Sirvi Autor "Ainla, Tiia, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Acute myocardial infarction in Estonia 2001–2014: towards risk-based prevention and management
(2019-07-04) Saar, Aet; Eha, Jaan, juhendaja; Ainla, Tiia, juhendaja; Marandi, Toomas, juhendaja; Fischer, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Südame-veresoonkonna haiguste, eelkõige südame isheemiatõvest ja südamelihase infarktist põhjustatud suremus Eestis on viimastel aastakümnetel langenud, kuid on jätkuvalt Euroopa keskmisest kõrgem. Suremuse edasine langetamine eeldab tõhusamat infarkti ennetamist ja paremat ravi. Ennetuse nurgakiviks on kõrgeima haigestumisriskiga inimeste kindlaks tegemine ja neile ennetava ravi pakkumine, et vähendada infarkti haigestumise tõenäosust. Ravijuhised soovitavad selleks kasutada riski hindamise skoore, mis ennustavad riskifaktorite esinemise põhjal haigestumise tõenäosust. Riskihinnangu alusel otsustatakse ennetava ravi vajadus – kõrgem risk eeldab varasemat ja tõhusamat sekkumist. Riskiskoorid on välja töötatud madalama südame-veresoonkonna haiguste levimusega arenenud riikides ning seni ei ole nende sobivust Eesti rahvastikul hinnatud. Doktoritöö tulemusel selgus, et kolmest riskiskoorist kaks – Euroopas kasutatav SCORE ja Ameerika PCE sobivad südame-veresoonkonna haiguste riski hindamiseks Eestis. Suurbritannia QRISK2 alahindas oluliselt haigestumise tõenäosust ja seega vajaks enne kasutamist kohandamist Eesti oludele. Doktoritöös hinnati ka südamelihase infarktiga patsientide ravi kvaliteeti Eestis 2001–2014. Kuigi patsientide keskmine vanus ja kaasuvate haiguste esinemise sagedus kasvasid, paranes oluliselt infarktijärgne elulemus, mida võib seostada ravijuhistes soovitatud kaasaegse ravi paranenud kättesaadavusega. Uuringuperioodi jooksul ühtlustusid infarkti ravikvaliteet ja -tulemused Eestis – 2011. aastaks ei sõltunud ellujäämise tõenäosus enam sellest, kas patsient pöördus esmaselt piirkondlikku või kohalikku haiglasse. Probleemina tõi töö välja nn. ”riski-ravi paradoksi”, mille kohaselt kõrgeima riskiga patsiente ravitakse vähem tõhusalt võrreldes madalama riskiga haigetega. Seega, infarktijärgse elulemuse edasiseks parandamiseks tuleb enam tähelepanu pöörata kõrgeima riskiga, sealhulgas eakate, suhkrutõve ja neerupuudulikkusega patsientide ravile.
From registry to reality: insights into myocardial infarction care and prevention across Estonia and Europe
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-24) Asser, Piret; Eha, Jaan, juhendaja; Ainla, Tiia, juhendaja; Marandi, Toomas, juhendaja; Fischer, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiinteaduste valdkond
Eestis on südamelihaseinfarkti (müokardiinfarkti, MI) järgne suremus viimastel kümnenditel langenud, kuid langus on olnud aeglasem kui Põhjamaades ning viimasel ajal veelgi pidurdunud. Üks põhjus peitub patsientides: erakorraliselt jõuab haiglasse üha rohkem nooremaid kõrge metaboolse riskiga inimesi (ülekaalulised, II tüüpi diabeediga, kõrge vererõhuga patsiendid) ning samal ajal lisandub väga eakaid ja mitmete kaasuvate haigustega patsiente. „Tüüpilist“ MI-patsienti kohtab üha harvem; erinevad riskiprofiilid vajavad erinevaid lahendusi. Eesti suurim kasutamata võimalus on süstemaatiline järelravi ja sekundaarne preventsioon - st uue MI ja surma ennetamine järjekindla medikamentoosse ravi, taastusravi ja selgete ravieesmärkide abil. Oma doktoritöös uuris kardioloog Piret Asser Eesti Müokardiinfarktiregistri (EMIR) andmeid ja võrdles neid Rootsi, Norra ja Ungari registritega. Eestis on ägeda seisundi ravi haigla etapil selgelt paranenud, paraku aga tekivad lüngad edasises käsitluses. Võrreldes Põhjamaadega püsib MI järgne pikaajaline suremus kõrgem — selle põhjuseks on liiga hiline abi otsimine, kõrge riskiga MI-patsientide alaravi ja ebaühtlane järelravi. Uurimustöö toob esile ka südame ja neerude vahelise seose. Isegi kerge neerufunktsiooni langus noorematel MI-patsientidel seostub kõrgema suremusega. Vanemaealistel hoiavad absoluutset riski kõrgel muud haigused. Kuna neerud aitavad reguleerida vererõhku, vedelikutasakaalu ja põletikku, võimendab halvenev neerutalitlus vaikselt südame-veresoonkonna riski. Põhjamaade kogemusest on palju õppida: haiglast väljakirjutamine on alles stardipauk, mitte finiš. Taastusravi on standard, mitte erand; sellele järgneb selge jälgimisplaan koos isiklike eesmärkidega vererõhu, LDL kolesterooli ja veresuhkur väärtuste jaoks ning süsteemne, registriandmetel põhinev tagasiside. Eesti liigub samas suunas ja patsientide ravijärgimine on paranenud, kuid ühtne üleriigiline MI patsienditeekond on veel väljakujunemisel. Suurima võidu MI järgse suremuse langetamisel saame pärast haiglaravi: süsteemsest järelkontrollist, taastusravist ja jõulisest sekundaarse preventsiooni rakendamisest.