1. TÜ väitekirjad alates 2004 - Theses, PhD, MSc, ETD

Permanent URI for this collection

Browse

Recent Submissions

Now showing 1 - 20 of 3416
  • Item
    Making (hi)stories in Amdo: voices, genres, and authorities
    (2024-05-27) Punzi, Valentina; Valk, Ülo, juhendaja; Ramble, Charles, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Selles välitöödel põhinevas väitekirjas analüüsitakse Amdo piirkonnas elavate tiibeti kogukondade arusaamu ajaloost ning ettekujutusi minevikust. Amdo kui keeleliselt ning etniliselt kirev regioon moodustab osa Tiibeti kiltmaast ja kuulub tänapäeval valdavalt Hiina Rahvavavariigi Qinghai maakonna koosseisu. Uurimuses käsitletud välitööaines pärineb suhteliselt piiratud geograafiliselt alalt, aga kogutud materjali ajaloolised mõõtmed on ulatuslikud, hõlmates mongolite vallutusi 13. sajandil, moslemi sõjapealike valitsust 20. sajandi algul, tiibetlaste võitlust punaarmee vastu ning 20. sajandi keskel toimunud kultuurirevolutsiooni. Keskendudes kohalikule pärimusele, vaadeldakse töös selliste ajaloosündmuste jutustamist, mis jäävad Hiina riikliku ajaloo äärealadele, kuid aitavad avardada teadmisi tiibeti kogukondade sotsiaalsest tegelikkusest. Uurimus heidab valgust üleloomulikkuse olulisele kohale tiibetlaste kultuurilistes strateegiates, milles tõmmatakse etnilisi piire, avaldatakse suhtumist võõrasse, ning väljendatakse isiklikke ja kollektiivseid traumaatilisi kogemusi. Analüüsides mineviku mäletamist ja kultuurilist ümbertöötamist Amdo piirkonna tiibeti kogukondade seas, süvendab väitekiri teadmisi mälupraktikatest ja ajaloo loomisest Hiina Rahvavabariigis.
  • Item
    Autocommunication in the Semiotic Development of the Child
    (2024-05-27) Linask, Lauri; Kull, Kalevi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Töö uurib laste tähendusloomet ja selles aset leidvaid muutusi laste arengukaares, mis viivad järk-järgult selleni, et lapsed saavad osalisteks end ümbritsevas kultuurilises keskkonnas. Kultuuri määratletakse sageli inimestele iseloomuliku ja ainuomase tähendusliku nähtusena. End ümbritseva kultuuri ja kultuuriruumi mõistmine ei ole inimestele aga sünnipäraselt kaasa antud, vaid ajas muutlik, tekkides ja kujunedes kultuurilise õppimise käigus suhtluses teiste inimestega. Lapse tähenduslik suhe ümbritseva maailmaga teiseneb sedavõrd, kuivõrd temas leiavad aset füüsilised, füsioloogilised, psühholoogilised ja kultuurilised muutused. Nii nagu lapsele avaneb kultuuriliselt tähenduslik maailm, muutub ja teiseneb ka laps ise, sealhulgas tema arusaam ja ettekujutus iseendast ning omaenese mõtlemisest. Dialoog ja kommunikatsioon ümbritseva maailmaga on seepärast ka dialoog ja kommunikatsioon iseendaga, teisisõnu autokommunikatsioon. Inimestele ainuomased ümbritseva maailma tähendustamise viisid on tihedasti seotud kultuuri ja looduse põimumise probleemiga inimestes endis, kus inimestele eripärane märgiline tähendusloome välja kujuneb. Sealjuures on tähendus ühtaegu väline, ühiskondlik nähtus, kultuuriliselt ühine ja jagatud; teisalt aga sisemise mõistmise ja tõlgendamise tulemus. Semiootikas, aga ka mitmetes teistes teadustes käsitletakse tähenduslikkust märgilisena. Et kultuurinähtused on iseloomulikult tähenduslikud ja märgilised, puudutab inimestele omase märgilise mõtlemise kujunemise probleem seepärast humanitaar- ja kultuuriteaduste aluseid. Seetõttu, et märgid vahendavad inimestevahelist suhtlust, ning et neis on kätketud inimeste tähenduslik maailm, ühendab huvi märkide vastu semiootikat ja arengupsühholoogiat. Käesolev töö selgitab ja kombineerib semiootilisi märgiteooriaid, humanitaarteadustest pärit tekstianalüüsi meetodeid ja arengupsühholoogiast pärit vaatlusi, et selgitada, kuidas väikesed lapsed ümbritsevas kultuurikeskkonnas tähendust loovad, keskendudes sellistele lapse kõnelistele ja teistele kultuuriliselt tähenduslikele kommunikatiivsetele ja loomingulistele nähtustele, mis pole mõeldud kellelegi teisele, vaid iseendale, ning lapse enese semiootiliseks väljenduseks.
  • Item
    Perception of organisational culture in terms of task and relationship orientations in Vietnam
    (2024-05-27) Tran, Quan Hoang Nguyen; Vadi, Maaja, juhendaja; Jaakson, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
    Väitekirja eesmärk on parandada arusaamist sellest, kuidas Vietnami töötajad tajuvad organisatsioonikultuuris orienteeritust ülesannetele ja suhetele, kasutades nende arusaamade valideerimiseks eestvedamise käsitlust. Kolme empiirilise uuringu läbiviimisel on selle doktoritöö esmaseks panuseks see, et Vietnami töötajate arusaam organisatsioonikultuurist on orienteeritud rohkem ülesannetele kui suhetele. Doktoritöö teine panus seisneb organisatsioonikultuuri mõõtmise peavoolu vahendi sobivuse hindamises. Selle doktoritöö kolmas panus seisneb uue organisatsioonikultuuri hindamise küsimustiku loomises, mis on kohandatud Vietnami organisatsioonidele. Selle tulemuseks on uus instrument, mida tuntakse kui "pOC_TSU", mis tõstab esile ülesannetele, ühtsusele ja staatusele orienteerituse rolli. Kokkuvõtteks võib öelda, et doktoritöö annab ülevaate sellest, kuidas Vietnami töötajad organisatsioonikultuuri tajuvad.
