Eesti keele akadeemilise grammatika järgi märgib imperfekt definiitset minevikku, perfekt indefiniitset minevikku olevikulise vaatlushetke seisukohalt ja pluskvamperfekt indefiniitset minevikku minevikulise vaatlushetke seisukohalt (EKG II 1993: 33).

Eesti keele käsiraamatus (Erelt jt 2007) seletatakse täismineviku ja lihtmineviku vahekorda järgmiselt: Lihtminevik on lihtne, s.o üheplaaniline, nii vormilt kui ka sisult. Kõneleja kujutlus kandub täielikult minevikku - ta ei seosta seda kuidagi olevikuga. Täisminevik seevastu on nii vormilt kui ka sisult kaheplaaniline. Temas on ühendatud oleviku seisund ja mineviku tegevus. Täisminevikku kasutatakse siis, kui eelnevast tegevusest tehakse kokkuvõte käesoleva hetke seisukohast.

Käsiraamatus Keelehärm (Metslang jt 2003: 97-98) lisatakse eelnevale, et lihtminevik on jutustamise aeg, täisminevik minevikus toimunud sündmuste kirjeldamise või kõnealusest sündmusest kokkuvõtte tegemise aeg.

Ennemineviku kasutussoovitus Eesti keele käsiraamatus on järgmine: Kui pealauses on lihtminevik, kõrvallause aga väljendab pealause tegevusele eelnevat tegevust, tuleks kõrvallauses kasutada enneminevikku, mitte lihtminevikku (Erelt jt 2007). Seoses verbiga olema kasutatakse enneminevikku ka kaudse kõneviisi (üld)mineviku tähenduses, nt Selle koha peal oli vanasti linn olnud. (= Selle koha peal olevat vanasti linn olnud) (Erelt jt 2007). Enneminevikku kasutatakse eesti keeles suhteliselt harva võrreldes täismineviku ja eriti lihtminevikuga (vt Metslang 1997). Sellegipoolest on kõik eesti mineviku ajavormid nii kõne- kui kirjakeele kindel osa.

Minevikuaegadest rääkides on olulised kõnelemishetk, sündmuse toimumise hetk ja vaatlushetk. Enneminevik esineb eelkõige liitlausetes, millest üks osalause on lihtminevikus ja teine osalause vaatleb aega enne seda. Näiteks: Jõudsin teha kõike, mida olin enne planeerinud.

Lihtmineviku ja täismineviku vahel valimine on keerulisem. Viidates Östen Dahlile ja Bernard Comriele, on Helle Metslang (1997: 102–105) eristanud eesti keele täismineviku nelja funktsiooni, mis vastavad inglise keele present perfect aja funktsioonidele:

• Resultaadiperfekt – kirjeldatakse olukorda olevikus, mis on minevikus toimunud tegevuse resultaat (olen lõpetanud gümnaasiumi);
• Kogemusperfekt – räägitakse oleviku vaatepunktist minevikus toimunud või mitte toimunud tegevusest (olen käinud / ei ole käinud Pariisis);
• Püsiva/kestva olukorra perfekt – tegevus algas minevikus ja jätkub olevikus kõnemomendil (olen Narvas elanud juba kolm aastat);
• Kuuma uudise perfekt – lähiminevikus toimunud sündmuse erakordsuse rõhutamiseks (Gerd Kanter on tulnud maailmameistriks).

Kuuma uudise perfekti ja enneminevikku kaudse kõneviisi mineviku tähenduses kasutatakse keeles harva, seetõttu neid siinses käsitluses edaspidi ei puudutata.