Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna Prefektuuri näitel

Abstract

Magistritöö „Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna prefektuuri näitel“ teema on aktuaalne, kuna Eestis pööratakse politseitöös varasemast enam tähelepanu vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele. Seni ei ole uuritud politseinike kogemusi ja tõlgendusi antud teema valguses, kuid kuna politseinike roll probleemide lahendamisel on märkimisväärne, on oluline teada, kuidas suhtuvad politseinikud eakate vastu suunatud vägivalda. Magistritöö käsitles Lõuna prefektuuri politseitöö praktikat eakatevastase vägivalla osas nii politseinike endi ütluste, kui ka ühe Lõuna prefektuuriga vägivalla kuritegude alal kokku puutuva prokuröri kogemuste läbi. Töös analüüsiti teadlikust, probleeme, koostöövõimalusi, kogemusi ja spetsialistide ettepanekuid töökorralduse tõhustamiseks. Tööst võib järeldada, et politsei puutub eakate vastu suunatud vägivallajuhtumitega igapäevaselt kokku ning kuigi spetsialistid ei ole varem mõelnud vägivalla tähendusele, on neil olemas nii teadmised kui kogemused tundmaks ära vaimset- ja füüsilist vägivalda. Ilmnes, et piirkonnapolitseinike koostöö sotsiaaltöötajatega on väga tihe, tunti puudust informatsioonist, mis jääb sageli politseinike või sotsiaaltöötajate andmebaasi. Politseil on valmisolek koostööks ning enda rollina nähakse turvalisuse tagamist ja informatsiooni edastamist sotsiaaltöötajatele. Sooviti võimalust keerulisemate juhtumite korral kaasata sotsiaal- ja ohvriabitöötajad juba reaalsele sündmuskohale. Kõlama jäi, et eakad on võrdsed teiste sihtgruppidega ning ei tohiks kannatada ega abist kõrvale jääda. Tähtsustati usaldusliku suhte tekkimist kannatanuga. Tööst selgus, et politsei kokkupuude eaka vägivallaohvriga on tavaliselt pinnapealne ning kokkupuude lühiajaline. Põhilise probleemina toodi välja ohvri soovimatus juhtumist raporteerida ning raporteeritud juhtumite puhul olukorrast adekvaatse ülevaate saamise keerukus. Vägivallavormidest tunti ära nii vaimne- kui füüsiline vägivald ning kaudselt viidati ka majanduslikule vägivallale, mille osas oleks vajalik spetsialistide teadlikkust tõsta. Seega spetsialistid võiksid olla teadlikumad majanduslikust vägivallast kui eraldi seisvast vägivallavormist ning selle tagajärgedest ja mõjust eakale inimesele. Eakate vastu suunatud vägivallajuhtumite ennetamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks toodi esile lisaressursi ja –koolituste vajadus antud valdkonnas. Tõdeti, et spetsialistidel ei ole sageli piisavalt aega süvendatult ohvriga tegelemiseks, tema julgustamiseks erinevate instantside poole pöördumisel ning ennetustööga antud valdkonnas. Uurimust läbi viies leidsin sarnaselt spetsialistidega, et suuremat tähelepanu vajab spetsialistide koolitamine seoses eakate vastu suunatud vägivallaga. Ehkki spetsialistid puutuvad eelpool nimetatud vägivallavormiga praktikas kokku, ei teadvustata oma igapäevatöös eakate ohvrikäitumise eripärasid. Samuti usun, et vajalik oleks teha teavitustööd eakate seas, et julgustada neid politsei poole pöörduma ning tutvustama neile erinevaid vägivallavorme, aitamaks neil identifitseerida olukordasid, kus nad on ohvriks langenud. Kindlasti nõustun spetsialistidega ka ressursivajaduse osas. Politseinikel ei ole sündmuskohal piisavalt aega probleemiga süvitsi tegelemiseks, ohvriga suhtlemiseks ning usaldusliku suhte loomiseks, kuna ootamas on juba järgmine väljakutse. Samuti on raske leida aega ennetustöö tegemiseks ning infovahetuseks sotsiaaltöötajatega. Tehtud uurimusele toetudes usun, et Politsei- ja Piirivalveamet on väga koostööaldis ja õppimisele ning arenemisele suunatud organisatsioon, kus antud valdkonna osas nähakse küll arenguruumi, kuid asutusel on valmisolek probleemiga tegelemiseks.