Res Musica 16 (2024)
Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/106089
Sirvi
Sirvi Res Musica 16 (2024) Autor "Balčus, Arnis" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
- Tulemused lehekülje kohta
- Sorteerimisvalikud
Kirje Rīga’s New Underground Scene in Arnis Balčus’ Documentary Art Photographs(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2024) Daugavietis, Jānis; Balčus, Arnis; Davidjants, Brigitta, koostajaArtikli eesmärk on näidata, kuidas kasutada dokumentaalses stiilis kunstfotograafiat pigem suletud ja transgressiivse subkultuuri sotsioloogiliseks uurimiseks. Autorid keskenduvad Riia uuele undergroundmuusika skeenele, mille keskmes on punk DIY-kultuur (Daugavietis 2022). Esiteks võib selliseid fotosid käsitada uurimisandmetena, et sõnastada uurimisküsimusi või analüüsida neid nagu ükskõik millist muud tüüpi andmeid. Teiseks viitab fotode kasutamine kunstipõhise uurimismeetodina kunsti olulistele eesmärkidele – tõsta esile ja jäädvustada ilusat, erilist ja omapärast. Seetõttu on artiklil ka järgmine kultuuripärandi diskursusest tulenev ülesanne – anda Riia uuest underground-muusika skeenest fotoetnograafiline ülevaade. Artikkel algab lühikese metodoloogilise mõtisklusega fotograafiast, mis pakub sotsioloogiale legitiimseid uurimisandmeid, viidates kultuurisotsioloogia klassikutele Pierre Bourdieu’le ja Howard Beckerile, kes mitte ainult ei kirjutanud fotode kasutamisest teadusuuringutes, vaid ka rakendasid neid oma akadeemilistes uuringutes. Kuigi mitut fotograafia meetodit on visuaalsotsioloogia ja antropoloogia distsipliinides kirjeldatud ja kasutatud aastakümneid, on fotode avaldamine akadeemilistes uurimustes haruldane, välja arvatud valitud illustratiivsetel eesmärkidel (Holm 2020). Artikli teoreetiline osa põhineb muusikaskeenede (Bennett, Peterson 2004; Straw 1991) ja subkultuuride uurimisel (vt. Bennett 1999; Frith 1981; Hall, Jefferson 2006; Hebdige 1988; Muggleton 2000), mis ei ole ei ühtne ega ka järjepidev. Uurimisandmeteks on kolm fotot, mille on 2023. aastal teinud fotograaf Arnis Balčus (avaldatud 2024. aastal autoriraamatus „Scēna”). Fotograafi stiil on etnograafilisi eesmärke silmas pidades eriti kasulik – teravad ja hästi valgustatud pildid võimaldavad selgelt näha väiksemaidki detaile. Artiklisse valitud fotod toovad esile visuaalsed koodid ja brikolaažid, mis on Riia skeenele tüüpilised, eristades seda samas sarnastest skeenedest teistes paikades ja muudel aegadel. Skeenega seotud visuaalsed kategooriad on välja töötanud Daugavietis oma varasemates ja käsilolevates uuringutes ning välitöödel, kasutades teisi meetodeid: heli- ja videodokumentatsiooni, osalusvaatlust, intervjuusid jne. Fotode analüüsile eelneb üldisem kommentaar dokumenteeritud ja uuritud skeene ning selle ajaloolise konteksti kohta, näidates selle kohalikke juuri ja pärandit, nagu ka kuuluvust rahvusvahelistesse subkultuuridesse. Seejärel järgneb fotode lähilugemine, pöörates erilist tähelepanu visuaalsetele koodidele ja sümbolitele, mida tõlgendavad ja selgitavad nii artikli esimene autor kui ka noored ise. Artikli kokkuvõttes arutatakse interdistsiplinaarse fotomeetodi eeliste ja piirangute teemal, rõhutades, et dokumentaalfotod on hea teabeallikas, et sõnastada uurimisküsimusi ja hüpoteese, olemata pelgalt kunstilised objektid või kultuuripärandi säilitajad. Artikli lõpetab katkend sotsioloog Jānis Daugavietise intervjuust fotograaf Arnis Balčusega, milles autorid arutlevad nimetatud skeene pildistamise protsessi ja selle nähtuse tõlgenduste üle.