1. TÜ väitekirjad alates 2004. Kaitstud doktoritööd, teadusmagistritööd. Doctoral theses, PhD, MSc, MPhil.

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/3

Vanemad väitekirjad on kättesaadavad raamatukogu digiteeritud kollektsioonides Dissertatsioonid, kuni 2004: https://hdl.handle.net/10062/6

Teised Tartu Ülikooli lõputööd - üliõpilastööd, magistritööd, bakalaureusetööd - on instituutide kollektsioonides.

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 3642

Enlightened sovereignty: a postsecular semiotic ‘Image of God’
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-28) Kalkman, Matthew L.; Põder, Thomas-Andreas, juhendaja; Fabbrizi, Valerio, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Valgustusajastu sündis vastuolust, mis tulenes ühe selle juhtiva mõtleja, John Locke’i, töödest. Ühelt poolt väitis Locke jõuliselt, et vastuvõetav sotsiaalne teadmine peaks piirduma vaid nähtavaga – sellega, mida saab tajuda ja kogeda igapäevaelus. See on empirismi koolkond. Samas töötas Locke välja poliitfilosoofia, mis tugineb arusaamale, et üksikisiku suveräänsus ja inimõigused tulenevad millestki nähtamatust – ideest, et kõik inimesed on loodud „jumalanäolisena“ ehk „Jumala kujutisena“. See nähtava ja nähtamatu pinge läbib tema loomingut ning kajab edasi ka praegusel postsekulaarsel ajastul. Käesoleva monograafia eesmärk on aidata seda pinget leevendada. See täidab teaduskirjanduses esinevat lünka, püüdes mõista, millised – sümbolina tõlgendatud – „Jumala kujutise“ elemendid võivad jätkuvalt aidata põhjendada suveräänsust ja inimõigusi isegi olukorras, kus kirik ja riik on definitsiooni järgi lahutatud. Kuna uurimisküsimus keskendub sümbolile, nõuab see metodoloogiat, mis pärineb märkide ja sümbolite uurimise valdkonnast – semiootikast. Täpsemalt rakendab uurimus kehapõhist semiootikat, mis hõlmab teleodünaamikat ja ideaalset igavest ajalugu. Lõppkokkuvõttes näidatakse, et semioosi ja teadmise kujunemise dünaamiline ja hierarhiline protsess aitab valgustada aluseks olevat protsessi, mis suudab toestada suveräänsust ja inimõigusi postsekulaarsel ajastul. Aluseks oleva protsessi – teosemioosi – kirjeldamiseks kasutatakse mõisteid nagu õigluse silm, abivajav pilk, teisenev autentsus, rekursiivne „mina“, emergeeruv eeskujulisus, nullisus ning anaduktsioon.
Assessing COVID-19 risk and sequelae: the role of vaccination in modifying infection, severity, and long-term outcomes
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Meister, Tatjana; Suija, Kadri, juhendaja; Uusküla, Anneli, juhendaja; Kalda, Ruth, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
COVID-19 pandeemia raputas kogu maailma ja tõi kaasa enneolematu surve tervishoiusüsteemidele. Haiguse mitmetahuline kliiniline pilt, kõrge suremus ja paljude organsüsteemide haaratus põhjustasid märkimisväärse koormuse tervishoiule, mis sundis rakendama ulatuslikke meetmeid viiruse leviku piiramiseks. COVID-19 pikaajalised tervisemõjud on alles uurimisel, kuid esialgsed andmed viitavad seostele püsivate kehaliste kaebustega ning suurenenud esmashaigestumusele südame-veresoonkonna, ainevahetus- ja närvisüsteemi haigustesse. Kolmel Eesti rahvastikupõhisel kohortuuringul põhinev uurimistöö kasutas riiklikke elektroonilisi terviseandmebaase ning selle eesmärk oli selgitada COVID-19 riski mõjutavaid tegureid ja haiguse pikaajalisi tagajärgi. Uurimistöö näitas, et nakatumisrisk oli suurem naistel ja tööealistel inimestel, samas kui kõrgem haridustase vähendas SARS-CoV-2 läbimurdeinfektsiooni tõenäosust. Haiguse raskusaste suurenes vanuse ja kaasuvate haiguste arvu kasvades, kusjuures krooniline neeruhaigus, pahaloomulised kasvajad, kardiovaskulaarsed ja metaboolsed häired avaldasid kõige tugevamat mõju. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas nimetatud teguritest tulenevat riski, kuid ei kõrvaldanud seda täielikult. Dementsusega inimesi hospitaliseeriti harvem, kuigi nende surmarisk COVID-19 tõttu oli tõusnud. Vaktsiini kaitsev mõju infektsiooni eest kestis lühikest aega ning läbimurdeinfektsioonid olid sagedased, kuigi kaitse raske COVID-19 kulu eest oli märkimisväärne ning püsis vähemalt kuus. Vaktsiini tõhustusdoos pakkus olulist täiendavat kaitset. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas ägedate kardiovaskulaarsete sündmuste ja surma riski pärast nakatumist, muuhulgas kerge ja mõõduka raskusastme COVID-19 puhul. Vaktsineerimise kaitsev mõju piirdus peamiselt ägeda ja varase postakuutse perioodiga ning varieerus vanuse ja soo lõikes, pakkudes suuremat kaitset naistele ning alla 70-aastastele meestele. Meeste risk oli järjepidevalt kõrgem nii ägedate COVID-19 tüsistuste kui ka postakuutsete kardiovaskulaarsete tüsistuste ja suremuse osas, viidates soospetsiifiliste tegurite olulisusele haiguse kulus ja pikaajalistes tervisemõjudes. Uurimistöö tulemused toetavad riskipõhiseid ennetusmeetmeid, tõhustatud järelevalvet haiguse põdemise järel sõltumata vaktsineerimise staatusest ning vaktsineerimise käsitlemist laiemalt kui vaid haiguse raskusekulgu modifitseerivat vahendit. Ennetusstrateegiad peavad arvestama muutuvate riskide ning haavatavate rühmadega, kelle risk ei ei pruugi vaktsineerimisega täielikult kaduda ning kellele peab olema tagatud võrdne ligipääs ravile.
