1. TÜ väitekirjad alates 2004. Kaitstud doktoritööd, teadusmagistritööd. Doctoral theses, PhD, MSc, MPhil.

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/3

Vanemad väitekirjad on kättesaadavad raamatukogu digiteeritud kollektsioonides Dissertatsioonid, kuni 2004: https://hdl.handle.net/10062/6

Teised Tartu Ülikooli lõputööd - üliõpilastööd, magistritööd, bakalaureusetööd - on instituutide kollektsioonides.

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 3498

Estimation of depression level from text: symptom-based approach, external knowledge, dataset validity
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-11-26) Milintsevich, Kirill; Sirts, Kairit, juhendaja; Dias, Gaël, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Caen Normandia ülikool
Depressioon on üks levinumaid vaimse tervise häireid kogu maailmas, mis võib põhjustada funktsioneerimise langust ja suurendada suitsiidiriski. Hiljutine COVID-19 pandeemia on tõstnud depressiooni sagedust kogu maailmas. Lisaks takistavad stigma ja piiratud juurdepääs ravile paljudel inimestel õige diagnoosi saamist ja ravi. Varasemad uuringud on leidnud, et depressioonis inimeste sõnavara erineb ilma depressioonita inimeste omast. Näiteks kalduvad depressioonis inimesed kasutama rohkem negatiivseid või emotsionaalseid sõnu. Viimasel ajal on välja töötatud tehisnärvivõrgumudeleid, mis suudavad teksti alusel depressiooni esinemist tuvastada. Siiski on enamik teadlasi käsitlenud depressiooni tuvastamist lihtsa klassifitseerimisülesandena, kus on ainult kaks võimalikku väljundit: kas on depressioon või mitte. Samas võivad kahel depressioonis inimesel ilmneda erinevad sümptomid. Näiteks ühel inimesel võib esineda unetus ja keskendumisraskused, samas kui teine võib kannatada isumuutuste ja madala enesehinnangu all. Need inimesed vajaksid erinevat ravi, mistõttu on info sümptomite kohta hädavajalik. Käesolevas töös arendati välja tehisnärvivõrgumudel, mis ennustab depressiooni sümptomeid teksti alusel. Tulemused näitasid, et sümptomite alusel depressiooni ennustamine andis paremaid tulemusi kui lihtne ainult diagnostilist staatust ennustav klassifitseerija, andes samal ajal ka üksikasjalikumat infot. Ennustustulemusi parandas veelgi meelsus- ja emotsioonileksikonidest pärit välise info mudelisse lisamine. Selleks kasutati lihtsat, kuid tõhusat lähenemist, mis märgib ära leksikonides esinevad sõnad tekstis. Lisaks, töötades sotsiaalmeedia päritolu andmestikuga selgusid probleemid sümptomite märgenduste kvaliteediga. Seetõttu märgendati osa sellest andmestikust uuesti vaimse tervise spetsialisti abiga, näidates sümptomite kliiniliste definitsioonide järgmise ja selgete märgendamisjuhiste rakendamise olulisust.
Design of TeMoto, a software framework for dependable, adaptive, and collaborative autonomous robots
(2024-11-19) Valner, Robert; Kruusamäe, Karl, juhendaja; Aabloo, Alvo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Autonoomsete robotite arendamise üks suurimaid motivatsioone on võtta inimestelt üle tööd, mis on eluohtlikud, stressirohked ja füüsiliselt rasked. Samas on usaldusväärse autonoomia saavutamine ettearvamatutes ja ohtlikes rakendusvaldkondades (tulekahjud, tuumajäätmete ja tuumakriiside haldamine, ehitise rusudes töötamine, kosmosemissioonid, jne) väljakutse, mis eeldab arendatavalt süsteemilt kaht vastuolulist omadust – kõrget usaldusväärsust ja komplekssust. Seetõttu eelistatakse väljakutsuvates keskkondades kaugjuhitavaid robotisüsteeme, kus usaldusväärse soorituse tagab kvalifitseeritud operaator. Kui aga roboti kaugjuhtimine ei ole võimalik (liiga suured vahemaad, keeruline keskkond, jne), peab robot olema paratamatult kas pool- või täielikult autonoomne. Käesoleva doktoritöö eesmärkideks on: a) analüüsida tarkvara arendamise printsiipe, mis aitavad suurendada robotite autonoomia taset riskantsete ja keerukate ülesannete puhul; ning b) arendada välja tarkvara arhitektuur, mis on kooskõlas nende printsiipidega. Antud doktoritöö peamiseks väljundiks on tarkvara raamistik TeMoto, mis võimaldab arendada adaptiivseid, skaleeruvaid, robot-robot ja inim-roboti koostööle orienteeritud robotite tarkvara. TeMoto on struktuurselt kolmekihiline arhitektuur (three layer architecture), mis on kohandatud detsentraliseeritud ja hajusate mitme-roboti süsteemide jaoks, ja haldab käitusaegselt nii roboti missiooni (täitevkiht, ing. k. executive layer) kui ka tarkvara/riistvara ressursse (funktsionaalne kiht, ing. k. functional layer). Missioonide kirjeldamiseks on käesoleva töö raames arendatud välja formaat (Unified Meaning Representation Format, ehk UMRF), mis võimaldab kirjeldada kompleksseid, hierarhilisi, ja mitut robotit hõlmavaid missioone JSON-vormingus. UMRF'il baseeruvaid missioonikirjeldusi haldab C++ põhine teek TeMoto Action Engine, kus iga missiooni alamkomponent (navigeerimine, objektide manipuleerimine, jne) on dünaamiliselt laetav ja kontrollitav plugin. Ressursside haldamise kiht võimaldab dünaamiliselt kontrollida hierarhiliste ressursside elutsüklit, tagades ressursi korrektse allokeerimise/deallokeerimise ja veahalduse kanali. TeMoto on avatud lähtekoodiga ja mõeldud eeskätt töötamiseks nii ROS-i kui ROS2-ga, kuid põhitööriistu saab kasutada ka väljaspool ROS-i. Antud töö on valideeritud erinevate stsenaariumite põhjal, mis kätkevad ressursside ja ülesannete haldamist, ning inim-robot ja robot-robot koostööd. TeMoto tarkvararaamistik on pidevas arenduses, ning käesolev töö annab ülevaate TeMoto hetkeseisundist, peamistest disainipõhimõtetest, arendatud tööriistadest ja tulevikusuundadest.
