Implicit Norm Creation in the U.S. Poetry Criticism in the 1990s

Abstract

Käesoleva töö eesmärgiks on uurida implitsiitsete normide loomist USA luulekriitikas 1990-ndatel aastatel. Töö koosneb neljast peatükist. Sissejuhatuse ja teooria peatükis räägitakse kolmest peamisest kaanoni ja normide käsitlusest, mida töö kontekstis nimetatakse traditsiooniliseks, dekonstruktsionistlikuks ja sünkretistlikuks lähenemiseks niivõrd vaieldavale mõistele kui “kaanon”. Samuti selgitatakse implitsiitsete normide ehk kriitiku poolt artikli käigus avalduvate normatiivsete kriteeriumite mõistet. Metodoloogia ja andmete peatükis kirjeldatakse autori poolt töö tarbeks kohandatud Norman Fairclough meetodi Critical Language Study versiooni ja selle rakendamist 47 tekstist koosnevale korpusele, mis moodustati kolme USA luuleajakirja materjalide alusel. Diskursusanalüüsi ebatavaline rakendamine luulekriitika uurimiseks oli teadlik katse kontrollida, kas interdistsiplinaarse lähenemisega on võimalik saada tulemusi. Tulemuste peatükis selgitatakse detailselt analüüsiprotsessi ja võetakse kokku peamised tulemused, mis seonduvad implitsiitsete normidega. Analüüsi käigus tuvastati, et valimis kasutatakse positiivsete kategooriatena ennekõike intertekstuaalsust, võrdlust teiste luuletajatega, keele- ja luulevormide meisterlikku valdamist ning luuletaja staatust või senist karjääri. Negatiivsete kategooriatena mainiti peamiselt sisutühja vormimängu, poeedi piiratust, luule liigset pikkust või keele/teema ebapiisavat valdamist. Nii positiivne kui negatiivne kriitika keskendus sisu asemel ennekõike vormile. Lisaks tuvastati analüüsis, et kriitikud positsioneerisid sageli nii ennast kui kiidetud luuletajat väljapoole “peavoolu”. Teiseks tähelepanekuks oli vaidlusaluse mõiste “kaanon” vältimine kriitikas, ehkki arvustajad rõhutasid luuletaja püsivat väärtust, pikaajalist kõrget taset või ainulaadset staatust ameerika kultuuris, mida võib pidada just nimelt väljavalituse tunnustamiseks. Tulevaste uuringute tarbeks jäi silma, et kuigi valimist ei koorunud välja läbivaid jooni, kordusid mõned temaatilised kategooriad piisavalt sageli: intertekstuaalsus, võrdlus teiste luuletajatega, pastišš ja katkendlik stiil võiks viidata postmodernistliku lähenemise eelistamisele 90-ndate luules. Luuletaja eruditsiooni rõhutamine ja arvustuste keerukas keelekasutus võivad aga seada eeltingimusi ameerika luulediskursuses osalemisele, nõudes nii lugejalt kui luuletajalt kõrget kvalifikatsiooni ja hoides USA luulet suhteliselt marginaalsel kohal ühiskonnas.