Latent profiles and developmental trajectories of eating disorder symptoms
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-10-25) Soidla, Kärol; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Söömishäired on tõsised psühhiaatrilised häired, millega kaasnevad olulised psühholoogilised, kehalised ja sotsiaalsed tagajärjed. Häirunud söömiskäitumist esineb sageli ka üldpopulatsioonis, näiteks rangete dieetide pidamise või üksikute liigsöömishoogude näol. Doktoritöö eesmärk oli uurida, kuidas perfektsionismi ja impulsiivsuse tahud on seotud häirunud söömiskäitumise ja -häiretega ning kuidas häirunud söömiskäitumine noorukieas kujuneb. Töös kasutati isiksuse- ja käitumismustrite tuvastamisele suunatud meetodeid, mis võimaldasid eristada ja analüüsida heterogeensetes valimites sarnaseid gruppe. Sõltuvalt uuringust olid valimisse kaasatud kas isikud, kellel oli diagnoositud söömishäire, või üldpopulatsiooni kuuluvad noorukid. Ilmnenud profiilid eristusid perfektsionismi, impulsiivsuse ja söömiskäitumise mustrite ning nende avaldumise tugevuse alusel. Söömishäiretega isikute seas oli kõrge negatiivse perfektsionismi ja düsfunktsionaalse impulsiivsuse koosesinemine tugevamalt seotud väljendunud söömishäire sümptomitega. Üldpopulatsiooni noorukitel oli häirunud söömiskäitumine seevastu kõige tugevamalt väljendunud rühmas, mida iseloomustas kõrge negatiivne perfektsionism ilma märkimisväärse impulsiivsuseta.Profiilide eristus oli informatiivsem ja stabiilsem, kui nende kujundamisel arvestati lisaks isiksusejoontele ka söömishäire sümptomeid. Häirunud söömiskäitumise areng noorukieas (11.–16. eluaastani) osutus mitmetahuliseks, kujunedes erinevates arenguradades. Kehaga rahulolematus püsis stabiilsel tasemel juba 11.–12. eluaastast, samas kui käitumuslikud ilmingud eristusid selgemalt 13.–14. eluaasta paiku. Kõrgema riskiga trajektooridesse kuulumist ennustasid kõrgem kehamassiindeks, tajutud sotsiaalne surve välimusele ja perfektsionism. Isiksusepõhine hindamine võib aidata varakult tuvastada haavatavamaid isikuid ning kohandada sekkumisi personaalsemaks. Tulemused viitavad ka sellele, et ennetustegevust tuleks alustada juba enne varast noorukiiga, keskendudes perfektsionismi ja kehakuvandiga seotud murede vähendamisele.
Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute vabastamiskord 1945.–1989. a
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Gams, Elmar; Tannberg, Tõnu-Andrus, juhendaja; Maripuu, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
1941., 1945.–1952. a Balti liiduvabariikides läbi viidud väljasaatmisoperatsioonide käigus represseeriti ligikaudu 202 148 inimest: Eesti NSV-s 28 439, Läti NSV-s 53 361 ja Leedu NSV-s 120 348. Perioodil 1945–1954 tähendas vabastamiskord väljasaatmisotsuste tühistamist ja puudutas „kulakuid“ ning pärast 1947. a väljasaadetuid. Erandid olid haruldased (nt 1941. a välja saadetud lapsed). Alates 1954. a tähendas vabastamiskord peamiselt vabastamist väljasaatmisotsuseid tühistamata. See üleliidulisel tasandil algatatud protsess viis kõigi Balti liiduvabariikidest väljasaadetute järkjärgulise vabastamiseni 1965. aastaks. Vabastamiskord liiduvabariikide tasandil järgis üleliidulisel tasandil seatud kurssi, keskendudes nii väljasaatmisotsuste tühistamisele kui ka vabastamisele väljasaatmisotsuseid tühistamata. Alates 1965. a kuni 1980. aastate lõpuni tegelesid Balti liiduvabariigid nende represseeritute väljasaatmisotsuste tühistamisega, kes olid varem vabastatud ilma väljasaatmisotsuste tühistamiseta. Selline vabastamiskord sarnanes varasema 1930. aastate esimesel poolel välja saadetud „kulakute“ vabastamiskorraga, mis tähendas, et väljasaatmisoperatsioonide käigus represseeritute vabastamiskord oli loodud juba Stalini valitsemisajal. 1988. a hakkasid Balti liiduvabariigid seni kehtinud korrale vastu astuma. Ehkki „kulakute“ väljasaatmisotsused tunnistas esimesena kehtetuks Eesti NSV, ometi kõige kiiremini kõigi väljasaatmisotsuste tühistamiseni jõudis Leedu NSV. Läti NSV-s jõudis vastav protsess lõpule alles suvel 1989.
Juhan Liiv kirjanduslikus traditsioonis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Kirs, Tanar; Lukas, Liina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö keskmes on Juhan Liivi (1864–1913) loomingu ja kirjandusliku traditsiooni suhted. Liivi loomingut on eesti kultuuris väga palju käsitletud, kuid seni on teda peamiselt nähtud oma kaasaegsest kirjandustraditsioonist sõltumatu erandnähtusena – omapärase geeniusena, kelle poeetika sündis justkui väljaspool mõjutusi. Käesolev uurimus seab selle arusaama kahtluse alla, otsides Liivi luuletunnetuse seoseid laiema kirjandusliku ümbrusega. Liivi-tõlgenduse aluseks on ennekõike Friedebert Tuglase, Aarne Vinkli ja Jüri Talveti koostatud põhiväljaanded ja -uurimused. Tuglas sidus Liivi loomingu arengut luuletaja psüühikahäirega, nähes temas luuletajat, kelle eriline stiil tulenes haigusest. Vinkel tõi fookusesse Liivi käsikirjalise pärandi ja seadis eesmärgiks tekstide algupärasuse taastamise. Talvet on keskendunud Liivi luuletehnika ja poeetilise maailma tõlgendusele. Kuna suur osa Liivi loomingust on avaldatud postuumselt ja toimetajate valikud on tekste oluliselt mõjutanud, on töös tuginetud käsikirjalistele allikatele. Üks olulisemaid käsikirju on essee „Ääremärkused“, kus Liiv teeb ainsa katse sõnastada programmiliselt oma arusaama luulekunstist. Tema kriitilisest pärandist selgub, et ta tundis põhjalikult eesti kirjanduskultuuri ning jõudis sisse elada saksa klassikalisse kirjandusse ja filosoofiasse, tutvudes ka muu maailmakirjandusega saksa keele vahendusel. Liivi luuletajaks kujunemist mõjutas Väike-Maarja parnassi ringkond, sh tema vend, hiljem Ado Grenzsteini ja tema ajalehe Olevik toimetuse liikmed. Eesti kirjanduselu vahendusel avanes Liivile ka maailmaluule. Kui vaadata Liivi varast luulet tõlkeluule taustal, nähtub, et Liiv kujunes luuletajaks saksa kirjanduse schillerlikul taustal, arendas luule poeetikat Heine vormis ja otsis lüürilist hoiakut Goethe luule jälgedes. Juhan Liivi lüürika ja selle kaudu eesti esimese luuleuuenduse algus on arenenud seega tihedas kontaktis maailmaluule ja kirjandusliku mõttega. Siinne uurimus on esimene süsteemne katse näidata, kuidas Liivi luuletunnetus on seotud laiema kirjandusliku traditsiooni tõlgendamisega. Liivi looming ei sündinud kirjandustraditsiooni väliselt isikliku eripära pinnalt, vaid dialoogis Euroopa kirjandusliku traditsiooniga.