Development of smart nanoparticles for experimental treatment of cancer
(2024-11-18) Tobi, Allan; Teesalu, Tambet, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Glioblastoom on kõige sagedasem pahaloomuline ajukasvaja, mis on ebasoodsa prognoosi ja kõrge suremusmääraga. Glioblastoomi standardravi koosneb peamiselt kasvaja kirurgilisest eemaldamisest, millele järgneb kiiritusravi ja samaaegne keemiaravi temosolomiidiga. Üha suuremat tähelepanu pööratakse uudsete täppis-suunatud nanoosakestel põhinevate ravimeetodite väljatöötamisele, et parandada vähiravi tõhusust ja vähendada kõrvalmõjusid. Käesolevas doktoritöös esitatud uuringutes kasutati prekliiniliste vähktõve uuringute tööriistade ja ravimikandjatena kahte nanoosakeste platvormi: hõbeda nanoosakesi (AgNP, ingl silver nanoparticles) ja raudoksiid-nanousse (NW, ingl nanoworms). Demonstreerisime, et neid saab funktsionaliseerida kasvajaspetsiifiliste kullerpeptiididega ning kasutada tsütotoksiliste ja proapoptootiliste ravimite suunatud kohaletoimetamiseks. AgNP ja NW platvormid võimendavad ja laiendavad in vitro ja in vivo analüüsimeetodeid, mis hõlbustavad suunamisligandide uurimist ja valideerimist. Lisaks nanokandjate väljatöötamisele ja iseloomustamisele tuvastasime kasvajaspetsiifilise kullerpeptiidi PL3 (AGRGRLVR), mis seondub valkudega tenastsiin-C ja neuropiliin-1. PL3-peptiid suurendas nanoosakeste akumuleerumist kasvajakoes ja tõhustas eksperimentaalset vähiravi hiiredmudelites. PL3-peptiid omab vaba CendR-motiivi, mistõttu kaasneb sellega mõningane akumulatsioon tervetes kudedes, peamiselt kopsudes. Selle probleemi lahendamiseks kasutasime modifitseeritud faagidisplei meetodit, et tuvastada krüptilised proteolüütiliselt aktiveeritavad PL3 derivaatpeptiidid: SKLG (AGRGRLVRSKLG) ja PL3uCendR (AGRGRLVRSAGGSVA). Krüptiliste derivaatide lõhustamisel kasvajates üleekspresseeritud urokinaasiga (uPA) aktiveerus neuropiliin-1-st sõltuv penetratsioonimehhanism, kuid akumulatsioon terves kopsukoes vähenes olulisel määral. Töö tulemuste põhjal saab edasi arendada tõhusamaid suunatud vähiravimeetodeid glioblastoomile, vähendades ravi kõrvalmõjusid.
L’Humaniste français Marc-Antoine Muret comme commentateur de Catulle et de Pierre de Ronsard
(2024-11-15) Siirak, Ülo; Päll, Janika, juhendaja; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev artiklipõhine doktoritöö keskendub prantsuse humanisti Marc-Antoine Muret’ tööle kommentaatorina, rõhutades peamiselt tema käsitlust Catulluse obstsöönsustest. Kuna Muret kommenteeris ka oma kaasaegse Pierre de Ronsard’i luulekogu Les Amours, uurib väitekiri ka seda kommentaari ja selle kirjutamise võimalikke motiive. Üks artikleid uurib Muret’ strateegiaid Catulluse obstsöönsuste selgitamiseks või hoopis nende vältimiseks. Nende strateegiate paremaks illustreerimiseks tehakse võrdlusi varasemate kommentaatorite, Antonio Partenio ja Alessandro Guarinoga. Teine artikkel võrdleb obstsöönsuste käsitlemist Catulluse luuletuses number 28, uurides kolme eelmainitud kommentaatori märkusi. Kolmas artikkel käsitleb, nagu juba mainitud, kommentaare Ronsard’i luulekogule Les Amours. On ilmne, et luuletaja kasutatud uus prantsuse luulekeel ja arvukad viited antiikkultuurile vajasid lugejatele seletamist. Joachim du Bellay’ programmis ära toodud eesmärk luua uus prantsuse luulekeel ja tõsta prantsuse kirjandus klassikaliste ja itaalia eeskujude tasemele, võib olla üheks võimalikuks põhjuseks, miks seda kaasaegset teost tuli kommenteerida. Doktoritöö sisaldab kahte täiendavat artiklit, mis on avaldatud eesti keeles. Üks neist käsitleb huvitavaid aspekte Muret’ Catulluse kommentaaride eessõnas, teine aga Catulluse obstsöönsuste tõlkimisest eesti keelde. Kuna need eestindused on tehtud nõukogude ajal, tõlgiti obstsöönsused neutraalselt, mistõttu ei edastatud Catulluse soovitud mõju – obstsöönsustel oli konkreetne roll ja eesmärk. Muret’d ja tema kommentaaride ajaloolisse konteksti paigutamiseks on vajalik ülevaade Catulluse tõlgendustest 15. ja 16. sajandil. Samuti on oluline rääkida kommentaaridest üldiselt, sealhulgas antiikajast pärinevatest kommentaaridest, mis olid humanistidele eeskujuks. Keskmes on kolm juba eespool mainitud kommentaatorit. Arvestades, et Partenio ja Guarino tööd kuuluvad 15. sajandisse, samas kui Muret’ töö pärineb 16. sajandi keskelt, on nende erinevused vägagi olulised, mis tulenevad antiiktekstide ja allikate uurimise edenemisest, kreeka keeles kirjutatu kättesaadavusest ja ajaloolis-kultuurilistest oludest. Selles kontekstis on Muret’ reaktsioon obstsöönsuste suhtes märkimisväärselt erinev tema eelkäijatest. Uuring käsitleb ka obstsöönsuste mõistet üldiselt: mida obstsöönsus endast kujutab ja kuidas seda on erinevatel aegadel tajutud. Samuti leiab kajastust obstsöönsuste esinemine Rooma autorite juures erinevates žanrites ning kuidas neisse on antiikajast alates suhtutud? Kas obstsöönsusi sisaldavaid tekste kasutati koolides? Kas need jäeti koolikavast välja või isegi eemaldati avalikust kasutusest? Kas on tõsi, et 15. sajandil oli obstsöönsuste käsitlemisel teatud tolerantsus, eriti võrreldes järgnevate sajanditega?