  • Item
    Genetic variation of grassland plants in changing landscapes
    (2024-05-16) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Hiljutised maakasutuse muutused on toonud kaasa ulatusliku looduslike ja poollooduslike koosluste killustumise. Paljud poollooduslikud rohumaad ehk pärandniidud on kinni kasvanud või muudetud intensiivselt majandatavaks põllumaaks, mis on halvendanud niidutaimede kasvukohatingimusi. Selle tulemusena on elurikkus, sealhulgas geneetiline mitmekesisus (liigi- või populatsioonisisene mitmekesisus) märkimisväärselt kahanenud. Kuna geneetiline mitmekesisus tagab organismide võime keskkonnamuutustega kohastuda, on selle kaitsmine ja säilitamine ülioluline. Doktoritöö eesmärk oli hinnata maastiku struktuuri ja maakasutuse muutuse mõju rohumaade taimede geneetilisele mitmekesisusele ja geenivoolule. Töös kasutasin uurimisliikidena mägiristikut (Trifolium montanum) ja harilikku nurmenukku (Primula veris). Leidsin, et poollooduslikud niidukooslused, eriti kõrgema servatihedusega pärandniidud populatsioonide ümbruses, toetavad niidutaimede geneetilist mitmekesisust, kuid metsa mõju geneetilisele mitmekesisusele oli muutlik. Uurisin ka taimepopulatsioonide vahelise maastiku mõju geenivoolule (geneetilise info vahetus populatsioonide ja isendite vahel õietolmu või seemnete leviku teel) nende vahel. Leidsin, et tavaliselt eeldatav muster, kus geograafiliselt kaugemal asuvad populatsioonid on ka geneetiliselt erinevamad, kehtib vaid teatud olukordades. Suurem niidukoosluste osakaal populatsioonide vahel hõlbustas geenivoolu. Avatud ning kinnikasvanud pärandniitudel läbiviidud uuringus leidsin, et adaptiivne geneetiline mitmekesisus oli kinnikasvanud loopealsetel kõrgem kui avatud loopealsetel, neutraalne geneetiline mitmekesisus püsis aga muutumatuna, viidates sellele, et taimepopulatsioonid on uute keskkonnatingimustega kohastumas. Üldiselt leidsime, et kuigi rohumaataimede geneetilist mitmekesisust mõjutab kinnikasvamine ning tuleks püüelda heterogeensete rohumaade poole, tuleb looduskaitseliste tegevuste plaanimisel arvestada skaalade, viibinud vastuste ja maakasutuse ajalooga.
  • Item
    The role of helicases Hmi1 and Irc3 in yeast mitochondrial DNA maintenance
    (2024-05-16) Sillamaa, Sirelin; Sedman, Juhan, juhendaja; Jõers, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Mitokonder on multifunktsionaalne rakuorganell, mille üheks olulisemaks ülesandeks on oksüdatiivne fosforüleerimine, mille tagab mitokondriaalne hingamisahel. Hingamisahel pannakse mitokondris kokku põhiliselt tuuma genoomi poolt sünteesitud valkudest, kuid väikene osa valke sünteesitakse ka mitokondri enda väikese genoomi poolt. Mitokondriaalse DNA säilitamine on oluline eukarüootse raku ellu jäämiseks ja ka väiksemad ümberkorraldused mitokondri genoomis viivad inimestel erinevate mitokondriaalsete haiguste tekkimiseni. Pagaripärm S. cerevisiae on eriline mudelorganism, kuna suudab fermentatiivsel süsinikuallikal ellu jääda ka ainult osalise või täielikult puuduva mitokondriaalse DNA-ta. See võimaldab uurida erinevate valkude puudumise mõju mitokondriaalse DNA säilimisele. Üheks selliseks valkude grupiks on helikaasid, mis kasutavad erinevate nukleiinhapete modifitseerimiseks ja lahti sidumiseks ATP hüdrolüüsi energiat. Käesolev doktoritöö keskendub kahe pärmi-spetsiifilise mitokondriaalse DNA helikaaside Hmi1 ja Irc3 funktsiooni uurimisele. Doktoritöö tulemused näitavad, et Irc3-laadsed helikaasid on olulised hargnenud DNA molekulide modifitseerimises, et vältida kahjustatud ja katki läinud DNA molekulide kuhjumist rakus, mis viiks aja jooksul mitokondriaalse DNA kadumiseni. Lisaks sellele on Irc3-laadse helikaasid tõenäoliselt olulised ka RNA metabolismis ja see funktsioon, võib mõjutada ka mitokondriaalse DNA säilimist. Hmi1 helikaas on hädavajalik funktsionaalse mitokondriaalse genoomi säilimiseks S. cerevisiae rakkudes. Erinevalt paljudest teistest helikaasidest ei ole ATP hürdolüüs hädavajalik Hmi1 funktsioneerimiseks. Doktoritöö tulemused näitavad, et Hmi1 omab mitokondris nii ATP hüdrolüüsist sõltuvat kui ka sõltumatut funktsiooni. Selle doktoritöö tulemused laiendavad meie arusaama mitokondriaalsete helikaaside mitmekülgsusest ja aitavad kaasa mitokondriaalse DNA säilimise komplekse süsteemi mõistmisele.
  • Item
    Decoding genetic associations of female reproductive health traits
    (2024-05-15) Pujol Gualdo, Natàlia; Laisk, Triin, juhendaja; Mägi, Reedik, juhendaja; Piltonen, Terhi, juhendaja; Arffman, Riikka, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Geneetiline varieeruvus, eriti üksiku nukleotiidi polümorfismid, mõjutavad erinevate komplekshaiguste eelsoodumust. Ülegenoomsed seoseuuringud (GWAS) on leidnud tuhandeid seoseid erinevate geneetiliste variantide ja haiguste vahel. Samas on teadmised naiste reproduktiivtervise tunnuste geneetilise eelsoodumuse osas piiratud, kuna vaid väike osa kõigist GWAS uuringutest keskendub sellele valdkonnale. Populatsioonipõhised biopangad, nagu Eesti geenivaramu, ning rahvastikupõhised sünnikohordid, nagu Northern Finland Birth Cohort 1966, pakuvad väärtuslikku raamistikku selle valdkonna uuringuteks. Tänu metoodika arengule saab GWAS tulemuste põhjal haigusega seotud geneetilistest variantidest liikuda edasi potentsiaalselt mõjutatud geenide, valkude, bioloogiliste radade ja kudedeni. Seega on GWAS uuringud aluseks uutele hüpoteesidele, mida saab kinnitada funktsionaalsete eksperimentide abil. Tunnuste geneetilise komponendi mõistmine on oluline, kuna see võib anda ülevaate haiguse etioloogiast, ja pakkuda uusi võimalusi haigusriskide ennustamiseks ja uuteks ravimsihtmärkideks. GWAS tulemuste põhjal saab koostada ka polügeenseid riskiskoore (PRS), mis annavad kokkuvõtliku hinnangu indiviidi geneetilisele eelsoodumusele teatud tunnuse osas. PRSi abil saab hinnata haigusriske ja lisaks saab seda kasutada vahendina haiguse bioloogia täiendavaks uurimiseks, näiteks seoses kaasuvate haigustega. PRS-id on kesksel kohal nn personaalmeditsiini poole püüdlemisel. Käesoleva doktoritöö eesmärk on dešifreerida naiste reproduktiivtervise teatud tunnuste geneetilisi aluseid ülegenoomsete seoseuuringute abil ning kasutadaa PRS-i nii riskide stratifitseerimisel kui ka tunnuste bioloogia uurimisel. Minu teadustöö ühendab genoomika ja naiste reproduktiivtervise ning loob uusi teadmisi, kasutades selleks suuri genoomikaandmestikke, mida täiendavad elektroonsed terviseandmed ja bioloogilised mõõtmised.