From registry to reality: insights into myocardial infarction care and prevention across Estonia and Europe
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-24) Asser, Piret; Eha, Jaan, juhendaja; Ainla, Tiia, juhendaja; Marandi, Toomas, juhendaja; Fischer, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiinteaduste valdkond
Eestis on südamelihaseinfarkti (müokardiinfarkti, MI) järgne suremus viimastel kümnenditel langenud, kuid langus on olnud aeglasem kui Põhjamaades ning viimasel ajal veelgi pidurdunud. Üks põhjus peitub patsientides: erakorraliselt jõuab haiglasse üha rohkem nooremaid kõrge metaboolse riskiga inimesi (ülekaalulised, II tüüpi diabeediga, kõrge vererõhuga patsiendid) ning samal ajal lisandub väga eakaid ja mitmete kaasuvate haigustega patsiente. „Tüüpilist“ MI-patsienti kohtab üha harvem; erinevad riskiprofiilid vajavad erinevaid lahendusi. Eesti suurim kasutamata võimalus on süstemaatiline järelravi ja sekundaarne preventsioon - st uue MI ja surma ennetamine järjekindla medikamentoosse ravi, taastusravi ja selgete ravieesmärkide abil. Oma doktoritöös uuris kardioloog Piret Asser Eesti Müokardiinfarktiregistri (EMIR) andmeid ja võrdles neid Rootsi, Norra ja Ungari registritega. Eestis on ägeda seisundi ravi haigla etapil selgelt paranenud, paraku aga tekivad lüngad edasises käsitluses. Võrreldes Põhjamaadega püsib MI järgne pikaajaline suremus kõrgem — selle põhjuseks on liiga hiline abi otsimine, kõrge riskiga MI-patsientide alaravi ja ebaühtlane järelravi. Uurimustöö toob esile ka südame ja neerude vahelise seose. Isegi kerge neerufunktsiooni langus noorematel MI-patsientidel seostub kõrgema suremusega. Vanemaealistel hoiavad absoluutset riski kõrgel muud haigused. Kuna neerud aitavad reguleerida vererõhku, vedelikutasakaalu ja põletikku, võimendab halvenev neerutalitlus vaikselt südame-veresoonkonna riski. Põhjamaade kogemusest on palju õppida: haiglast väljakirjutamine on alles stardipauk, mitte finiš. Taastusravi on standard, mitte erand; sellele järgneb selge jälgimisplaan koos isiklike eesmärkidega vererõhu, LDL kolesterooli ja veresuhkur väärtuste jaoks ning süsteemne, registriandmetel põhinev tagasiside. Eesti liigub samas suunas ja patsientide ravijärgimine on paranenud, kuid ühtne üleriigiline MI patsienditeekond on veel väljakujunemisel. Suurima võidu MI järgse suremuse langetamisel saame pärast haiglaravi: süsteemsest järelkontrollist, taastusravist ja jõulisest sekundaarse preventsiooni rakendamisest.
The ethics of informed consent in open science: from autonomy to fairness
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-21) Kaaya, Emmi; Simm, Kadri, juhendaja; Eigi-Watkin, Jaana, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Avatud teaduses ei jää uurimisandmed ainult ühe teadusprojekti kasutusse, vaid neid saab talletada ja kasutada ka tulevastes uurimustes. See erineb varasemast praktikast, kus andmeid koguti ainult ühe selgelt piiritletud projekti jaoks ja hävitati pärast kindlaksmääratud aega. Avatus toob kaasa palju võimalusi, kuid ka väljakutseid – eriti siis, kui räägitakse uuringus osalejate antud nõusolekust. Traditsiooniliselt on peetud enesestmõistetavaks, et osalejad saavad teha oma otsuse teadlikult: neile esitatakse kõik oluline uuringu kohta ja alles seejärel otsustavad nad, kas soovivad osaleda. Avatud teaduse puhul ei ole see aga võimalik, sest keegi ei saa ennustada, milleks kogutud andmeid tulevikus kasutatakse. Väitekiri küsib, kas nõusolek võib olla moraalselt tähendusrikas ka sellises olukorras. Uurimistöö vastus on jaatav – kui nõusolekuprotsess on õiglane. See tähendab, et uurija ei pea suutma kirjeldada kõiki võimalikke tulevasi kasutusviise, et saada oma uuringule õigustus. Piisab, kui ta selgitab avatult ja arusaadavalt, mida osalemine avatud teaduse kontekstis tegelikult tähendab. Praktikas tähendab see, et uurijad teavitavad osalejaid sellest, kuidas andmekaitseseadus andmete kasutamist suunab, ja et osalejate võimalused otsustada oma andmete kasutamise üle on väga piiratud. Selleks et uurida praeguseid praktikaid osalejate teavitamise osas, keskendub see töö biopangauuringutele, kus inimeste andmeid ja proove talletatakse tulevaste uuringute jaoks. Biopankade nõusolekuvormide üksikasjalikum analüüs näitab, et kuigi need dokumendid vastavad seaduse ja uurimiseetika formaalsetele nõuetele, annavad need osalejatele sageli liiga optimistliku mulje nende võimalustest mõjutada oma isikuandmete kasutamist. Lõpuks rõhutab väitekiri, et nõusolek ei ole vaid allkirjastatud paber, vaid moraalne praktika, mis kujuneb uurijate ja osalejate vahelises suhtes. Nõusolek võib õigustada uuringut ka avatud teaduse tingimustes, kui uurijad kohtlevad osalejaid ausalt ja teevad osalemise tagajärjed mõistetavaks – isegi kui kogu tulevikku ei ole võimalik ette teada.