Knowledge and practice: a criticism of epistemology
(2024-11-12) Lindholm, Juho; Mets, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Teadmisi on traditsiooniliselt määratletud kui õigustatud tõelist uskumust. See määratlus jääb tavaliselt kahtluse alla. Traditsiooniline definitsioon jätab problemaatiliseks selle, kuidas saab teadmist inimesele arusaadavalt omistada: näib, et uskumus võib olla ka ilma seda manifesteerimata, samuti tundub, et uskumust saab avaldada ka ilma seda omamata. Seega on raske kindlaks teha, kas keegi midagi teab. Veelgi enam, peavoolu epistemoloogid nõustuvad kitsa, vaesunud kogemuse mõistega, mis hõlmab ainult vaatlust. Tegevust ja harjumuse loomist ignoreeritakse ilma põhjenduseta. Traditsiooniline teadmiste määratlus ignoreerib ka neid. Seega ei suuda peavoolu analüütiline epistemoloogia tabada eksperimentaalse praktika tähtsust. Väidan, et teadmised on praktika. See lahendab kaks ülalmainitud probleemi. Esiteks avaldub praktika soorituses, mis võimaldab agendile teadmisi arusaadavalt omistada. Teiseks on eksperimenteerimine üks praktika teiste seas. See loobub üleintellektuaalsest teadmistest. Ma lähtun klassikalisest pragmatismist. Järgin John Deweyt ja Karen Baradit ning defineerin kogemust kui organismi–keskkonna sisetegevust. Definitsiooni järgi on kogemus kahesuunaline ja nii "subjektiivne" kui ka "objektiivne" korraga. See hõlmab vaatlust, tegutsemist ja harjumuse loomist. Kogemus leiab aset terviklikus olukorras ja iga olukord erineb vähemalt potentsiaalselt teistest. Seetõttu on kogu kogemus ekslik ja seega ka eksperimentaalne. Kogemus esitab probleeme, mida tuleb lahendada, ja lahenduse leidmine on meie enda teha. Kogu kogemus on episteemiliselt problemaatiline. Seetõttu tuleb kogemust käsitleda andmetena või märkidena millestki muust, mida see võib esindada. Märkide analüüs näitab, et sooritus on teadmise märk. See õigustab (eksimatut) järeldust jõudlusest teadmisteni. Kuid siis tuleb teadmisi pidada praktikaks.
Epilepsy after ischemic perinatal stroke in term born children: neuroimaging predictors, clinical course and cognitive outcome
(2024-11-12) Vaher, Ulvi; Ilves, Pilvi, juhendaja; Männamaa, Mairi, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Insult tekib umbes ühel juhul tuhande vastsündinu kohta, mis oma esinemissageduselt on teisel kohal võrreldes erinevate eaperioodidega. Perinataalne ehk sünnilähedases eaperioodis väljenduv insult võib tekkida erinevate aju veresoonte ummistuse tõttu ja selle tagajärjel kujunev ajukahjustus on erinev ja enamasti elukestev. Kõige sagedamini esineb ühe kehapoole halvatust, kõne hilistumist, õpiraskusi ja epilepsiat. Jääknähud on sageli kombineerunud, mis halvendab nii laste kui nende perede elukvaliteeti. Siiski pole siiani selge, millise insuldist põhjustatud kahjustuse korral on lapsed rohkem ohustatud epilepsiast ning kas epilepsiaga laste kognitiivne ehk vaimne ja tunnetuslik areng on samasugune kui neil lastel, kellel insuldi järgselt epilepsiat ei teki. Doktoritöö eesmärgiks oli uurida epilepsia tekkimist perinataalse insuldi järgselt, et esmalt tuvastada ajukahjustuse tunnused, mis on seotud epilepsia kujunemise ja kuluga ning teiseks uurida, kas epilepsiaga laste kognitiivne areng erineb ilma epilepsiata laste omast. Uuringu tulemused näitasid, et erinevat tüüpi insuldi korral on epilepsia tekke risk, aeg ja kulg erinevad. Kõige kõrgem on epilepsia risk lastel, kellel esines keskmise ajuarteri sulgusest tingitud suur insult, ning neil võib epilepsia tekkida ka noorukieas, kuigi suurel osal insuldi juhtudest tekib epilepsia juba eelkoolieas. Epilepsiaga lastel esineb iseloomuliku mustriga ajuosade kahjustus, millist ilma epilepsiata lastel insuldi järgselt ei ole leitud. Paljudel juhtudel oli epilepsia kulg haiguse alguses raske, kuid lapseea lõpuks olid kolmveerand lastest epilepsia hoogudest vabad ning pooled epilepsiaga lastest ei vajanud enam ka epilepsiavastast ravi. Üldine kognitiivne areng oli epilepsiaga lastel halvem kui ilma epilepsiata lastel. Samas näitas spetsiifiliste alatestide uuring, et mitmete ülesannetega said epilepsiaga lapsed sama hästi hakkama kui ilma epilepsiata lapsed. Kokkuvõtvalt andsid uuringu tulemused teadmise, et epilepsia tekke riski, aega ja kulgu insuldi järgselt on võimalik ennustada ajukahjustuse iseloomu järgi magnetresonantstomograafilisel uuringul ning uurides laste kognitiivset profiili, saab epilepsiaga laste paremini säilinud kognitiivseid funktsioone kasutada arendusravis.
Molecular and cellular determinants of healthy receptive and aged endometrium
(2024-11-08) Loid, Marina; Salumets, Andres, juhendaja; Krjutškov, Kaarel, juhendaja; Zamani Esteki, Masoud, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Viljatus puudutab hinnanguliselt 15% kõigist paaridest, avaldades olulist mõju nende elukvaliteedile. Maailmas, kus inimkond vananeb ja lapsesaamise iga on pidevas tõusutrendis, on vanusega seotud viljatus oluline meditsiiniline probleem. Kehavälise viljastamise (IVF) kiire areng koos sugurakkude ja embrüote külmutamise tehnoloogiatega on võimaldanud laste saamist kuni 50-te eluaastateni. Selleks, et hinnata hormoonasendusravi edukust ja valida optimaalne päev embrüo siirdamiseks, kasutatakse endomeetriumi vastuvõtlikkuse ehk retseptiivsuse testimist ultraheli, histoloogiliste ja molekulaarsete markerite abil. Varasemad uuringud on näidanud et molekulaarsete retseptiivsuse testide kliiniline tulemuslikkus kõigub suurtes piirides. Lisaks on üle 40-aastaste naiste seas IVF edukus madalam isegi kasutades nooremate naiste doonormunarakke või siirdamiseelset embrüote geneetilist testimist. Käesoleva töö eesmärkideks oli: 1) uurida, kuidas endomeetriumi rakuline koostis muutub menstruaaltsükli jooksul ja kuidas see mõjutab endomeetriumi koe geeniekspressiooni profiili; 2) leida endomeetriumi markereid naise verest ja uurida vanuse mõju koe geeniekspressioonile, ning 3) hinnata vanuse mõju endomeetriumi geeniekspressioonile. Koe geeniekspressiooni profiili uudne bioinformaatiline analüüs (dekonvolutsioon) tuvastas rakulisi muutusi luteaalfaasi endomeetriumis ja võimaldas kohandada endomeetriumi testimiseks kasutatavate RNA markerite profiili. Kuigi vereproovist ei leitud potentsiaalseid miRNA markereid, tuvastasime endomeetriumist retseptiivsuse seisukohast olulised uued endomeetriumi regulatoorsed RNA molekulid. Vanemate naiste endomeetriumi geeniekspressioon näitas rakuvananemise markeri p16 kõrgemat ekspressiooni epiteelis, ning dekonvolutsioon näitas haruldase epiteeli rakupopulatsiooni (ripsrakud) oluliselt kõrgemat proportsiooni, mis võib olla tingitud hormoonitundlikkuse langusest. Kokkuvõtvalt annavad käesoleva töö tulemused mõista, et endomeetriumi testimiseks kasutatavad transkriptoomitestid peavad võtma arvesse rakulise koosluse muutusi, ning vanemate naiste viljatusravi edukust saab parandada ning muuta ohutumaks kasutades vananeva endomeetriumi molekulaarseid ja rakulisi markereid.