  • Item
    Adam Reinhold Schiewe. Esimese Eesti baptistikoguduse rajaja elulugu
    (2024-05-15) Linder, Üllas; Lehtsaar, Tõnu, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Uurimuse käsitleb Poola sakslasest baptistijutlustaja Adam Reinhold Schiewe (22.05.1843–29.12.1930) elulugu. Schiewe tegutses tänapäevaste piiride järgi viies riigis: Poolas, Volõõnia piirkonnas Ukrainas, Peterburi saksakeelses koguduses Venemaal (ja samal ajal ka Eestis) ning Saksamaal. Suurima jälje jättis Schiewe Eestisse, kus ta rajas 1884. aastal Haapsalus esimese baptistikoguduse ja oli Eesti baptismi tegelik juht 11 aastat. Uurimuse kirjutamise ajendiks oli vajadus mõista baptismi kui ühe Eestis tegutseva uskkonna ajaloolist tausta, väärtustada omaaegset mõjusat isikut, täpsustada senist pilti Schiewest ja tuua ta välja aja kulgemisest tingitud varjust. Uurimuse teemadeks on baptismi põhimõtted ja ajalugu, Schiewe kirjalik pärand, Schiewe päritolu ja perekond, kuidas Schiewest sai baptist ja jutlustaja, Schiewe ilmalik ja vaimulik haridus ning kuidas ta neid rakendas, Schiewe jutlustajana ja pastorina, Schiewe kui usu pärast tagakiusatu (sh Volõõniast väljasaatmine), Schiewe vaimulike ja majandusprobleemide lahendajana, Schiewega seotud olulised isikud – tema suhtumine neisse ja nende suhtumine temasse, olud, milles Schiewe elas ja tegutses – millised need olid enne ja millisteks kujunesid pärast teda, Schiewe kujutamine mittebaptistlikus ajakirjanduses, Schiewe suhted riigivõimuga, Schiewe jt sakslaste kirjeldused eestlastest, Schiewe vaimulikud vaated ning hinnang Schiewele, sh varasemate hinnangute kinnitamine või ümberlükkamine. Autor väidab, et tal õnnestus koostada allikatega põhjendatud, seniseid teadmisi oluliselt laiendav, mitmeid probleemseid seikasid lahendav ja vigu parandav Schiewe teaduslik elulugu, täita sellega üks tühik kirikuloos. Autori hinnangul on Schiewe väärt soliidset kohta ülemaailmse baptismi ajaloos, sest ta viis baptismi uuele maale – Eestisse. Ta peaks leidma kindlama koha ka nende maade baptismi ajaloos ja kirikuloos, kus ta töötas.
  • Item
    Synergy of earth observation data to advance monitoring of optically complex waters
    (2024-05-13) Ansper-Toomsalu, Ave; Alikas, Krista; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Järved ja rannikualad on veeökosüsteemi väga olulised osad, mistõttu on järjepidev seire vajalik. Neid mõjutavad inimtekkelised tegurid, kuid arvesse tuleks ka võtta looduslikke tegureid, nagu päevast ja sesoonset dünaamikat. Kopernikuse programmi satelliitidel Sentinel-2 ja Sentinel-3 on potentsiaal täiendada veekvaliteedi seiret Euroopa Liidu Veepoliitika Raamdirektiivi alusel. Satelliidiandmete kasutamine veekogude seireks on aga keeruline atmosfääri koostise, vees sisalduvate optiliselt aktiivsete ainete ja kalda mõju tõttu. Nendel põhinevate rakenduste arendamiseks on oluline kogu kaugseire andmete töötlemisahel. Oluline on vähendada mõõtemääramatusi igas töötlemisahelas alustades satelliidiandmete valideerimiseest kohapeal mõõdetud andmetega kuni rakenduse lõpliku väljatöötamiseni. Käesolev töö näitas, et tuleb lähtuda uuritavast parameetrist, veetüübist ja maapinna mõjust. Kuna klorofüll a on põhiparameeter vee ökoloogilise seisundi hindamisel, siis töös testiti ja arendati klorofüll a algoritme Sentinel-2 satelliidi jaoks, millel on sobiv ruumiline lahutus väikeste järvede seireks. Nii kohapeal mõõdetud andmete kui ka satelliidiandmete kombineerimine võib parandada ökoloogilise seisundi hindamist, sest rohkem andmeid on kättesaadavamad, mis võimaldab näha dünaamikat ja suundumusi. Töös leiti, et klorofüll a algoritmide sobivus sõltus optilisest veetüübist ja seetõttu leiti sobivad algoritmid. Ökoloogilise seisundi hindamise parandamiseks loodi optiliste ja altimeetria andmete vahel sünergia, et eemaldada veetaseme mõju veekvaliteedi parameetritest. Selline lähenemisviis arendab seirevõimalusi kasutades kaugseire andmeid hinnates veekogude ökoloogilist seisundit.