Varaühisus ja ühisvara valitsemine
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-19) Liin, Susann; Lahe, Janno, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Abikaasad saavad oma varaasju erinevalt korraldada, kuid Eestis on üle 80% abikaasadest valinud varaühisuse, mille puhul on abielu kestel omandatu ühisvaras. Tavaliselt teatakse, et varaühisus annab õiguse saada abielu lõppedes endale pool varast, vähem ollakse kursis sellega, kui ulatuslik on ühisvara ühise valitsemise kohustus. Seaduse järgi on abikaasal vaja teise nõusolekut ka selleks, et vana auto maha müüa, teha pangaülekanne, et enda laen tagasi maksta, investeerida ettevõttesse või müüa väärtpabereid. Kuivõrd tavaarusaam varaühisusest on väga kaugel sellest, milline varaühisus seaduse järgi on, ajendas see küsima, miks see nii on. Väitekirjas uuriti, miks seob varaühisus abikaasasid nii tugevalt kokku ja teiseks analüüsiti, mida peavad abikaasad ühiselt otsustama ning mida nad võivad üksinda otsustada. Väitekirjas järeldati, et kuigi varaühisust tunti juba keskajal, ei tekkinud kellelgi siis küsimust, mida abikaasad peaksid ühiselt otsustama. Abielunaine ei võinud teha ühtegi tehingut, abielumees otsustas üksinda kõike. Muutus tuli alles 20. sajandil, kui esile kerkis naiste ja meeste võrdõiguslikkus ning ka abikaasad pidid hakkama asju koos otsustama. Alles siis jõudis Eestisse ühisomand, mida peeti Rooma õiguses lausa võimatuks instituudiks. Ühisomand ning üha kasvav Saksa õiguse mõju on viinud meid nii ulatusliku ühisvara ühise valitsemise kohustuseni. Varaühisust ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust on proovitud lepitada – kuid seni edutult. Põhjus on selles, et meetod on olnud vale. Võrdõiguslikkust ei saa panna aastasadu vana süsteemi sisse ühisvara ühise valitsemise kaudu lihtsalt nii, et sõnad mees ja naine asendatakse sõnaga abikaasa. Kuna tänapäeval on levinuim perekonnavorm, kus mõlemad abikaasad käivad tööl, tuleks senine üldreegel pea peale pöörata. Üldreegel peaks olema, et abikaasad saavad ennekõike iseseisvalt tegutseda. Selle kõrvale saaks seadusesse panna loetelu kõige tähtsamatest asjadest, mida abikaasad peaksid koos otsustama.
Eesti Vabariik kui õigusriik. Poliitiliste põhivabaduste õiguslik kaitse 1918–1940
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Vallikivi, Hannes; Luts-Sootak, Marju, juhendaja; Siimets-Gross, Hesi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kaasaegsed õigusteadlased ja poliitikud pidasid Eesti Vabariiki demokraatlikuks õigusriigiks vähemalt suurema osa Eesti esimesest iseseisvusperioodist. Töös uuritakse, kas demokraatia ja õigusriigi toimimist selgesti näitav poliitiliste põhiõiguste ehk sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduse õiguslik kaitse Eestis kahe maailmasõja vahel vastas toonastele õigusriigi standarditele, eelkõige seaduslikkuse, õiguskindluse ja kohturiigi põhimõtetele (kohturiigiks nimetati toona riiki, kus kodanikel oli võimalus oma õigusi kaitsta erapooletus kohtus ja õiglases menetluses). Töö peamiste järelduste kohaselt olid poliitilised põhivabadused kogu uuritaval perioodil põhiseadusega tagatud; eksisteeris sõltumatu halduskohus ja kohtumenetlus oli õiglane. 1934. aasta lõpuni olid nii poliitilisi põhivabadusi korraliselt kui ka erakorraliselt (s.t kaitseseisukorra raames) piiravad normid üldiselt selged ja kodanikud said rikkumiste korral pöörduda halduskohtusse. 1934. aasta lõpust dekreetidega kehtestatud poliitiliste põhivabaduste piirangud olid määratlemata õigusmõistete tõttu ebaselged ning kaotati võimalus kaitseseisukorraga õigustatud erakorralisi meetmeid (ajalehtede ja ühingute sulgemist, koosolekute keelustamist jne) halduskohtus vaidlustada. Kuni 1940. aasta Nõukogude Liidu anneksioonini kestnud olukord ei vastanud enam õigusriigi tunnustele. Õigusriigi põhimõtetest hälbimist aktsepteeris ka tollane Riigikohus, jättes menetlusse võtmata või rahuldamata kaebused, mis olid esitatud poliitiliste põhivabaduste rikkumise pärast. Riigikohtul oli küll teoreetiline võimalus tunnistada dekreete ja nende alusel antud haldusakte põhiseadusvastaseks, kuid seda ei tehtud. Põhjuseks võis olla väljakujunenud praktika ja ideoloogia. Selle järgi halduskohus aktsepteeris – tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel eelkõige pideva kommunistliku riigipöörde ohu tõttu – haldusvõimu ulatuslikku diskretsiooni eriti riigikorra ja ühiskondliku julgeoleku kaitsel; kohtute poolt poliitikasse sekkumist peeti lubamatuks; Riigikohus oli üldse tagasihoidlik nii õiguse üldpõhimõtete rakendamisel kui ka õigus- ja haldusaktide põhiseaduslikkuse kohtulikul kontrollimisel.
Ethnic identity and acculturation among binational Estonian-foreign families and individuals
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Ceballos Rodríguez, Gabriel Alberto; Ainsaar, Mare, juhendaja; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Viimase paarikümne aasta jooksul on kaherahvuseliste paaride, perekondade ja inimeste arv olnud mitmes Euroopa riigis tõusuteel. Eesti on huvitav paik, kus uurida kaherahvuselisi inimesi ja nende perekondi, sest nad ei ole mitte üksnes jäänud teiste vähemusrühmade varju, vaid ka segarahvuselisuse uurimisel on rõhk olnud peamiselt paaridel ja üksikisikutel, kellel on ühelt poolt eesti- ja teiselt poolt venekeelne taust. Selles uurimuses pööratakse tähelepanu neile kaherahvuselistele eesti ja välispäritolu inimestele ning perekondadele, kes ei ole eesti- ja venekeelt rääkivad. Töö eesmärk on uurida viise, kuidas kaherahvuselised eesti ja välispäritolu inimesed ning nende perekonnad suhestuvad rahvusliku identiteedi ja kultuurilise kohanemise mõistetega. Uurimistöös kasutatakse nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid. Kvantitatiivsetest uuringutest selgub, et Eestis mõjutavad kaherahvuseliste inimeste arvu reeglipärad, mis on iseloomulikud kahe peamise rahvusrühma ehk etniliste eestlaste enamuse ja suure venekeelse vähemuse vahelisele dünaamikale. Siiski tundub, et muust kahest rahvusest inimestel on rahvusliku identiteedi ja lõimumisega aina keerulisem ja vähem lineaarne side, mis eristab neid teistest rahvusrühmadest. Kvalitatiivsed intervjuud 40 lapsevanemaga, kelle lapsed on kahest rahvusest, näitasid kolme mehhanismi, mis on tingitud vanemate rahvusliku identiteedi tugevnemisest pärast lapsevanemaks saamist. Lisaks mõjutab väärtust, mille küsitletud omistasid rahvuslikule identiteedile, veel üks tegur, mida kutsutakse identiteedi keerukuseks ja mis seostub identiteedi paljude vormidega, mille abil lapsevanemad kirjeldavad iga tuvastatud rahvusrühma alusel oma laste rahvuslikku identiteeti – näiteks „põhiliselt eestlane“, „pooleldi eestlane“, „maailmakodanik“. Kokkuvõtvalt, selle väitekirja eesmärk on juhtida tähelepanu Eesti ühiskonnas kaherahvuselistele peredele ja inimestele, kes ei ole eesti- ja vene keelt rääkivad ning panustada kaherahvuseliste inimeste ja perekondade globaalsesse uurimisse.