Towards integration of mobile network data into analyzing human mobility
(2024-11-08) Vajakas, Toivo; Vainikko, Eero, juhendaja; Hadachi, Amnir, juhendaja; Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Enamus inimestest kannab endaga kaasas mobiiltelefoni. Sisselülitatud telefoni ligikaudne trajektoor on hästi nähtav mobiilsidevõrgus, millega ta on ühendatud. Need andmed on operaatoril juba “tasuta” olemas. Inimeste liikuvuse mustrite tuvastamisel on suur väärtus mitmes mõttes. Planeerimise otsuste tegemisel on hädavajalik teada, kuidas inimesed tegelikult liiguvad – kus päeval tööl käivad, mis teid mööda liiguvad, kuidas muutub inimeste käitumine aastaajati jne. Liikumismustrite tuvastamise põhimeetod on tuvastada üksikisikute trajektoorid ja need siis agregeerida üldistatud jaotusteks, mida kasutada planeerimises. Mõnes riigis on trajektooripõhised andmed kasutusel ka asukohapõhises otsereklaamis (ingl. k. location based advertising), kus kasutajat profileeritakse individuaalselt tema asukoha või liikumismustrite alusel. Nende andmete kasutamisel on takistuseks see, et andmete täpsus jätab soovida. Mobiilsidevõrk ei ole ehitatud selleks, et jälgida pidevalt mobiilide asukohta. Töös on käsitletud järgmisi asukohainfo täpsustamise meetmeid: 1. Võrgusisese antennivahetuse statistika alusel tunnistada teatud näivad liikumised ebatõenäoliseks – kui inimene näiliselt “hüppab” mitme antenni vahel ebarealistliku kiirusega. 2. Täpsustada ülekattega antennide piirkonnas asukoha tõenäosust Bayes'i statistika meetoditega – kui mobiil on mitme antenni mõjualas, siis seal on konkreetsel ühel antennil väiksem tõenäosus ühenduda antud mobiiliga. 3. Autor pakkus kirjanduses pakutud parendusi Kalmani filtril põhinevale metoodikale, mis eristab positsioneeritava objekti paigalseisu ja liikumise episoode. 4. Statistiliselt avastada mobiilsidevõrgu kirjelduses vigu, mis moonutavad andmeid, näiteks kahe antenni andmed on võrguplaanis ära vahetatud, sellega trajektooris inimene satuks näiliselt ühe antenni alast teise antenni alasse. Muidugi on vaja garanteerida üksikisikute õigus privaatsusele vastava riigi õigusruumis. See on väljaspool selle töö skoopi.
How artificial intelligence recommendation systems impact human decision-making
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-11-07) Arkhipova, Daria; Kull, Kalevi, juhendaja; Bachmann, Talis, juhendaja; Leone, Massimo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Torino ülikool
See uurimus sukeldub tehisintellekti soovitussüsteemide (AIRS – Artificial Intelligence Recommender Systems) uurimisse, mida kasutatakse laialdaselt digitaalplatvormidel nagu sotsiaalmeedia, ja kuidas need mõjutavad meie otsuseid ja käitumist. Rakendades semiootika teooriaid, mis uurivad kommunikatsiooniprotsessi, vaadeldakse, kuidas igapäevane suhtlus tehisintellektiga võib kujundada meie mõtlemist ja käitumist kognitiivsel, emotsionaalsel ja sotsiaalsel tasandil. Uurimistöö näitab, et AIRS oma algoritmiliste kujunduste kaudu, mis on kooskõlas digitaalplatvormide struktuuridega, suunavad meie valikuid peenelt, kohandades või isegi peale surudes valitud eelistused meie otsustele, käitumisele ja tavadele. AIRSil on potentsiaal mõjutada mitte ainult seda, kuidas üksikisikud teevad otsuseid, vaid ka kujundada sotsiaalseid ja kultuurilisi tavasid. Need teoreetilised eeldused leidsid kinnitust välitööde kaudu, mis viidi läbi Itaalias, Eestis ja Hollandis. Uurimus toob välja, et AIRSi mõju on levinud erinevate kogukondade ja erinevate põlvkondade inimeste seas ning see on sõltumatu digitaalsest kirjaoskusest. Lõppkokkuvõttes toetab uurimus tehisarusüsteemide arendamist, mis arvestaksid semiootiliste vahendite abil avastatud kommunikatsioonimehhanismide iseärasusi. See võib aidata luua tehisarutehnoloogiaid, mis keskenduvad inimkasutajate tähendusloome protsessile, mitte top-down algoritmipõhistele lahendustele. See on oluline digitaalsete keskkondade loomiseks, mis toetaksid tähendusrikkamaid ja kasutajakeskseid suhtlusi.
Structure-property relationships of moldable silicone foams
(2024-11-06) Rebane, Ingrid; Tamm, Tarmo, juhendaja; Mäeorg, Uno, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Elastomeersed silikoonvahud leiavad üha enam kasutust pehmendusmaterjalidena. Nende elastsed ja veekindlad omadused koos loomuomase tulekindluse ja bioühilduvusega annavad neile märkimisväärse eelise praegusel ajal enimkasutatavate sünteetiliste vahtude ees. Kuna pehmendusmaterjalid on pideva dünaamilise koormuse all, on mehaanilise vastupidavuse parandamiseks tavapärane lisada täiteaineid ja lisandeid. Selliste mitmekomponentsete komposiitsegude paisutamine pakub omajagu väljakutseid homogeense vahustruktuuri saavutamisel madalate tiheduste juures, mis on omakorda oluline omadus, eriti transporditööstuses. Käesolev väitekiri uurib konkreetset silikoonvahtude sünteesimeetodit, mis hõlmab kahe samaaegse katalüütilise protsessi – ristseostumise ja gaasieraldumise – ajastamist polümeersetes segudes. Mõlemad reaktsioonid kasutavad hüdriidfunktsionaliseeritud polüsiloksaani, mis muutub polümeermaatriksi lahutamatuks osaks ja oluliselt panustab vahu tekkesse gaasi eraldumise kaudu. Käesolevas väitekirjas kajastatud teadusartiklites analüüsiti gaasieraldumise kineetikat monoalkoholide vahendusel ning vahtude sünteesi, kasutades keemiliste kergitajatena vee-alkoholi segusid erinevates koostistes. Väitekiri väidab, et vee-alkoholi segude kasutamine võib vähendada vahtude tihedust, kahjustamata nende mehaanilisi omadusi. Lisaks uuriti erinevate funktsionaalsete lisanditega silikoonvahtude koostoimet bakteritega, kasutades mudelorganismina Escherichia coli-t. Tulemused näitasid, et antibakteriaalset aktiivsust takistab elastomeerikiht, mis katab antibakteriaalseid osakesi. Käesolevas uuringus tuvastatud antibakteriaalne toime tuleneb antibakteriaalsete ainete lekkimisest polümeermaatriksist. Doktoritöösse kaasatud uuringute tulemused parandavad meie arusaamist sellest, kuidas häälestada silikoonpolümeerseid vahtstruktuure ja nende koostoimeid mikroorganismidega, mis võivad parandada nii nende vahtude mehaanilisi omadusi kui ka jätkusuutlikkust.
