Mouffe’i diskursusteooria kriitilise diskursusanalüüsi meetoditega (deiksis ja oletused), näitas muuhulgas seda, kuidas Obama saavutas oma retoorikaga hegemoonia USA ja Venemaa suhetes tollel ajal olulise tähenduse fikseerimise sõlmpunkti, suhete taaskäivitamise (reset), üle. Samuti näitas analüüs, et suhete taaskäivitamise diskursus oli lõppkokkuvõttes nihestatud, sest Obama ei suutnud vastu võtta Medvedevi hegemoonilist artikulatsiooni, mille keskmes oli USA ja Venemaa võrdne koostöö julgeoleku küsimustes, kuna USA Kesk- ja Ida-Euroopa liitlased artikuleerisid sellist koostööd USA nõrgenenud pühendumusega nende julgeoleku tagamisele. Medvedev omakorda ei suutnud nõustuda Obama hegemoonilise artikulatsiooniga, mis rõhutas Venemaa avatust läänele, kuna Medvedevi Euroopa julgeolekulepingu projekt, mis andnuks Venemaale keskse rolli Euroopa julgeolekus, lükati tagasi, samal ajal kui raketitõrjekilp, mida Venemaa fikseeris ohuga oma riiklikule julgeolekule, loodi hoolimata Venemaa tugevast vastuseisust.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The Role of the Bishops in the Livonian Political System (in the First Half of the 16th Century)
(2016-05-12) Maasing, Madis; Selart, Anti, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Keskaegse Liivimaa poliitilise ajaloo käsitlemisel on sealsete piiskoppidest maahärrade tegevusele seni suhteliselt vähe tähelepanu pööratud, kuna enamasti on keskendutud kahele võimsaimale poliitilisele jõule: Saksa ordu Liivimaa harule ja Riia peapiiskopile. Käesoleva doktoritöö peamiseks eesmärgiks on aga näidata, et vähemalt 16. sajandi esimesel poolel oli ka piiskoppidel Liivimaa poliitilises süsteemis suhteliselt oluline roll. Töös käsitlen eelkõige 1530.–50. aastate sisepoliitikat, mida seni pole väga põhjalikult uuritud, tõestamaks nelja põhiväidet. Esiteks, piiskoppidel oli oluline roll sisepoliitikas, kuna nende toetus määras tihti, kas võimuvõitluses oli edukam ordu või peapiiskop. Teiseks põhiväiteks on, et kõik sisekonfliktid püüti lahendada Liivimaal ning välisjõudude sekkumist katsuti üldiselt vältida. Samas oli konfliktide kohapealne rahumeelne lahendamine tihti keerukas, sest see eeldas kõigi Liivimaa poliitiliste jõudude nõusolekut, mille saavutamine osutus pahatihti võimatuks. Kolmandaks, Liivimaa valitsejad suhtlesid üldiselt omavahel kui võrdne võrdsega: keegi neist polnud teise kohaliku isanda sõltlane ning ka see, et piiskopid allusid kiriklikus mõttes Riia peapiiskopile kui oma metropoliidile, ei mõjutanud nendevahelist poliitilist suhtlust oluliselt. Neljandaks, luterlaste ja katoliiklaste usulised vastuolud mõjutasid Liivimaa poliitikat vähe ning religiooniküsimustesse suhtuti pragmaatiliselt: usudispuutide pidamise asemel püüdis enamik liivimaalastest pigem säilitada maa niigi habrast sisemist poliitilist stabiilsust.