Teachers’ opinions on aspects related to the choice of learning materials
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-14) Raska, Heily; Uibu, Krista, juhendaja; Taimalu, Merle, juhendaja; Ugaste, Aino, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Õpetaja professionaalsuse juures on olulised otsustusõigus ja oskus valida asjakohast õppevara. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajate arvamused õppevara valimisega seotud aspektidest. Selgus, et kui lasteaiaõpetajatel on peaaegu täielik vabadus valida endale ja lastele sobivat õppevara, on esimese kooliastme õpetajatel võimalik vaid mõningal määral õppevara valikul kaasa rääkida. Kognitiivsed ja afektiivsed eesmärgid on õppevara valikul kesksel kohal, neid pidasid võrdselt oluliseks nii lasteaia- kui ka esimese kooliastme õpetajad. Metakognitiivseid eesmärke hindasid esimese kooliastme õpetajad lasteaiaõpetajatega võrreldes olulisemaks. Õppevara valimise kohta nimetasid õpetajad erinevaid põhimõtteid, mida sai jagada nelja rühma: vastavus õppekavale, sisu ja ülesannete mitmekesisus, sisu ja ülesannete selgus ja arusaadavus ning välised tegurid. Õpetajad ei tähtsustanud õppevara valiku juures mängulisust. Lasteaiaõpetajad nimetasid keeleõppemängude valiku põhimõtteid, näiteks teise keele oskuse arendamist, lapse individuaalsusega arvestamist ja teadmiste kujundamist. Lasteaiaõpetajad pidasid keeleõppemänge valides oluliseks, et need arvestaksid laste erineva keeletaseme ja huvidega ning aitaksid arendada kõiki õppe- ja kasvatustegevuste valdkondi. Et teha kindlaks, millised on tegurid, mis lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajate arvates mõjutavad nende õppevara valikut, kasutati Bronfenbrenneri ökoloogilist mudelit. Makrotasandi tegurid hõlmasid õppekava ja kirjastajate järgimist. Mesotasand puudutas ümbritsevate isikute (nt juhtkonna, kolleegide ja õpilaste) mõju. Mikrotasandi tegurid olid seotud õpetajate teadmiste ja kogemustega, kus peamiselt mõjutas õpetajate arvates õppevara valimist töökogemus.
Trükitud raamatu esimene aastasada Eestis: raamatud, raamatukogud ja lugejad 15. sajandi teisest poolest 16. sajandi keskpaigani
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-14) Kolk, Kaspar; Päll, Janika, juhendaja; Mänd, Anu, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö uurib raamatukultuuri Eestis 15. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandi keskpaigani, mil trükiraamat muutis ideede ja teadmiste levikut kogu Euroopas. Seni on seda perioodi Eestis käsitletud vaid üksikjuhtumite kaudu või lühikese peatükina üldkäsitlustes, käesolev töö loob tervikpildi, kasutades esmakordselt suures mahus koos nii säilinud raamatuid kui arhiiviallikaid. Enne reformatsiooni asusid Eesti suurimad raamatukogud kloostrite juures. Kõige paremini on tuntud Tallinna dominiiklaste raamatukogu. Dominiiklased omandasid trükitud raamatuid rohkesti alates 1470. aastaist, sageli oma ordu liikmete kaudu, kuid 1519. aastast on teada ka suurem ost rahvusvaheliselt raamatuturult. Raamatukogu oli peamiselt usulise sisuga, enim leidus seal jutlustamise abivahendeid; muudest valdkondadest oli tähtsal kohal kanooniline õigus. Ajast pärast reformatsiooni on unikaalsed kogu põhjapoolses Euroopas Rakvere frantsisklastelt säilinud raamatud: 1530.–1540. aastail varustasid vennad end järjekindlalt luterlusevastase kirjandusega, mis näitab, et nad vähemalt üritasid uue usu levikule vastu seista. Reformatsiooni järel tõusid luterliku hariduskorralduse mõjul keskseks uued kirikuraamatukogud. Tallinna Oleviste raamatukogu kujunes 1550. aastail annetuste toel. Töö näitab, et kogu ei tekkinud juhuslikult, vaid seda komplekteeriti sihipäraselt uusima teoloogilise kirjandusega (nt Lutheri teosed, humanistlikud kirikuisade väljaanded). Eraisikute raamatukasutust on esmakordselt süstemaatiliselt uuritud Tallinna 16. sajandi varaloendite põhjal. Kui varem oli raamatuid peamiselt vaimulikel, siis reformatsiooni järel lisandus kiiresti ilmalikke lugejaid. Sajandi keskpaigaks oli raamatuid juba umbes kolmandikul linna kõrg- ja keskklassi liikmeist. Vaimulikel olid suuremad kogud ennekõike oma kutsetöö tarvis (jutluskirjandus, teoloogia), ilmalikel aga tavaliselt vaid mõni üksik hardusteos. Lugemise levikule aitas kaasa trükiste odavnemine, saksakeelne trükisõna ja haridustaseme tõus
Affective hauntings, absolute reality: space, time, experience and the haunted house narrative
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-07) Roostma, Helen; Marling, Raili, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdond
Väitekirja fookuses on tänapäevane kummitusmaja narratiiv. Eesmärk on süstematiseerida kummitusmaja narratiive, luues narratiivirežiimidel põhineva tüpoloogia, mis arvestab eri tüüpi kummitusmaja narratiivide eripäradega. Olenemata oma teistest omadustest on kummitusmaja aga alati olemuselt maja, mis kaldub normist kõrvale. Judith Butler (2004: 41) sõnab, et kuigi normid on tavaliselt peidetud ja raskesti märgatavad, on nad kõige selgemini nähtavad selle kaudu, millist mõju nad avaldavad. Normide tugev seotus oma kontekstiga on kummitusmaja narratiividest rääkides asjakohane, kuna kummitusmajad on loomuomaselt normide ja normatiivsusega vastuolus. Siiski, kuigi dominantset korda kummitab selle alternatiiv, nõuab see alternatiiv dominantset korda, millele vastanduda. Seetõttu väidetaksegi väitekirjas, et kummitusmaja on alternatiiv, mille kaudu on võimalik mõtestada normatiivset kodu ja peret, millele kujutatud mittenormatiivne kodu ja pere vastanduvad. Tuginedes uudsele lähenemisviisile, mis kasutab nii ruumi-, aja- kui ka kogemusteooriaid, leitakse väitekirjas, et kummitusmaja narratiive on võimalik jagada kolme narratiivirežiimi: gootika, kummastav ulme ja õudus. Kuigi need võivad esineda ühes tekstis samal ajal, võtab üks neist siiski dominantse positsiooni, mistõttu on igal narratiivirežiimil teistest eristuvad omadused ja eripärased narratiivsed atmosfäärid. Seetõttu tajutakse ka erinevaid kummitusmaja narratiive, millel ei pruugi peale kummitusmaja olla üksteisega midagi ühist, osana kummitusmaja narratiivi tekstidest. Väitekirjas esitatud empiirilise analüüsi käigus selgubki, et analüüsitavad romaanid suhestuvad läbi oma narratiivirežiimi varasemate tekstidega just äratuntavate ja eristatavate atmosfääride kaudu. Ruum, aeg ja kogemus, mida analüüsitavad romaanid kujutavad, on teineteisega sarnased oma narratiivirežiimide poolest ning narratiivirežiimid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Väitekiri näitab, et narratiivirežiimidele tuginedes on võimalik süstematiseerida rikkalikke ja laialt levinud kummitusmaja narratiive ning ühendada uued tekstid oma eelkäijatega.
Passive and active liquid mediation in natural and synthetic morphing systems
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-06) Sarokin, Yauheni; Must, Indrek, juhendaja; Aabloo, Alvo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Taimed kohandavad oma jäikust ja kuju, jaotades vett ümber. Taimede struktuurid võivad suunata vett nii, et see tekitab kohaliku paisumise just siis ja seal, kus seda vaja on — see on jätkusuutlik lähenemine muutuva keskkonnaga kohanemisele. Samuti on nõudlus kantava tehnoloogia järele, mis toetab keha liikumist lokaalselt, ilma raskete ja kohmakate väliste seadmeteta. Hoolimata taimedest inspireeritud vedelikel põhinevate mehhanismide potentsiaalist pakkuda kõrgelt integreeritud struktuurides robotfunktsionaalsust ja suuremat kandja mugavust, ei ole praktilisi insenertehnilisi süsteeme, mis moduleeriksid mehaanilist käitumist lokaalse paisumise abil, siiani välja töötatud. Käesolevas töös tutvustatud vedeliku ümberpaiknemise jälgimise meetodid võimaldasid selgitada nii taime- kui tehisstruktuurides toimuvaid vedeliku–maatriksi vastastikmõju mehhanisme. Väitekiri näitas hüdratsiooni ajaloo olulisust süsteemide reageerimisvõimes. Ilmsiks tulnud vedelikumahtude gradiendid toovad esile, kuidas konfiguratsioonimuutused võimenduvad süsteemi mehaaniliselt kõige olulisemates osades, võimaldades pundumise kiiruse ja ulatuse optimeerimist. Rakendades looduslikest vedelikuvahendatud süsteemidest pärinevaid põhimõtteid ja integreerides aktiivse vedeliku juhtimise, realiseeriti selles töös sünteetiline muutuva jäikusega süsteem, mis suudab vajaduse korral punduda. Seega ei edenda väitekiri üksnes vedelikuvahendatud kehalise tarkuse teooriat, vaid pakub ka suuniseid vedelikuvahendatud pehmerobootikasüsteemide jaoks.
Constructing and sending Russia-related news frames by different media and their perception among various audiences
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-31) Kremez, Mihhail; Kõuts-Klemm, Ragne, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Geopoliitilise ebastabiilsuse ja infohäirete tingimustes leiavad mõned ideed ja sõnumid ühiskonnas viljakama pinnase ja mõned mitte. Erinevate hoiakute kujunemine on kombinatsioon ajaloolistest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest teguritest, mis avaldub Venemaa tegevuste taunimises või õigustamises eri ühiskondades ning kajastamises eri meediakanalites ja kajastamise tajumises eri auditooriumide poolt. Huvitusin nende hoiakute kujunemisest, lahutades protsessi meedia ja auditooriumi interaktsiooniks, mida uurisin raamistamise ja raamide tajumise vaatenurgast. Uurisin Venemaa raamistamist Eesti, Bulgaaria, Saksamaa, Läti, Soome, USA ja Hiina uudismeedias ning Venemaad käsitlevate uudisraamide tajumist Eesti ja Küprose venekeelsete auditooriumite poolt. Analüüsitud interaktsiooni mõjutab tugevalt kultuuriline, majanduslik, poliitiline ja ajalooline kontekst, milles raame konstrueeritakse, edastatakse ja tajutakse. Venemaa raamistamisel prevaleerivate valentsete – lahutavate ja ühendavate – raamide võime representeerida suhteid Venemaaga teatud riikide kontekstis annab lisateadmisi nende suhete nüansside kohta. Ajakirjanike isiklike taustsüsteemide mõju raamistamisele on piiratud – nad on sagedamini raamide edastajad, ent võivad muuta prominentsete infoallikate raame võimsamaks. Viimast peaks kasutama ülima ettevaatusega – see võib negatiivselt mõjutada auditooriumide usaldust meedia vastu. Venemaad käsitlevate raamide dekodeerimist Eesti ja Küprose venekeelsete auditooriumide poolt mõjutavad lisaks kontekstile tugevalt eelteadmised ja isiklikud taustsüsteemid. Osalejad ei mõistnud alati oma rolli meediasisu kujundamisel ja kogesid raskusi raami looja tuvastamisel, pigem omistades looja rolli meediale. Osalejate taustsüsteemide hulgas täheldatud meediakriitilisuse kasvu – valentsete raamide sagedane dekodeerimine vastanduvast positsioonist vähendas nende usaldust meedia vastu. Uuritud auditooriumid vajavad meediaprofessionaalide tuge oma meediapädevuse parandamisel.
