Pleiotroopia roll geeniekspressiooni regulatsioonis

Abstract

Geeniekspressioon on protsess, mille käigus avaldatakse geenides sisalduv pärilik materjal RNA või valguna. Uurides geeniekspressiooni on võimalik tuvastada haiguse põhjustajaid ja välja töötada neile sobilikke ravimeetodeid. Küll aga ei ole geeniekspressiooni regulatsioon spetsiifiline. See tähendab, et leidub pleiotroopsust ehk üks geneetiline variant mõjutab mitut tunnust korraga. Lisaks, kuna läheduses asuvad geneetilised variandid on omavahel korreleeritud, siis saadakse selliste uuringute tulemuseks mitmeid tunnusega tugevalt seotud variante, millest on aga keeruline järeldusi teha. Töö eesmärk oli välja selgitada, kuidas mõjutab horisontaalne pleiotroopsus geeniekspressiooni regulatsiooni. Selleks analüüsiti geeniekspressiooni ja transkriptsiooni täppiskaardistamise tulemusi (Kerimov et al., 2020) ning võrreldi, kas mõne protsessi puhul olid variandid seotud vähemate geenidega kui geeniekspressiooni puhul. Leiti, et kõigi nelja uuritud protsessi – transkriptide valiku, RNA splaissimise, promootori ja terminaatori kasutuse – uurimistulemused on oluliselt spetsiifilisemad kui geeniekspressiooni omad. Uurimistulemustest saab järeldada, et põhjuslike geenide väljaselgitamiseks tuleks esmalt hakata uurima transkriptide valikut, RNA splaissimist, promootori ja terminaatori kasutust mõjutavaid variante, sest nende protsesside puhul leidub vähem horisontaalset pleiotroopiat ja seega on nende uurimistulemused täpsemad. Nende protsesside puhul on seetõttu ka lihtsam välja selgitada, läbi millise geeni põhjuslik variant haigust mõjutab.