  • Item
    Advances in microarray-based copy number variation discovery and phenotypic associations
    (2024-05-10) Jõeloo, Maarja; Mägi, Reedik, juhendaja; Metspalu, Andres, juhendaja; Salumets, Andres, juhendaja; Morris, Andrew P., juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Bioloogiatunnist teame, et igal inimesel on kogu DNAst kaks koopiat – üks emalt, teine isalt. Uurides genoomi lähemalt, võib aga mitmete DNA piirkondade puhul näha sellest reeglist kõrvalekaldeid. Neid põhjustavad muutused inimese genoomis, mille tulemusena on mingi DNA piirkond kadunud või mitmekordistunud, ning mida nimetatakse DNA koopiaarvu variatsioonideks (ingl. k. copy number variation ehk CNV). Algselt seostati CNVsid eelkõige raskekujuliste arenguhäiretega, kuid nüüdseks on teada, et CNV piirkondi leidub kõigi inimeste DNAs. Sellest hoolimata on CNVde mõju inimese terviseriskidele hinnatud märkimisväärseks. Et nende efekti paremini kaardistada, oleme oma töös keskendunud CNVde analüüsimetoodika arendamisele ning CNVde ja haiguste ning muude meditsiiniliselt oluliste tunnuste vaheliste seoste tuvastamisele. CNV piirkondade määramine on arvutuslikult keerukas ning valepositiivsete leidude osakaal on suur. Et hinnata iga leitud CNV piirkonna usaldusväärsust, lõime kvaliteedimudeli, mille kasutamine suurendas oluliselt CNVde ning huvipakkuvate tunnuste vaheliste seoste tuvastamise võimekust. Ülejäänud töös keskendusimegi selliste seoste leidmisele. Koostöös erinevate andmekogude ja biopankadega tuvastasime kokku mitusada seost CNVde ning mitmete haiguste ja muude tunnuste vahel. Nägime, et tihti on üks CNV seotud mitmete väga erinevate haiguste või tunnustega. Ühte sellist, inimese 16. kromosoomis paiknevat CNVd, mida oli varasemalt seostatud autismi, skisofreenia, pea ümbermõõdu, ja kehamassiindeksiga, seostasime lausa 38 erineva tunnusega, sealhulgas puberteedi alguse vanusega. Piirkonda lähemalt uurides leidsime sealt kaks geeni, millele ennustasime põhjuslikku mõju puberteedieale. Kokkuvõttes parendab meie töö CNVde määramise metoodikat ning kaardistab uusi haiguste ja muude tunnustega seotud CNVsid ning nendes paiknevaid põhjuslikke geene. Nende analüüsidega astume sammu lähemale huvipakkuvate tunnuste geneetilise tagapõhja täielikule määramisele.
  • Item
    Military AI and autonomous weapon systems: an interdisciplinary exploration of ethical, legal, and sociological aspects
    (2024-05-08) Pekarev, Janar; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
    Üha enam delegeeritakse avaliku sektori funktsioone tehnoloogiale. Olgu selleks e riik, e-õpe koolides või liiklusjärelvalve. Kujutage ette maailma, milles on sõjalise jõu kasutamine delegeeritud masinatele. See oleks nagu stseen filmist „Terminaator“, kus peategelane kirjeldab tapjarobotit, mis on peatumatu ning millel puudub hirm ja empaatiavõime. Selles kõhedust tekitavas narratiivis ütleb üks tegelane: „Aga me ei suuda veel selliseid asju teha.“ Selle peale vastab teine: „Veel mitte, aga neljakümne aasta pärast juba suudame.“ Film linastus 1984. aastal. Autonoomseid relvasüsteeme võib õigustatult pidada järgmiseks revolutsiooniliseks verstapostiks sõjateaduses pärast püssirohu ja tuumarelva leiutamist. Elu ja surma puudutavate otsuste delegeerimine masinatele on käivitanud eksistentsiaalse sisuga debati, mille keskmes on eetilised, õiguslikud ja sotsioloogilised kategooriad. Kaasaegsed relvajõud püüavad vähendada inimeste kohalolekut lahinguväljal ja toetuvad üha enam mehitamata platvormidele, et täita monotoonseid või ohtlikke ülesandeid pikema aja vältel. Ühelt poolt on mehitamata sõjapidamise eeliseks inimlike füsioloogiliste ja psühholoogiliste piirangute puudumine, teiselt poolt ollakse väga selgelt algoritmilise sõjapidamise vastu, sest masinate käitumine võib olla ettearvamatu. See tähendab, et autonoomsete relvade langetatud otsused võivad olla sõjaliselt ratsionaalsed, kuid mitte tingimata humaansed, õiguslikult kaalutletud ega ühiskondlikult vastuvõetavad. Tehisintellekti relvastamises on veel väga palju teadmatust, mille ulatus ja mõju on suures osas uurimata, kuid on ilmne, et autonoomsete relvasüsteemidega kaasnevad keerukad väljakutsed. Pelgalt arvutusvõimsusel ja andmetel põhinevad ratsionaalsed valikud ei tohiks kunagi saada ülekaalu militaarsetes otsustusprotsessides, kuna algoritmid ei suuda moraalseid tõekspidamisi genereerida. Siiski on ekslik mõelda sõjalisest tehisintellektist kui tapjarobotist. Pigem tuleb tuvastada autonoomse relvasüsteemi tugevused ja nõrkused ning need oskuslikult ära kasutada, sest algoritmilise sõjapidamise tulevik on endiselt inimeste endi määrata.
  • Item
    Characterization of MPK and HT1 kinases in CO2-induced stomatal movements
    (2024-05-02) Yeh, Chung-Yueh; Wang, Yuh-Shuh, juhendaja; Kollist, Hannes, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Taimed muudavad atmosfääri süsinikdioksiidi (CO2) fotosünteesi teel energiarikasteks orgaanilisteks ühenditeks ning selle protsessi käigus vabaneb hapnikku mis on vajalik inimestele ja teistele heterotroofsetele organismisele. Seetõttu on oluline mõista, kuidas taimed toimivad muutuvates keskkonnatingimustes. Kaitserakud, mis moodustavad taimede lehtedes stomataalseid poore, reguleerivad taime gaasivahetust. Taimed peavad säilitama tasakaalu fotosünteesiks vajaliku CO2 omastamise ja veeauru väljutamise vahel läbi stomataalsete pooride. See tasakaal on taimede ellujäämiseks muutuvates keskkonnatingimustes ülioluline. Kõrgenenud CO2 vallandab stomati sulgemise ja see mõjutab lehtede temperatuuri, veekasutuse tõhusust, taimede kasvu ja saagikust. Molekulaarseid mehhanisme, mis määravad, kuidas taimed tunnetavad CO2 kaitserakkudes ja edastavad selle signaali stomataalse ava reguleerimiseks, ei mõistetud täielikult. Selles lõputöös pakkusime välja stomataalse CO2 tuvastamise mudeli. Näitasime, et interaktsioon mitogeen-aktiveeritud proteiinkinaaside (MPK) MPK4/12 ja HIGH LEAF TEMPERATURE 1 (HT1) vahel moodustab kaitserakkudes kaua otsitud primaarse stomataalse CO2/vesinikkarbonaadi anduri. Lisaks näitasime, et CO2 tundlikkuse mehhanism ei sõltu MPK12 kinaasi aktiivsusest. Käesolevas lõputöös esitatud järeldusi saab edasi kasutada moduleeritud veekasutuse efektiivsusega põllukultuuride kavandamiseks tõusvas atmosfääri CO2 keskkonnas.