Operative deliveries in Estonia and Finland, 1992–2023
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-29) Sildver, Kaire; Veerus, Piret, juhendaja; Gissler, Mika, juhendaja; Lang, Katrin, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Maailmas on keisrilõigete osakaal viimastel aastakümnetel pidevalt tõusnud, vaginaalse sünnituse osakaal aga vähenemas. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) rõhutab, et keisrilõige on elupäästev operatsioon nii emale kui lapsele, vaid juhul kui selleks on selge meditsiiniline näidustus. Teiseks operatiivse sekkumise võimaluseks on operatiivne vaginaalne sünnitus. Kõigi operatiivsete sünnitustega kaasneb risk lühi-ja pikaajaliseteks tüsistusteks emale ja lapsele. WHO soovitab sünnitusabi järjepidevaks hindamiseks ja arendamiseks ülemaailmse standardina kasutada Robsoni klassifikatsioonisüsteemi. See võimaldab objektiivselt keisrilõigete osakaalu hinnata, jälgida ja võrrelda erinevates tervishoiuasutustes, riiklikult ja ülemaailmselt ning on kasutatav ka operatiivse vaginaalse sünnituse hindamiseks. Lisaks keisrilõigetele tuleb monitoorida ka operatiivsete vaginaalsete sünnituste osakaalu. Eesti ja Soome on naaberriigid, kuid perinataalnäitajad on algselt olnud väga erinevad. Käesolev uurimus annab võimaluse võrrelda ja analüüsida operatiivsete sünnituste osakaalusid ja ajatrende kolme aastakümne jooksul Eestis ja Soomes. Keisrilõigete ja operatiivse vaginaalse sünnituste osakaal on uuringuperioodi jooksul kasvanud mõlemas riigis. Eesti ja Soome keisrilõigete osakaal on 2023. aasta seisuga sarnane maailma keskmise tasemega (21%). Paljudes teistes Euroopa riikides on keisrilõike osakaal aga märgatavalt kõrgem. Eesti sarnaneb Robsoni klassifikatsioonisüsteemi tulemuste alusel Põhjamaadele, sealhulgas Soomele. Soome operatiivse vaginaalse sünnituse osakaal on kogu uuringuperioodi jooksul olnud ligikaudu poole kõrgem kui Eestis. Vaakumsünnitusest on saanud ainus operatiivse vaginaalse sünnituse meetod mõlemas riigis nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides. Uuringuperioodi lõpuks moodustasid operatiivsed sünnitused umbes veerandi kõigist sünnitustest nii Eestis kui ka Soomes.
Dynamic vulnerability in the COVID-19 pandemic: experiences of the socially marginalised in Europe
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-27) Nero, Kristi; Orru, Kati, juhendaja; Nævestad, Tor-Olav, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Ühiskondlikult tõrjutud inimesed on vastuvõtlikumad hädaolukordade negatiivsetele mõjudele. Samal ajal hädaolukorrad omakorda süvendavad vaesust ja ebavõrdsust. COVID-19 pandeemia ajal olid vähemkindlustatud rühmade seas keskmisest kõrgemad nii nakatumis- kui suremusnäitajad. Nende toimetulekut erinevates hädaolukordades ei ole seni aga sotsioloogiliselt piisavalt uuritud. Doktoritöö selgitab supiköökide, päevakeskuste ja varjupaikade ning nende klientide pandeemiakogemusi kaheteistkümne Euroopa riigi näitel. Töö analüüsib haavatavuse kujunemist tõrjutute seas rõhutades, et see ei ole vaid teatud rühmadele iseloomulik omadus. Haavatavus kujuneb dünaamiliselt isiklike võimete ja ressursside, kogukondlike ja ametlike tugivõrgustike ning hädaolukorra eripärast tulenevate mõjurite koostoimel. Doktoritöö tulemused osundavad, et puudused avalike tugistruktuuride ning kommunikatsiooni toimimises ja kättesaadavuses pandeemia ajal halvendasid tõrjutud rühmade olukorda. Neile ei olnud alati tagatud võrdne ligipääs riiklikele teenustele, supiköögid ja päevakeskused suleti, tänaval viibimine keelustati ning osa sotsiaaltööst peatus, toimis vaid telefoni teel või sulgus digiluku taha. Laialdane väärinfo levik haavatavates kogukondades näitas, et nendeni ei jõudnud avalikkusele suunatud COVID-19 teave, mis oli sageli ainult ametlikus keeles, mida ei usaldatud või ei mõistetud. Väärarusaamad pärssisid käitumisjuhiste järgimist ja pisendasid pandeemiaga seotud riske. Sotsiaalabiasutuste roll hädaolukordades vajab suuremat tähelepanu. Enamasti on sotsiaaltöötajatel lisaks teadmistele ja kogemustele kriisijuhiste edastamiseks vajalik usaldusväärsus, mis võimaldab tõrjututeni jõuda ning julgustada käitumismuutusi. Hädaolukordade laiaulatuslik ühiskondlik mõju teeb vajalikuks kaasata sotsiaalhoolekande esindajad partnerina hädaolukordadeks valmistumisel, neile reageerimisel ja nende mõjudest taastumisel. Individuaalsete haavatavuse allikate kõrval ametiasutuste ja sotsiaalsete tugivõrgustike toimimisest ning olukorrast tingitud haavatavustegurite süstemaatiline väljaselgitamine on aluseks tõhusamate ja sotsiaalselt õiglasemate kriisimeetmete kujundamisele.