The entrepreneurial theory of ownership
(2024-11-05) Sazonov, Sergei; Orsi, Francesco, juhendaja; Eenmaa, Helen, juhendaja; Volberg, Mats, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolevas töös tutvustatakse ettevõtluslikku omanditeooriat – uudset lähenemist omandiõiguste filosoofilisele õigustamisele. Kõnealune lähenemine kuulub laiemasse perekonda, mida tuntakse „ajaloolise õiguse põhiste teooriatena“. Nende vaadete järgi õigustab omandit seos mõne ajaloolise sündmusega, mis hõlmas omanikku ja omatavat eset ning lõi nende vahele moraalse suhte, millest tulenevalt omanik sai ainuõiguse otsustada, kuidas seda eset kasutada – teisisõnu õiguse eraomandile. Ettevõtlusliku omanditeooria keskne idee on see, et loodusvarad ei ole otsekohe kasutatavad. Enne kui saame neid kasutada, tuleb meil teha mõningast ettevalmistavat mõttetööd – meil tuleb välja selgitada, kuidas mõne konkreetse asja looduslikud omadused võivad aidata meil oma eesmärke saavutada. See töö kujutab endast vastava loodusvara avastamise akti. Ettevõtluslik omanditeooria on inspireeritud Israel Kirzneri vaadetest ning väidab, et üksikisikutel, kes loodusvarasid avastavad, on õigus neid valitseda, sest ilma nendepoolse sisendita neid varasid sama hästi kui polekski. Teooria näitab, kuidas avastamine mängib põhirolli nii varasema omanikuta ressursside omandamisel kui ka ressursside ühelt omanikult teisele üleandmisel. Nõnda saab omandiõigusi õigustada üheleainsale normatiivsele põhimõttele tuginedes, hoolimata nende päritolust. Töös arendatakse välja argument ettevõtlusliku omanditeooria kaitseks ning näidatakse, kuidas seda saab rakendada nii eraomandile kui ka ühiskondlikule omandile. Samuti käsitletakse töös kõige tugevamaid varasemaid vastuväiteid ajaloolise õiguse põhistele teooriatele ning näidatakse, kuidas arusaam avastamisest kui omandi põhialusest aitab neid ületada. Viimaks hinnatakse töös seda, millises jõuvahekorras on omanike avastamise aktiga õigustatud moraaliväited ning muud tüüpi moraaliväited.
Light-enhanced sensors of oxidizing gases based on single-layer CVD graphene
(2024-11-01) Berholts, Artjom; Jaaniso, Raivo, juhendaja; Alles, Harry, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Edendatud funktsionaalsete omadustega (suur tundlikkus, selektiivsus ja stabiilsus; väike võimsustarve) gaasisensorid on vajalikud erinevate looduslikest või inimtekkelistest allikatest pärinevate gaaside tuvastamisel. Grafeeni, ainult ühest süsinikuaatomite kihist koosneva materjali avastamine lõi ideaalse aluse uute gaasisensorite loomiseks, sest selle materjali kogu pind on avatud mõõdetavale keskkonnale. Käesolev doktoritöö on fokusseeritud ultravioletse (UV) valguse mõju uurimisele grafeenil põhinevate hapniku (O₂) ja lämmastikdioksiidi (NO₂) sensorite funktsionaalsetele omadustele. Töö esimeses osas uuriti UV-valguse mõju keemilise aurufaassadestusega valmistatud grafeeni elektrilistele omadustele ja nende hapnikutundlikkusele. Demonstreeriti, et UV-valgus muudab algul praktiliselt inertse grafeenisensori tundlikuks õhuhapniku suhtes ja kiirendab oluliselt sensori signaali koste- ja taastumiskiirust. Järgmisena uuriti grafeenisensorite omadusi ühe olulisima ja juba väikeses koguses tervist kahjustava õhusaastegaasi, NO₂, detekteerimisel; seejuures kasutati lisaks puhtale grafeenile ka funktsionaliseeritud grafeeni. Viimane materjal oli valmistatud laserablatsiooni meetodiga: grafeenile oli kantud üliõhuke, vaid mõne aatomi paksune oksiidi- (ZrO₂, TiO₂) või metallikiht (Ag). Tulemusena saavutati grafeenisensorite tundlikkuse oluline tõus, mis võimendus UV-valguse kasutamisega. Suurim tundlikkus saadi titaanoksiidiga kaetud grafeenisensoritega, millel testiti gaasikontsentratsioone kuni 10 ppb (10 osa miljardi kohta) ning hinnati detekteerimisläveks 0,03 ppb. Lisaks demonstreeriti grafeen/TiO₂ sensori suurepärast selektiivsust, kuna signaalikosted NO₂ korral ületasid oluliselt teiste saastavate gaaside (CO, SO₂ ja NH₃), aga ka niiskuse mõjul tekkivaid kosteid. Kokkuvõttes näidati, et grafeeni ja sellel põhinevate sensormaterjalide kasutamine väikese võimsusega UV-valguse (365 nm) mõju all võimaldab märkimisväärselt suurendada nende tundlikkust uuritavate gaaside suhtes ning suurendada koste- ja taastumiskiirust nii, et kõik funktsionaalsed parameetrid on rakenduste jaoks sobivas vahemikus toatemperatuuril töötavate sensorite korral.