  • Item
    Regional international law in Eurasia
    (2024-05-02) Simonyan, Artur; Mälksoo, Lauri, juhendaja; Kiviorg, Merilin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
    Väitekirjal on kaks eesmärki: suurem ja väiksem. Doktoritöö põhieesmärk on uurida, kuidas Venemaa on üritanud nõukogudejärgses Euraasias struktuurselt konsolideerida ja kujundada eraldi regionaalset rahvusvahelist õigust, milliseid tulemusi see on andnud ja kuidas nõukogudejärgsed Euraasia riigid on sellele reageerinud. Väiksem eesmärk on arutleda, kuidas regionaalsel tasandil jõudude ühendamine võib rahvusvahelise õiguse tõhusat kohaldamist soodustada. Pärast ülevaadet erinevatest teoreetilistest raamistikest väidetakse esiteks, et rahvusvahelise õiguse teaduses ei ole kindlat regionaalse rahvusvahelise õiguse määratlust, mis tuleks heaks kiita või tagasi lükata. Rahvusvahelise õiguse uurimises eristatakse kahte liiki regionaalset rahvusvahelist õigust: vertikaal-apologeetiline ja horisontaal-utopistlik. Kui vertikaal-apologeetiline nägemus on seotud suurriikide poliitikaga ja on põhimõtteliselt imperialistlik, siis horisontaal-utopistlik käsitlus arvestab regionaalsete eripäradega. Selle eristuse põhjal on selge, et Venemaa püüdlused nõukogudejärgses Euraasias rahvusvahelist õigust konsolideerida on vertikaal-apologeetilised. Teise väite aluseks on tähelepanekud nõukogudejärgse Euraasia lõimimiseks loodud regionaalsete organisatsioonide õigusest ja sellest, kuidas Venemaa on rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid (väär)kasutanud, ning see ütleb, et Venemaa on püüdnud välja töötada uut õiguslike põhimõtete, normide ja diskursuste kogumit, mis oleks kooskõlas tema geopoliitiliste eesmärkide ja ideoloogiaga. Selles kontekstis on konkreetsemalt analüüsitud supranatsionaalsust ja ajalooliste õiguste kontseptsioone, mida Venemaa oma konsolideerimispüüdlustes kasutab. Venemaa on nendesse püüdlustesse kaasanud ka regiooni rahvusvahelise õiguse juriste. Kuigi vormiliselt on Venemaal õnnestunud moodustada Venemaa-kesksetes ühiskondlikes struktuurides tegutsevatest rahvusvahelise õiguse spetsialistidest eraldiseisev episteemiline kogukond, ei ole ta suutnud muuta neid Venemaa apologeetideks. Väitekirja lõpetuseks esitatakse arutlus sellest, kuidas regionaalset rahvusvahelist õigust saaks kasutada raamistikuna rahvusvahelise õiguse tõhusamaks kohaldamiseks nõukogudejärgses Euraasias. Desovjetiseerimisprotsessi vaatluse põhjal esitatakse järeldused põhimõtte uti possidetis juris euraasialiku tõlgenduse kohta.
  • Item
    Deep learning methods for cell microscopy image analysis
    (2024-04-24) Ali, Mohammed Abdulhameed Shaif; Fishman, Dmytro, juhendaja; Parts, Leopold, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Rakk on kõigi elusorganismide peamine ehitusüksus ja peaaegu kõigi bioloogiliste protsesside toimumiskoht. Rakud toodavad valke ja energiat, transpordivad materjale ja hävitavad jäätmeid. Nad saavad end mitoosi kaudu paljundada ja suhelda signaaliradade kaudu oma keskkonnaga. Ilma rakkudeta ei oleks elu olemas. Rakkude toimimise mõistmine võimaldab inimestel bioloogiliste protsesside, haiguste ja ravimite kohta rohkem teada saada. Rakud on väga väikesed. Tavalise imetaja rakudiameeter on umbes 10−20 μm, mis on ligikaudu viiendik väikseimast objektist, mida inimene palja silmaga näha on võimeline. Kuna inimese silmal puudub võime näha sellise suurusega objekte, rääkimata nende põhjalikust uurimisest, kasutavad teadlased erivarustust – mikroskoopi. Mikroskoop on seade, mis suurendab väikseid objekte, mida muidu oleks võimatu uurida. Antud doktoritöös analüüsime pilte, mis on saadud laialdaselt kasutatava valgusmikroskoobiga - see on instrument, mis kasutab ära valgust ja selle omadusi, et suurendada mikroskoopilisi objekte. Tänu mikroskoopia arengule on seda valdkonda suudetud viimasel ajal ka märkimisväärselt automatiseerida. Mikroskoopia andmete hulk on hoogsalt suurenenud, sest nüüd saab ühes eksperimendis automatiseeritud korras luua miljoneid pilte [1, 2, 3]. Selliste tohutute pildikogumite uurimiseks on hädavajalikud automatiseeritud ja täpsed analüüsiprotseduurid. Pildianalüüsi tehnikad on pidevalt arenenud. Eriti tõhusaks on osutunud masinõppe algoritmid ja seetõttu kasutatakse neid laialdaselt ka selles valdkonnas. Paljud algoritmid on kergesti kättesaadavad erinevate bioloogiliste piltide analüüsiks mõeldud tööriistade [4] kaudu - ImageJ/Fiji [5], CellProfiler [6], ja Ilastik [7]. Hoolimata selliste tööriistade laialdasest kasutuselevõtust, ei pruugi need vahendid alati anda piisavalt täpseid tulemusi, kuna traditsiooniliste masinõppe algoritmide kasutamine eeldab nii insener-tehnilisi oskusi kui ka valdkonnateadmisi [8]. Selliste lähenemisviiside stabiilsust ja usaldusväärsust mõjutavad ka signaali kvaliteedi varieeruvus ning erinevused pildistamismeetodites, mis on iseloomulikud kõrge läbilaskevõimega rakumikroskoopiale [9,10]. Erinevalt traditsioonilistest masinõppemeetoditest, mis nõuavad hoolikat sisendandmete eeltöötlust, eraldavad sügavõppe meetodid automaatselt asjakohaseid mustreid toorandmest, kasutades