From registry to reality: insights into myocardial infarction care and prevention across Estonia and Europe

Abstract

Eestis on südamelihaseinfarkti (müokardiinfarkti, MI) järgne suremus viimastel kümnenditel langenud, kuid langus on olnud aeglasem kui Põhjamaades ning viimasel ajal veelgi pidurdunud. Üks põhjus peitub patsientides: erakorraliselt jõuab haiglasse üha rohkem nooremaid kõrge metaboolse riskiga inimesi (ülekaalulised, II tüüpi diabeediga, kõrge vererõhuga patsiendid) ning samal ajal lisandub väga eakaid ja mitmete kaasuvate haigustega patsiente. „Tüüpilist“ MI-patsienti kohtab üha harvem; erinevad riskiprofiilid vajavad erinevaid lahendusi. Eesti suurim kasutamata võimalus on süstemaatiline järelravi ja sekundaarne preventsioon - st uue MI ja surma ennetamine järjekindla medikamentoosse ravi, taastusravi ja selgete ravieesmärkide abil. Oma doktoritöös uuris kardioloog Piret Asser Eesti Müokardiinfarktiregistri (EMIR) andmeid ja võrdles neid Rootsi, Norra ja Ungari registritega. Eestis on ägeda seisundi ravi haigla etapil selgelt paranenud, paraku aga tekivad lüngad edasises käsitluses. Võrreldes Põhjamaadega püsib MI järgne pikaajaline suremus kõrgem — selle põhjuseks on liiga hiline abi otsimine, kõrge riskiga MI-patsientide alaravi ja ebaühtlane järelravi. Uurimustöö toob esile ka südame ja neerude vahelise seose. Isegi kerge neerufunktsiooni langus noorematel MI-patsientidel seostub kõrgema suremusega. Vanemaealistel hoiavad absoluutset riski kõrgel muud haigused. Kuna neerud aitavad reguleerida vererõhku, vedelikutasakaalu ja põletikku, võimendab halvenev neerutalitlus vaikselt südame-veresoonkonna riski. Põhjamaade kogemusest on palju õppida: haiglast väljakirjutamine on alles stardipauk, mitte finiš. Taastusravi on standard, mitte erand; sellele järgneb selge jälgimisplaan koos isiklike eesmärkidega vererõhu, LDL kolesterooli ja veresuhkur väärtuste jaoks ning süsteemne, registriandmetel põhinev tagasiside. Eesti liigub samas suunas ja patsientide ravijärgimine on paranenud, kuid ühtne üleriigiline MI patsienditeekond on veel väljakujunemisel. Suurima võidu MI järgse suremuse langetamisel saame pärast haiglaravi: süsteemsest järelkontrollist, taastusravist ja jõulisest sekundaarse preventsiooni rakendamisest. Post–heart attack (myocardial infarction, MI) mortality in Estonia has fallen over recent decades, but the decline is slower than in the Nordic countries and has lately lost pace. One reason is a changing patient mix: emergency rooms see more younger people with high metabolic risk (patients who are overweight, with type 2 diabetes and high blood pressure) alongside very elderly patients with multiple conditions. The “typical” MI patient is rare; different risk profiles need different solutions. Estonia’s biggest unused lever is systematic post-MI follow-up and secondary prevention. In her PhD thesis, cardiologist Piret Asser investigated data from the Estonian Myocardial Infarction Registry (EMIR) and compared it with registries from Sweden, Norway and Hungary. Estonia’s acute hospital care has improved markedly: the path from ambulance to catheterisation is shorter, blocked arteries are opened faster, and evidence-based medicines reach patients more reliably. The gap appears after discharge. Compared with the Nordics, long-term mortality remains higher, driven by delays in seeking help, undertreatment of high-risk patients, and uneven follow-up. The thesis also underscores the heart–kidney link. Even mild kidney impairment in younger MI patients is associated with higher mortality. In older adults, other illnesses keep absolute risk high. Because the kidneys regulate blood pressure, fluid balance and inflammation, declining renal function quietly amplifies cardiovascular risk. Nordic experience shows what works: after MI, discharge is only the starting line, rehabilitation as standard, follow-up plans with personal targets, and registry-based feedback. Estonia is moving this way and medication adherence has improved, yet a consistent, nationwide aftercare pathway is still taking shape. The next big gains will come after the hospital—from organised follow-up, rehabilitation and steadfast secondary prevention.