Vähidiagnoosi saanud inimeste lähedaste toetusvajadus ja kogukonna võimalused

Abstract

Magistritöö eesmärgiks oli tuua välja vähktõve diagnoosi saanud lähedaste abisaamise kogemused ja arvamused toetusvõimaluste saamise vajaduse kohta. Magistritöö teoreetilises osas käsitlesin palliatiivset ravi, rollikonflikte ja lähedase olukorda selgitavaid ning kogukonnatöö teooriaid. Allikatele tuginedes andsin ülevaate, kuidas lähedane positsioneerub meditsiini- ja sotsiaalsüsteemis. Magistritöö uurimismeetodina kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, kus poolstruktureeritud intervjuude kaudu intervjueerisin kuut lähedast inimest, kes olid osalenud oma perekonnaliikme hoolduses. Tulemustest tõusid esile järgmised aspektid:  Vähki haigestunud inimese lähedased on tihti oma muredega üksi ning vajavad kõrvalabi nii kogukonna kui ka riigi tasandil.  Vähihaige kodus hooldamise toetamiseks oleks üheks võimaluseks vähihaigete koduse toetusravi koduhospiitsi võimaluste tagamine.  Lähedaste hoolduskoormust on tarvis vähendada ning on vaja pöörata suuremat tähelepanu hooldaja toimetuleku tõstmiseks.  Selgelt on vaja sotsiaal- ja tervishoiuteenuste rahastamist muuta selliseks, et inimene ei jääks ilma talle vajava abita.  Arendada olemasolevaid toetamisvõimalusi, et need oleksid kättesaadavad ka väljaspool traditsioonilist tööaega. Loodan, et käesolev töö aitab mõista haigestunud inimese rolli nii meditsiini- kui ka tervishoiusüsteemis. Kuna antud teemat on Eestis vähe uuritud, vajaks see kindlasti ka edasist uurimist.