Kasutatav instrumentaarium on heliloojale võrreldav kunstniku värvikarbiga või vahendite kogumiga, mille abil loodav taies ellu kutsutakse.

Lihtsustatult võiks väita, et kõikide kunstide üheks ühiseks jooneks on loojate püüdlus väljendada end ja oma hoiakuid valdavalt millegi uue, näiteks seni kasutamata võtte kaudu või kasutatuid transformeerides enda isikupärast lähtuvalt. Kujutava kunstniku jaoks on värvipalett oma tonaalsuses lõplik, kõik värvused, mida inimesed näevad on teada ja olemas. Sageli kunstniku isikupärane „käekiri“ väljendub maalimise tehnika ja kasutatava värvi strukturaalse eripära kaudu. Analoogina võiks helikunstis näha kunstniku „käekirja“ inimkõrvale piiratud kuulmisvahemikus (ca 16-20 000 Hz) lõpliku hulga helikõrguste kasutamistel instrumentide seni tavatu kasutamise kaudu. Kuuldavate helide karakteristikute hulk on paraku suurem võrreldes nähtavate värvustega. Värvuse tajumisel saame rääkida kõikide spektriosade heledusest-tumedusest, vaadeldava tooni intensiivsusest ja võimalikust mõjust ning kokkusobivusest teiste ümbritsevate värvustega. Heli puhul oleksid vasted heli kõrgus ja tugevus ning harmooniline kooskõla. Lisanduvad aga heli tämbrid ehk mingi kindla põhiheli sisehelide kogum. Nii on meie kõrvale täiesti erinevad samal kõrgusel esitatud noot näiteks viiulil, trompetil ja flöödil.

Analoogiliselt värvide segamisele uue kvaliteedi, uue värvitooni tekitamisele, segatakse ka helitämbreid pannes sama muusikalist materjali koos esitama erinevaid instrumente.