Palaeotemperature reconstruction based on oxygen stable isotopic trends from the Ordovician-Silurian brachiopods of Baltoscandia
(2024-11-01) Gul, Bilal; Meidla, Tõnu, juhendaja; Ainsaar, Leho, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Vanaaegkonna kliimamuutused on viimasel kahel aastakümnel olnud teadusuuringute teravdatud tähelepanu all. Baltoskandiat peetakse selliste uuringute jaoks ideaalseks piirkonnaks, kus selleaegsed settekivimid on vaid väheste settimisjärgsete muutustega. Väitekiri keskendub minevikus aset leidnud keskkonna- ja kliimamuutuste uurimisele Baltoskandia paleobasseinis, kasutades Ordoviitsiumi ja Siluri käsijalgsete kojamaterjali stabiilsete hapnikuisotoopide suhet, mis võimaldab interpreteerida paleotemperatuuri trende uuritavas piirkonnas. Vaatamata absoluutse temperatuuri hinnangute võimalikele ebatäpsustele näitavad tulemused, et käsijalgsete kojamaterjali isotoopkoosseis on üldjoontes kasutatav kliimamuutuste interpreteerimisel. Uuring tuvastas, et Ordoviitsiumi ja Siluri ajastu olulisemad stabiilse süsiniku suhtarvu (δ¹³C) kõvera globaalse levikuga ekskursioonid, sealhulgas Kesk-Darriwili isotoopekskursioon (MDICE), Hirnanti isotoopekskursioon (HICE) ja Irevikeni sündmus, kajastuvad ka käsijalgsete kojamaterjali koostise muutustes. Biokaltsiidi hapnikuisotoopide suhte muutused kajastavad üldist jahenemistrendi Vara-Ordoviitsiumi lõpust ja läbi Kesk-Ordoviitsiumi, kusjuures ookeanivee pinnalähedane temperatuur langes ligikaudu 8 °C võrra. See jahtumine peegeldas tõenäoliselt pigem globaalseid kliimatrende kui kohalikke keskkonnamuutusi. Pärast suhteliselt sooja perioodi Katy eal leidis Hirnanti jäätumise tõttu aset märkimisväärne globaalne jahenemine, millele järgnes taas soojenemine Siluri ajastu algul. Tulemused näitavad, et vaatamata Baltica mandri laamtektoonilisele triivile troopiliste laiuskraadide suunas kontrollis merekeskkonnas aset leidnud regionaalseid muutusi peamiselt globaalne temperatuurilangus. Baltoskandia käsijalgsete δ¹⁸O muutuste alusel tehtud järeldused on heas kooskõlas teiste kontinentide andmetega ja käsijalgsetes salvestunud keskkonnaindikaatoreid saab seega pidada Vanaaegkonna paleokliima uurimisel usaldusväärse info allikaiks.
Legal opportunities for using digital solutions in decision-making for a limited liability company
(2024-11-01) Vutt, Maris; Lahe, Janno, juhendaja; Saare, Kalev, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Doktoritöö teema ühendab modernse ühinguõiguse kaks olulist aspekti – esiteks osanike ja aktsionäride õigused ning teiseks ülemaailmse digitaliseerimissuundumuse. Aktsionäride ja osanike kesksed ja peamised õigused äriühingus on juhtimisõigused, mis hõlmavad muu hulgas õigust osaleda koosolekutel, saada teavet ja kasutada hääleõigust. Kuigi Euroopa Liidu tasandil ja Eestis on koostatud ning vastu võetud erinevaid õigusakte, on digitaalsete vahendite kasutamine ühinguõiguses ning selle lisamine õigusaktidesse olnud keeruline. Autor on doktoritöös püstitanud kaks hüpoteesi. Esiteks, et kapitaliühingu jaoks on hetkel kehtivad koosolekute teadete saatmist reguleerivad õigusnormid liiga jäigad, ja teiseks, et Eesti ühinguõiguse kohaselt võib iga osanik või aktsionär kasutada oma õigust otsuste vastuvõtmiseks kas füüsiliselt või elektrooniliselt ning kõigile osanikele ja aktsionäridele tuleb tagada samad õigused, sõltumata nende osalemise viisist. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada, milliseid nõudeid tuleb järgida osanike ja aktsionäride koosoleku elektroonilisel kokkukutsumisel ja läbiviimisel ning kas need nõuded võimaldavad tagada osanikele ja aktsionäridele koosolekul osalemisel ning hääletamisel samasugused õigused nagu tavakoosolekul. Töös jõutakse järeldusele, et virtuaalkoosolekule kehtestatud nõuded võimaldavad tagada osanikele ja aktsionäridele koosolekul osalemisel ning hääletamisel samasugused õigused nagu tavakoosolekul. Siiski on koosolekute teadete saatmist reguleerivad õigusnormid praegu liiga jäigad ega võimalda täielikult ära kasutada kaasaegseid tehnoloogilisi võimalusi. Igal juhul tuleb aga kõigile osanikele või aktsionäridele koosoleku kokkukutsumisel ja selle läbiviimisel tagada samasugused õigused, sõltumata osalemise viisist.
Breast cancer incidence, mortality and survival in Estonia in the context of health care system changes and screening
(2024-10-29) Baburin, Aleksei; Innos, Kaire, juhendaja; Lang, Katrin, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiinteaduste valdkond
Rinnavähk on Eesti naistel kõige sagedamini diagnoositav pahaloomuline kasvaja. Riiklik sõeluuring, mille eesmärk on rinnavähi varane avastamine ja seeläbi suremuse vähendamine, käivitati 2004. aastal, ent sihtrühma vanusevahemik on olnud soovitustega võrreldes kitsas ja osalusmäär madal. Töö eesmärk oli hinnata rinnavähihaigestumuse, -suremuse ja -elulemuse pikaajalisi trende Eestis, vaadeldes neid ühiskonnas ja tervishoiusüsteemis toimunud muutuste ning sõeluuringuprogrammi rakendamise kontekstis. Töös kasutati vähiregistri ja surma põhjuste registri andmeid, mida analüüsiti eri statistiliste meetoditega. Rinnavähihaigestumus on Eestis aeglaselt suurenemas, peamiselt varase staadiumi arvelt. Samal ajal on vähenenud kaugelearenenud rinnavähi haigestumus. Rinnavähisuremus on vähenemas alates 1990. aastate teisest poolest, kõige kiiremini 40-79aastastel naistel. Kui varasemates sünnikohortides suurenes suremus vanuse kasvades, siis sõeluuringule kutsutud sünnikohortides jäi suremus pärast sõeluuringu vanusesse jõudmist samale tasemele või hakkas vähenema. Sõeluuringu käivitamisele eelnenud perioodiga võrreldes vähenes sellele järgnenud perioodil suremus nii noortel kui ka sõeluuringu vanuserühma kuulunud naistel. Vanematel naistel suremus ei vähenenud. Rinnavähielulemus on viimase 30 aasta jooksul märgatavalt suurenenud kõigis vanustes. Staadiumite lõikes on enim paranenud III ja IV staadiumi elulemus. Tulemused viitavad, et hoolimata madalast osalusmäärast on sõeluuring koos teadlikkuse tõusu ning diagnostika ja ravi tõhustumisega olulisel määral aidanud kaasa rinnavähisuremuse vähenemisele Eestis. Et suremust veelgi vähendada, tuleb teha pingutusi riskiteguritega võitlemiseks, tagada kvaliteetse sõeluuringuprogrammi läbiviimine, lühendada viivitusi nende patsientide diagnoosimisel, kellel on juba tekkinud sümptomid ning tagada kaasaegsete ravimeetodite ja psühhosotsiaalse toe kättesaadavus kõigile vähipatsientidele.
