Lihtminevik väljendab minevikusündmust, seostamata seda oleviku või mõne teise minevikuhetkega, nt Kristi käis eile teatris. Jaatavas ja eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik erinevalt. Eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik mineviku kesksõna tunnuses nud, nt Kristi ei käinud eile teatris.
Jaatavas kõneliigis on lihtmineviku tun­nusel kolm kuju: s, i ja minevikutüvi, nt ela/si/me, sa/i/me, tuli.

Täisminevik annab edasi oleviku olukorda minevikus toimunu kokkuvõtte kaudu, nt Kristi on lõpetanud ülikooli. Täisminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast, nt olen lõpetanud ülikooli, oleme lõpetanud ülikooli, olete lõpetanud ülikooli. Eitavas kõneliigis: ei ole lõpetanud ülikooli.

Ennemineviku kasutus on analoogne täismineviku kasutusega, ainult et eelnevale tegevusele vaadatakse mitte oleviku, vaid mingi minevikuhetke seisukohast, nt Kristi oli just ülikooli lõpetanud, kui sai hea tööpakkumise. Enneminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kind­la kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevikuvormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast, nt olin lõpetanud ülikooli, olime lõpetanud ülikooli, olite lõpetanud ülikooli. Eitavas kõneliigis: ei olnud lõpetanud ülikooli.