selleks mitmekihilisi arvutuslikke mudeleid. Üheks sügavõppe meetodite liigiks olevas konvolutsioonilises närvivõrgus liigutatakse filtreid üle pildi, et tuvastada pildi peamisi tunnuseid ja mustreid. Konvolutsioonilised närvivõrgud saavutavad tipptasemel tulemusi ülesannetes nagu pildi klassifitseerimine [11, 12], objekti tuvastamine [13, 14] ja segmenteerimine [15, 16]. Sügavõppe kiire areng on pidevalt loonud uusi teadmisi, mida saaks mikroskoopiaga seotud pildianalüüsis ära kasutada, kuid mida pole sellel eesmärgil veel täielikult rakendatud. Doktoritöö algas süvaõppe uusimate meetodite rakendamisega rakutuumade segmenteerimiseks, mis on sageli üks esimesi samme raku mikroskoopiapiltide töötlemise protsessides. Täpne rakutuumade segmenteerimine on ülioluline paljude bioloogiliste rakenduste kontekstis. Näiteks on rakutuuma struktuuri ja morfoloogia kõrvalekalded sageli seotud haigustega nagu vähk. Seega aitab tuumade segmenteerimine ja nende omaduste uurimine kaasa vähidiagnoosimisele ja haiguse kulu jälgimisele [17]. Tuumade tuvastamist rakendatakse ka rakkude jälitamiseks, mille abil on omakorda võimalik uurida rakusüsteemide käitumist ning selle muutumist erinevate ravimite toimel [18]. Peamiseks fookuseks olid helevälja mikroskoobipildid, kuna neid on suhteliselt lihtne toota, kuid raske kontrollida ja analüüsida. Me katsetasime tuumade segmenteerimiseks mitmeid tipptasemel mudeliarhitektuure ja lõime ka uue arhitektuuri, PPU-Net [19]. Hinnatud mudelid saavutasid varieeruvaid tulemusi tuumade segmenteerimisel heleväljapiltidelt - PPU-Net saavutas aga tollel hetkel olemasolevate tipptaseme mudelitega võrdseid tulemusi, kasutades selleks 20 korda vähem treenitavaid parameetreid, mis muutis selle konkurentidest kergemaks ja vähem keerukamaks. Samuti uurisime mudelite ebastabiilsete tulemuste põhjuseid erinevatel rakutüüpidel ja üksikutel piltidel, vajalike treeningpiltide arvu ja kõige sagedamaid vigade allikaid. PPU-Net segmenteerimisvigade põhjuste uurimisel leidsime, et anomaaliate olemasolu piltidel (signaal, mis ei kajasta oodatut) on suur veaallikas. Seega tahtsime paremini mõista anomaaliate probleemi. Uurisime erinevaid andmekogumeid ja leidsime, et anomaaliad esinevad erinevates kujudes ja suurustes ning need võivad oluliselt moonutada järgnevaid analüüse. Nende mõju leevendamise eesmärgil lõime raamistiku, mis määratleb ja eemaldab anomaaliad minimaalse inimtööga, tehes ainult pilditasemel märgendeid, mitte töömahukaimaid pikslitasemel märgendeid [20]. Kuna anomaaliad on oma olemuselt keerulised ja nende märgendamine pikslitasemel on töömahukas ja aeganõudev, siis pakkusime välja ainult pilditasemel märgendite kasutamise selle ülesande jaoks. Esiteks pakkusime välja ScoreCAMi nimelise meetodi kasutamise [21], mille eesmärk on tõlgendada sügavõppe pildiklassifitseerimise algoritme, tuues esile pildi osad või tunnused, mille põhjal langetab sügavõppe meetod oma otsuse. Kui sügavõppe meetod klassifitseerib, kas pildil esineb anomaaliaid või mitte, siis hüpoteesi kohaselt on sügavõppe mudeli otsuse tegemisel kõige mõjukamaks pildi osaks või tunnuseks just anomaalia - see hüpotees tõestati hiljem empiiriliselt. ScoreCAMi väljundit kasutati hiljem pseudo-märgenditena segmenteerimismudeli treenimiseks [20]. Sel moel ühendame pikslitasemel segmenteerimise kvaliteedi ja pilditasemel märgendite hankimise mugavuse. Nimetasime oma väljapakutud raamistiku ScoreCAM-U-Netiks ning näeme ette, et tulevikus muutub soovimatute objektide eemaldamine tõenäoliselt kõigi suuremahuliste mikroskoopiaeksperimentide standardprotsessi osaks. Lõpuks rakendasime omandatud teadmisi pärismaailma kontekstis. Uurisime sügavõppe meetodite kasutamise väärtust anomaaliate eemaldamiseks ja segmenteerimiseks ravimite avastamise uurimistöös. Selleks tegime koostööd keemikute ja bioloogidega, kes uurivad ühte silmapaistvamat rakumembraani retseptorit - M4. Vaatamata selle kasvavale tähtsusele, on osutunud keerukaks luua uusi ravimeid, mis oleksid suunatud sellele retseptorile [22]. Meie koostööpartnerid kasutasid kõrge afiinsusega fluorestseeruvaid ligande, et uurida sidumisinteraktsiooni M4 retseptoriga. Selleks on vaja eraldada rakud ja uurida nendes olevat fluorestsentssignaali, mille tugevus sõltub valgu ja ligandi vahelise afiinsuse tugevusest ning ligandi kontsentratsioonist. Fluorestseerivate ligandide poolt rakkudes tekitatud signaal ei osutunud piisavaks, et mudel saanuks eristada rakku taustast. Seega otsustasime segmenteerida rakke keerukamast, kuid fluorestseerivusest sõltumatutest heleväljapiltidest. Esiteks kasutasime sügavõpet rakukehade segmenteerimiseks heleväljapiltidelt. Järgmisena analüüsisime fluorestseeruvat signaali rakkudest, mis eraldati vastavatelt fluorestseeruvatelt piltidelt segmenteerimistulemustest saadud rakukoordinaatide abil. Seejärel uurisime anomaaliate eemaldamise mõju heleväljapiltide signaalile, mis tulenes retseptori-ligandi interaktsioonist. Näitasime, et anomaaliate eemaldamine muutis signaali rohkem erapooletutuks ja et meie loodud mudeli kasutamine nende eemaldamiseks andis peaaegu optimaalse tulemuse.