Adaptive out-of-order handling in streaming conformance checking
(2024-10-29) Raun, Kristo; Tommasini, Riccardo, juhendaja; Awad, Ahmed, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kui äriprotsessides tekib vigu võib sellel olla laiaulatuslik mõju organisatsiooni toimimisele. Seetõttu on oluline leida kõrvalekalded etteantud äriprotsessist kiiresti, täpselt ning selgelt. Hetkel parim viis täpseks ning selgeks vastavuskontrolliks, ehk kõrvalekallete tuvastamiseks, on joondus, mis näitab samm-sammult päriselu tegevuste vastavust äriprotsessile. Paraku on joondus aga praeguste meetodite juures arvutuslikult aeglane ning kiiresti saabuvate andmete puhul ebaotstarbekas. Töö esimene osa tutvustab kohandatud prefiksipuul toimivat vastavuskontrolli mis võib küll mõjutada analüüsi täpsust, kuid on arvutuslikult senistest meetoditest märkimisväärselt efektiivsem. Mida kauem aega möödub kõrvalekalde tekkimisest selle avastamiseni, seda suurem on kõrvalekalde potentsiaalne mõju. Voogandmed, ehk peaaegu reaalajas saabuvad andmed, on olulised selleks, et teha äriprotsessides vastavuskontrolli võimalikult lähedal sündmuste juhtumise hetkele. Töö teine osa esitleb algoritmi mis töötab voogandmetel, kasutab oma väljundis joondust ja on kohati mitu suurusjärku kiirem varasematest voogandmetel töötavatest meetoditest. Voogandmetel tuginev analüüs on olemuslikult keerukas, kuna andmeid saabub pidevalt ning, teoreetiliselt, lõputult. Töö kolmas osa analüüsib kuidas täiendada algoritmi nii, et me oskaks hinnata äriprotsessi juhtumite terviklikkust ning seda, millal juhtum lõpule jõuab. Kiirete ja hajusate andmevoogude puhul võib juhtuda, et sündmused saabuvad väärjärjestuses - sündmus, mis juhtus päriselus hiljem, saabub süsteemi enne sündmust mis juhtus temast varem. Töö neljas osa tutvustab teadaolevalt esimest algoritmi mis taolist olukorda vastavuskontrollis lahendab. Antud lahendus on kohanemisvõimeline, suutes reguleerida end sõltuvalt väärjärjestuses saabunud sõnumite mahust. Käesolevas kokkuvõttes käsitleti pealkirjas olevaid teemasid väärjärjestuses, kuid loodetavasti oli sellega võimalik lugemisprotsessi ajal kohaneda.
Measuring industrial modernity in comparative perspective, 1900–2020
(2024-10-29) Pahker, Anna-Kati; Kanger, Laur, juhendaja; Solvak, Mihkel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Doktoritöö kasutab tööstusliku modernsuse kontseptsiooni, et uurida, kuidas mõjutas süsteemide, nagu energia, mobiilsus ja toit, koosareng tööstusühiskondade kujunemist. Suurte siirete raamistik kirjeldab tööstuslikku modernsust tööstusühiskondade 18. sajandi alguses arenema hakanud toimimisloogikana, mis on ühelt poolt panustanud inimeste heaolusse, kuid teisalt juurutanud jätkusuutmatud ideed, institutsioonid ja tegutsemisviisid, mis on omakorda viinud keskkonnaseisundi halvenemiseni. Väitekiri rõhutab tööstusühiskondade põhimõttelise suunamuutuse – Teise Suure Siirde – vajadust tööstusliku modernsusega seotud probleemide ületamiseks. Autor püstitas tööstusliku modernsuse mõõtmiseks läbi aja ja ruumi kaks uurimisküsimust: mil määral on võimalik vaadelda tööstuslikus modernsuses jätkuvusi ja katkestusi erinevates riikides ajavahemikus 1900-2020 ja millises riigis võiks alguse saada Teine Suur Siire. Küsimustele vastamiseks panustas autor kolme empiirilisse artiklisse. Esimesed kaks keskenduvad tööstusliku modernsuse jätkuvustele ja võimalikele katkestustele aastatel 1900-2020. Pilootuuring analüüsis Austraalia, Saksamaa ja NSVL/Venemaa andmeid ning teine uuring kaasas lisaks India ja Ameerika Ühendriikide andmed. Mõlemad rakendasid tekstikaevet ja aegridade analüüsi, et jälgida muutusi keskkonda ja tehnoteadust valitsevates ideedes, institutsioonides ja praktikates. Enam muutusi võib täheldada keskkonda puudutavas meediakajastuses ja institutsionaalses lähenemises, tehnoteadusega seonduv jäi sarnaselt keskkonnapraktikatega suuremate muutusteta. Kõige eesrindlikumaks võib pidada Saksamaad. Kolmas uuring töötas välja Tööstusliku Modernsuse Indeksi (ingl Industrial Modernity Index, IMI), et hinnata tööstusliku modernsuse geograafilist jaotumist 63 riigis üle maailma. IMI mõõdab tööstusliku modernsuse kihi paksust, mis omakorda aitab hinnata strukturaalsete piirangute ulatust Teise Suure Siirde käivitumisele. Analüüsitud riikidest näitas suurimat potentsiaali Rootsi ning kõige kõrgemaks osutusid piirangud Kuveidis. Autor arutleb kokkuvõtvalt töö panusest siirde- ja kestlikkuseuuringutesse ning poliitikaloomesse. Arutelu rõhutab tööstusliku modernsusega seotud ideede, institutsioonide ja praktikate ümberkujundamise vajadust, eriti tehnoteadusega seonduvas. Autor pakub selleks välja praktilisi soovitusi ja teeb ettepanekud edasisteks uuringuteks.