Groundwater vulnerability assessment in confined aquifers: modifying the DRASTIC method for aquifers covered by Quaternary deposits
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-24) Männik, Magdaleena; Karro, Enn, juhendaja; Marandi, Andres, juhendaja; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Põhjavesi on oluline maapõueressurss, mis toetab ökosüsteeme ja põllumajandust ning on peamiseks joogiveeallikaks ligi poolele maailma elanikkonnast. Samas on põhjaveekihid tundlikud reostusele, mis võib sinna jõuda intensiivsest põllumajandusest, linnastumisest ja tööstusaladest. Põhjavee kaitstust on eriti keeruline hinnata piirkondades, kus põhjaveekiht on surveline ning kaetud mitmekesiste kvaternaarisetetega. Doktoritöö kohandab rahvusvaheliselt tuntud DRASTIC-metoodikat, et see sobiks paremini kasutamiseks Eesti ja teiste endiste jäätumisalade hüdrogeoloogilistes oludes. Kolme peamise parameetri (vee sügavus, pinnakatte tüüp ja paksus) muutmise kaudu töötati välja uus metoodika, mis arvestab põhjavee kaitstuse hindamisel kvaternaarisetete kaitsvat rolli ning põhjavee survetaseme mõju. Uut metoodikat testiti kolmel uurimisalal Eestis ning ka Eesti-Läti piiriülesel alal. Selgus, et just kvaternaarisetete tüüp ja settekihi paksus on põhjavee kaitstuse kujunemisel määrava tähtsusega. Uus lähenemine on täpsem kui Eestis seni kasutusel olnud käsitsi koostatud põhjavee kaitstuse kaardid ning sobib ka piiriüleseks koostööks. Lisaks lisati põhjavee kaitstuse mõju hindamisse ka maakasutuse mõju ning leiti seeläbi alad, kus madal loodusliku kaitstuse ja intensiivse inimmõju kooslus suurendavad reostumise riski. Doktoritöö tulemused näitavad, et uus metoodika sobib hästi hindama kaheosalisi süsteeme, kus peamine põhjaveekiht paikneb mitmekesiste kvaternaarisetete all. Uurimus pakub praktilist, teaduspõhist ja ajakohast lahendust, millega saab asendada Eestis seni kasutusel olnud manuaalse kaitstuse hindamise metoodika. Uus lähenemine võimaldab põhjavee kaitstust hinnata tõhusamalt ja objektiivsemalt, aidates seeläbi paremini tagada puhta joogivee säilimist ja jätkusuutlikku veemajanduse planeerimist.
Determinants of moth assemblages across human-modified landscapes of Estonia and Morocco
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-24) Fetnassi, Nidal; Tammaru, Toomas, juhendaja; Ghamizi, Mohamed, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Keskkonda ümberkujundav inimtegevus, nagu põllumajandus, metsaraie ja linnastumine, avaldavad pahatihti tugevat negatiivset mõju looduslikele kooslustele. Siiski võivad mõned inimtekkelised elupaigad pakkuda ka varjupaiku laiematest keskkonnamuutustest ohustatud liikidele. Käesolevas töös uuriti ööliblikate kooslusi inimmõjulistes elupaikades Eestis ja Marokos. Uuringutes kasutati söödapüüniseid, mis meelitavad ööliblikaid kääritatud suhkrusegudega, matkides nende looduslikke toiduallikaid. Eestis keskenduti raiesmikele, mis olid kas looduslikult uuenevad või kunstlikult taastatavad. Eriti just kunstlikult taastatavate raiesmike liblikakooslused leiti olevat liigirikkad, kuigi mitmed rohumaadele iseloomulikud liigid puudusid neilt peaaegu täielikult. Tulemustest järeldub, et raiesmikud on küll olulised, ent ei saa siiski täielikult asendada poollooduslikke niite, mis on kogu Euroopas taanduvaks elupaigatüübiks. Maroko poolkõrbelistes Atlase mägedes läbi viidud uurimused leidsid, et põllumajandusmaastike, sh oliivisalude ööliblikakooslused, on üllatuslikult arvukad ja mitmekesised. Selle põhjuseks on tõenäoliselt traditsioonilised põllumaa niisutamise viisid, mis tagavad taimestiku lopsakuse ka kuivadel perioodidel. Seevastu leiti vähearvukaid liike just pigem looduslikest metsadest. Töö tulemused näitavad, et traditsiooniline põllumajandus võib küll aidata säilitada putukate mitmekesisust, kuid vajalik on ka looduslike elupaikade alalhoidmine. Samuti näitas doktoritöö, et söödapüünised, eriti koos ilmastikuandmetega, annavad usaldusväärset teavet ööliblikate populatsioonide ja koosluste kohta ning nende laialdasem kasutamine putukaökoloogilistes töödes on igati teretulnud.
Oxide nanostructures as antiviral coatings for textiles
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-17) Nefedova, Alexandra; Ivask, Angela, juhendaja; Vanetsev, Alexander, juhendaja; Kisand, Vambola, juhendaja; Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Viimaste aastate kogemused on näidanud, et viirusnakkustel võivad olla tõsised meditsiinilised ja sotsiaalmajanduslikud tagajärjed. Viirused võivad edasi kanduda erinevatel viisidel: otsese kontakti teel, saastunud objektide kaudu või aerosoolipiiskade koostises. Käesolev uuring keskendus viiruse edasikandumisele saastunud puutepindade kaudu ning töö eesmärgiks oli välja pakkuda sobiv viirusvastane töötlus tekstiilidele sellise leviku takistamiseks. Antimikroobsete tekstiilide arendamine on oluline, kuna pehmeid pindu on suhteliselt raske puhastada, ent samal ajal võivad viirused neil püsima jääda päevadeks, isegi nädalateks. Viirusvastastel tekstiilidel on märkimisväärne rakenduspotentsiaal mitmetes valdkondades, nt. tervishoius, toidutööstuses, ühiskasutatavates ruumides. Antiviraalsete tekstiilikatte loomiseks kasutati oksiidseid nanomaterjale – tseeriumoksiidi (CeO₂) ning kvaternaarse ammooniumühendiga (CTAB) töödeldud poorset ränidioksiidi SiO₂. Tekstiilide viirusvastast toimet hinnati päriselu rakendusi imiteerivates tingimustes, kus viirust kanti pinnale inimtekkelisi aerosoole matkivates väikestes tilkades. Töö tulemused näitasid, et kuigi nano-CeO₂ toimis üsna efektiivse antiviraalse materjalina kolloidses vormis, kadus selle aktiivsus pärast tekstiilile kandmist. SiO₂-CTAB nanokonteinerid omasid aga viirusvastast aktiivsust nii kolloidides kui ka tekstiili pinnal. Selle põhjuseks võis olla SiO₂ pooridesse lukustunud vesi, mis viiruse ja tekstiili kontakti võimaldas. Tekstiilipindadel näitas tugevat viirusvastast toimet ka vasknitraat, kuid kokkupuutel veega eemaldus see peaaegu täielikult töödeldud pinnalt. Meie uuring tõi esile asjaolu, et antiviraalse efekti saavutamiseks on tekstiilipinnal vajalik teatud niiskustase ning viirusvastase materjali stabiilsus. Töös uuritud materjalidest vastasid eelkirjeldatud nõutele ainult CTAB-ga täidetud SiO₂ nanokonteinerid ning seda materjali võiks kaaluda edaspidi antiviraalsete katete loomisel.

Sirvi

Viimati lisatud