  • Item
    In vitro methods for studying the mechanisms of ribosome-targeting antibiotics
    (2024-04-22) Hinnu, Mariliis; Tenson, Tanel, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Ribosoomis toimuv valkude biosüntees ehk translatsioon on eluks hädavajalik protsess, mistõttu on bakteri ribosoom ka üks peamisi antibakteriaalsete ainete sihtmärke. Antibiootikumresistentsuse kiire leviku tõttu on oluline tõhustada olemasolevaid ja töötada välja uusi raviaineid, ravimvorme ja raviskeeme. Enne kliinilisi katseid inimestel on aga aineid vajalik põhjalikult n.ö. katseklaasis (in vitro) kui ka nakkusmudelites (loomarakud/-koed/elusloomad) uurida. Klassikalistes in vitro meetodites kasutatav keskkond ei sarnane aga alati nakkusaegse peremeesorganismiga. Antud uurimistöö eesmärk oligi vaja välja töötada in vitro meetodeid, mis võimaldaksid uurida antibiootikume inimesega bioloogiliselt sarnases keskkonnas. Fookuses olid ribosoomiga seonduvad antibiootikumid. Antud doktoritöös töötati välja meetodid, mis i) võimaldavad mõõta antibiootikumi vabanemist lokaalseks haavaraviks ette nähtud nanofiibritest; ii) selgitavad, kas verepuhvri olulise koostisosa, bikarbonaadi lisamine katsekeskkonda muudab in vitro antibiootikumtundlikkustestid kliiniliselt täpsemaks, ja iii) võimaldavad mõõta antibiootikumide mõju bakterite translatsiooni täpsusele. Kui testitud nanofiibrid näitasid suuri erinevusi antibiootikumi vabanemises vesikeskkonnas, siis väljatöötatud meetodid pooltahkes keskkonnas näitasid, et erinevused olid tegelikult väga väikesed. Bikarbonaadi katsed näitasid selgelt, et antibiootikumi toimet bakterile mõjutas bikarbonaadi ebapiisavast puhverdamisest tingitud pH-muutus. Töötati välja fluorestseeruvad translatsioonivigade reporterid, mis andsid uut teavet bakterite translatsiooni täpsuse kohta erinevates tüvedes, kasvukeskkondades, k.a. rakusisese nakkuse mudelites, ja antibiootikumide toimel. Kokkuvõttes võimaldavad antud doktoritöös välja töötatud meetodid ribosoomiga seonduvaid antibiootikume paremini uurida.
  • Item
    Child-patient autonomy: interplay between normativity and relationality
    (2024-04-22) Paron, Kristi; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
    Õigus autonoomiale ehk enesemääramisõigus on üks inimõiguste tuumpõhimõtetest. Patsiendi enesemääramisõigus väljendub õiguses anda meditsiiniprotseduuriks või raviks teavitatud nõusolek. See õigus on vahetult seotud meditsiinieetikast pärit patsiendi autonoomia põhimõttega. Kui täiskasvanutena peame iseenesestmõistetavaks, et arsti vastuvõtul on meil õigus küsimusi küsida, oma arvamust avaldada ning lõpuks langetada otsus, siis laste puhul on levinum arusaam, et nad ei ole pädevad oma tervist puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Uuringuandmete kohaselt tunnevad lapsed tervishoiuasustustes tihti, et neid ei kuulata ning nad ei saa piisavalt kaasa rääkida. Oma doktoritöös uurin, kuidas rahvusvahelised ja riigisisesed normid reguleerivad lapspatsiendi autonoomiaga seonduvat, kuidas arstid suhtuvad lapspatsiendi autonoomiasse, kuidas nad kaasavad lapsi aruteludesse ja otsustamisse ning kuidas lahendavad laste ja vanemate vahelisi erimeelsusi. Samuti analüüsin, kuidas lapspatsiendi autonoomia igapäevases meditsiinipraktikas toimib, pidades silmas seda, et last esindab tervishoiuasutuses tavaliselt lapsevanem. Doktoritöö tulemused näitavad, et lapspatsiendi autonoomia on suhetekeskne. Lapse, lapsevanema ja arsti vahel tekib eriline kolmiksuhe, mille käigus iga suhteosalise käitumine mõjutab teisi osalisi ja nende käitumist. See omakorda tähendab, et lapse õigus ja võimalus oma tervise küsimustes kaasa rääkida sõltub suurel määral täiskasvanute ja ka lapse enda sotsiaalsetest oskustest. Määrava mõjuga on seejuures lapsevanema käitumine. Lapsevanemad juhendavad sageli oma lapsi arstiga suhtlemisel. Mõned neist julgustavad oma lapsi rohkem arstiga suhtlema, teised aga, vastupidi, piiravad lapse autonoomiat, kas teadliku või alateadliku käitumisega, näiteks rääkides peamiselt ise või vastates ise lapsele esitatud küsimustele. Lisaks sotsiaalsetele aspektidele mõjutab lapspatsiendi autonoomiat ka tervishoiuasutuses loodud füüsiline keskkond. Ruumi kujundus, mööbli paigutus, istekohtade asetus, tööpõhimõtted – kõik sedalaadi tingimused võivad lapse arutelus ja otsustamises osalemist kas toetada või vastupidi, maha suruda.