Dark diversity methods for prioritization of areas and species in nature conservation
(2024-10-25) Paganeli, Bruno; Pärtel, Meelis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Inimtegevus killustab maastikke ja toob sisse võõrliike, mistõttu looduslik elurikkus väheneb mitmel pool maailmas. Minu doktoritöö käsitleb neid protsesse, kasutades tumedat elurikkust – see on selliste liikide kogum, mis uurimisalalt puuduvad, kuigi võiksid sinna ökoloogiliselt sobida. See lähenemine pakub terviklikumat vaadet elurikkusele, kuna arvestab ka selle potentsiaali. Kuigi tumedat elurikkust ei saa otseselt vaadelda, on selle hindamiseks olemas mitu meetodit. Minu uurimistöö näitas, et kõige tõhusam on liigipaaride koosesinemisi hindav meetod, mis põhineb eeldusel, et kooseksisteerivatel liikidel on ühesugused ökoloogilised nõudlused. Me saame „küsida“ olemasolevatelt liikidelt, milliste teiste liikidega nad tavaliselt koosesinevad. Rakendasin seda käsitlust looduskaitseprobleemide hindamiseks erinevatel aja- ja ruumiskaaladel. Eesti vanades metsades leidsime, et ümbritsev metsasus mõjutab koosluste elurikkust ning tume elurikkus tõi seda seost paremini välja kui vaadeldud elurikkus. Leidsin, et just epifüüdid vajavad elurikkuse tagamiseks oma ümbruskonnas palju vanu metsi. Lisaks seostasin liikide tunnuseid tumeda elurikkusega, et leida põhjuseid, miks teatud liigid oma sobivatest elupaikadest on puudu, või just kipuvad väga laialt levima. Bioloogilise invasiooni uuringutes on tume elurikkus äärmiselt väärtuslik käsitlus, kuna selle abil saab leida võimalikke võõrliike enne nende tegelikku saabumist. Oma doktoritöös uurisin soontaime võõrliikide vaadeldud ja tumedat elurikkust kogu maailmas ning tuvastasin liigid, mis tõenäoliselt tulevikus uusi piirkondi vallutavad. Minu väitekiri näitab, et tumeda elurikkuse käsitlus pakub uudset teavet erinevates looduskaitselistes küsimustes. See võimaldab kasutada ennetavaid meetmeid ökosüsteemide ja liikide kaitseks, mida on tavaliselt lihtsam rakendada ja mis on nii ökoloogilisest kui ka majanduslikust vaatenurgast kulutõhusamad kui tagajärgede likvideerimine.
Multilingual and multi-domain representational patterns across transformer-based models
(2024-10-22) Del, Maksym; Fišel, Mark, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tehisintellekti (TI) mudelid toimivad sageli nagu salapärased mustad kastid: nad võtavad andmeid ja genereerivad ennustusi, kuid nende sisemine töö on varjatud. Nende TI võrkude tõlgendamine on sarnane keerulise bioloogilise või tulnukate aju toimimise uurimisega. See läbipaistvuse puudumine muudab nende mudelite usaldamise keeruliseks, kuna me ei saa olla kindlad, et need on ohutud, õiglased või usaldusväärsed. Näiteks võib mudel, mis töötab hästi ühes keeles, ebaõnnestuda teises keeles. Meie uurimistöö keskendub TI mudelite arusaadavuse suurendamisele, keskendudes mitmekeelse ja mitmevaldkonnalise mudelitele. Avastame kaks olulist nähtust Transformer-põhistes mudelites: mitmekeelne abstraktsioon, kus mudelid õpivad teisendama sisendlauseid "mentaalseks ühiskeeleks" sõltumata sellest, kas sisend on eesti või inglise keeles, ja mitmevaldkonnaline spetsialiseerumine, kus mudelid õpivad pühendama eraldi tööriistu iga valdkonna jaoks seesmiselt. Need mustrid olid järjepidevad erinevate mudelite ja andmekogumite puhul. Kuigi meie peamine eesmärk on pakkuda teadmisi mitmekeelse ja mitmevaldkonnalise mudelite sisemisest toimimisest, tutvustame me ka uut metoodikat mitmekeelse mudeli tõlgendamiseks ja esitleme praktilist rakendust mitmevaldkonnalise masintõlke parandamiseks. Loodame, et need teadmised aitavad parandada TI tehnoloogia ohutust, õiglust või kättesaadavust, eriti alaesindatud keelte ja valdkondade puhul.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik aastatel 1991–2015 – muutused, identiteet ja teoloogilised hoiakud
(2024-10-22) Pekko, Indrek; Altnurme, Lea, juhendaja; Rohtmets, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti on tuntud kui üks kõige sekulaarsemaid ehk ilmalikumaid riike Euroopas. See tähendab, et organiseeritud religioonil – eelkõige just kristlusel – on inimeste elus väike roll. Eri kirikutesse ja konfessioonidesse kuulub hinnanguliselt umbes neljandik Eesti elanikkonnast, aktiivsete kirikuskäijate arv on veelgi väiksem. Teisalt ei saa Eesti elanikke pidada sugugi vähereligioosseteks, kes usuküsimuste vastu üldse huvi ei tunne. Eestlaste religioossus väljendub lihtsalt erinevates vormides väljaspool institutsionaalse religiooni piire. Milline on olnud sellistes muutustes kirikute positsioon? Kuidas on kirikud tulnud toime liikmeskonna kahanemise ja inimeste religioossuse teisenemisega? Millised on olnud sellega seoses teoloogiliste rõhuasetuste muutused vaimulike seas ja millised teoloogilised suundumused on kõige enam esile pääsenud ja kiriku arengut mõjutanud? Käesolev doktoritöö uurib Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK) aastatel 1991–2015. Käsitletakse muutusi liikmeskonna ja vaimulike seas, aga samuti luterlikku identiteeti, erinevaid vagaduslaade, kirikumudeleid ning EELK vahekorda ühiskonna ja riigiga. Kuigi kirikute liikmeskond kahaneb kõikjal Euroopas, sest inimeste religioossus ei vaja tänapäeval enam kiriklikku määratlemist, on kristlikud väärtused ja traditsioonid siiski veel olulised, ning seetõttu on nendega seonduv konservatiivsus kirikutele abiks liikmeskonna kahanemisega seotud muutustega toime tulemisel. Nõnda on ka EELK hakanud tugevamalt toetama konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi ühiskonnas. Teoloogilistest vagaduslaadidest on kiriku juhtimises enam esile pääsenud kõrgkiriklik suund, mis lisaks jumalateenistuse korra uuendamisele on oluliseks pidanud kirikliku struktuuri ümberkorraldamist ja vaimuliku autoriteedi tõstmist. EELK ühiskondlik tähtsus ja roll on tänaseks päevaks marginaliseerunud: see ei ole enam normiks, vaid alternatiiviks. Senisest vabast rahvakirikust on saanud üks kirik teiste seas, mis ühiskonna eri osapoolte ühendamise ja lepitamise asemel on valinud konservatiivsete väärtuste esindamise tee. See on aga omakorda kaasa toonud suurema vastuolu ja vastandumise sekulariseerunud ühiskonnaga.

Sirvi

Viimati lisatud