Labajalg Läänemaa lõõtspillimängijate repertuaaris : stiil ja selle kihistused

Abstract

Magistritöö fookuses on ajaloolise Läänemaa lõõtspillimängijate repertuaar ja labajalg kui selle üks iseloomulikumaid žanre, mis jõudis lõõtspillirepertuaari viiuli- ja torupillirepertuaarist ning mõjutas oluliselt Läänemaa lõõtspillimuusikat, kujundades sellele omast mängustiili. Uurimus põhineb Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalidel ja hõlmab ajavahemikku 1889–1996. Nüüdseks hääbunud ajalooline lõõtspillitraditsioon püsis elujõulisena umbes 1930. aastateni. Vaatluse all on Läänemaa lõõtspillitraditsioonile omane repertuaar ja üldine mängustiil, mida analüüsitakse stiilitunnuste (vorm, harmoonia, rütm, meloodia, faktuur, rõhutamisvõtted, dünaamika, artikulatsioon, tempo) kirjeldamise kaudu. Labajalgade vanemas kihistuses kerkivad oluliste tunnustena esile torupillipärasus, vormiüksustega varieerimine ja meloodia mängimine ühel nupureal. Labajala uuemat kihistust iseloomustab valsilikkus (labajalavalsilikkus) ning uuemale rahvamuusikale omasemad stiilitunnused nagu ulatuslikum vorm ja harmooniakasutus. Muusikalisele analüüsile loovad konteksti Läänemaa lõõtspillimuusika kogumislugu ning pillimängijate ja levinud pillitüüpide tutvustamine.