  • Item
    Invenitive-locational constructions in Finnish: a mixed methods approach
    (2024-04-22) Basile, Rodolfo; Lindström, Liina, juhendaja; Huumo, Tuomas, juhendaja; Ivaska, Ilmari, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Erinevates keeltes on erinevaid viise väljendada, kuidas asjad paiknevad ruumis. Sellised erinevad grammatilised strateegiad sõltuvad näiteks sellest, kas räägime kividest, puudest, loomadest või inimestest, kas need on olemas konkreetses või abstraktses kohas, aga ka sellest, kas paiknev asi seisab, magab, või lihtsalt on ruumis olemas. Võime veel väljendada, kas teame midagi rohkem kohast või paikneva asjast. Eesti keeles on näiteks võimalik öelda, et seen on metsas. Sellist lauset kasutatakse kui teame juba midagi teatust seenest, ent mitte palju kohast, kus ta on. Lause annab siis informatsiooni koha kohta ja seda nimetatakse lokatiivseks konstruktsiooniks. Võib ka öelda, et metsas on seen. Selles lauses öeldakse midagi sellest, mida metsas sisaldub: seen. Seen on selles lauses siis indefiniitne, kuid vastupidi mets on siin teatud mets. Seda lausetüüpi nimetatakse eksistentsiaalseks konstruktsiooniks. Nii lokatiivsetes kui ka eksistentsiaalsetes konstruktsioonides on võimalik kasutada erinevaid tegusõnu, et väljendada seene ja metsa välist ruumilist suhet. Näiteks võib öelda, et metsas leidub seeni ilma tähendamata, et keegi oleks seeni otsimas. Oma artiklipõhises doktoritöös uurin siis leiduma-verbiga konstruktsioone Euroopa keeltes ja kutsun neid invenitiivseteks konstruktsioonideks. Keskendun vastava soomekeelse löytyä-verbiga konstruktsioonidele ning analüüsin neid segametoodiliselt. See tähendab, et vaatan sama probleemi erinevatest vaatenurgatest, kasutades nii klassikalisi erialameetodeid kui ka statistikat. Doktoritöö eesmärk on seletada, kui tihti ja laialt seda tegusõna tegelikult kasutatakse soome keeles, kas tal on samad omadused kui teistel tegusõnadel ja kas teda leidub ka muudes Euroopa keeltes. Vastuseks leidsin, et pilt on Euroopa keeltes komplekssem, kui võiks arvata, ja et soome keele on invenitiivsed konstruktsioonid väga laialt ja erinevate tähenduslike funktsioonidega kasutatud. Töö avab uusi uksi keeletüpoloogia ja keelte varieerumise erialadel.
  • Item
    Internationalisation of the Estonian research system through the lens of bibliometric indicators: criticism and policy recommendations
    (2024-04-19) Hirv, Tanel; Ukrainski, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
    Doktoritöös uuritakse teaduse mõjukust bibliomeetria vaatenurgast, mõõtes teadustööde arvu ning viidete hulka. Töö keskne eesmärk on lahti harutada Eesti teaduse „pusle“ – mõjukuse kasv vaatamata piiratud teadus- ja arendustegevuse rahastamisele. Eesti märkimisväärsed numbrid teaduspublikatsioonide viidatavuses on pälvinud tähelepanu mitte ainult kohalikul tasandil, vaid leidnud kajastust ka prestiižikas üleilmses teadusajakirjas Nature. Seal rõhutatakse, kuidas Eesti on edukalt suutnud tänu rahvusvahelise toetuse ja tõhusate riiklike strateegiate abil kiiresti oma teadusmaastikku muuta, luues inspireeriva pretsedendi teistele, kes soovivad teha sama. Rahvusvahelistumine kerkib selles kontekstis esile kui potentsiaalne pusletükk. Tulemused näitavad tugevat seost rahvusvahelise koostöö ja viidatavuse vahel, seda nii suure kui ka väikese uurimissüsteemiga riikides. Rahvusvahelistes konsortsiumites osalemine on koostöö erivorm, mis avaldab olulist mõju väikeriikide viidatavusele nagu Eesti, Küpros ja Island. Kuigi teadusuuringud konsortsiumites suurendavad oluliselt viidete arvu, tuleb meeles pidada, et suurem osa sellest on kunstlik, sest nendes töödes ulatub kaasautorite arv tuhandetesse. Massautorluse fenomen on ka Eesti teaduse pusle kõige suurem tükk, mis mõjutab enim loodusteadusi ja meditsiini. Lisaks eelmainitule toovad tulemused välja välisrahastuse olulisuse – Euroopa Liidu rahastatud uurimuste raames tehtav rahvusvaheline koostöö on ulatuslikum ning viidatavus kõrgem võrreldes riiklikult rahastatuga. Nende tulemuste valguses on soovituslik jätkata aktiivset osalemist rahvusvahelistes teadusuuringutes, jätkata rahastuse taotlemist Euroopa Liidu raamprogrammidest ning ümberhinnata bibliomeetriliste pingeridade koostamise metoodika võtmaks arvesse massautorlust.
  • Item
    Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele
    (2024-04-10) Risberg, Lydia; Habicht, Külli, juhendaja; Langemets, Margit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keelekorralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpusanalüüs. Uurimus keskendub üldkeelele. Doktoritöösse on kaasatud ka verbirektsioonide uurimus, sest selle keelekihi normimises ilmnes sarnaseid lähtekohti ja meetodeid sõnatähenduste normimisega. Eesmärk on süstemaatiliselt uurida sõnatähenduste normimise traditsiooni eesti keelekorralduses ning analüüsida sõnaraamatu võimalusi keelekasutajale sõnatähenduste kohta suuniseid anda. Uurimuse praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) koostamiseks. Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” (EÕS) I köidet. Empiiriliste keeleandmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutuspõhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõnatähenduste kindlam piiritlemine ehk põhjendatud, siis tänapäeval ei ole senised põhjused enam põhjendatud alus üldkeele sõnade tähendusi suunata. Näiteks on keelekontaktid ja keeltevahelised analoogiaseosed loomulik keelekasutuse osa ning ka metonüümiline ja metafoorne tähendusülekanne on keelekasutuses tavapärane. Keelekorralduse seisukohad tuginesid 20. sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsuskomisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vajalik ega võimalik normida. Samas ühiskonda laiemalt sellest ei teavitatud. Tänapäevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid ajakohased ega oleks praeguse keelekasutusega vastuolus. Keelekasutajale jagatakse keeleteaduslikele uurimustele tuginevaid selgitusi, et ta saaks teha oma konteksti sobivaid informeeritud valikuid. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keelekorralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel.
  • Item
    Preparation and assessment of antimicrobial electrospun matrices for prospective applications in wound healing
    (2024-04-10) Pozo Ramos, Celia Teresa; Kogermann, Karin, juhendaja; Tenson, Tanel, juhendaja; Laidmäe, Ivo, juhendaja; Putrinš, Marta, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
    Halvasti paranevad haavad on oluline koorem nii patsientidele kui ka tervishoiusüsteemidele. Tõhus haavahooldus on vajalik nakkuste ärahoidmiseks, mis võivad tekkida kui nahabarjäär on kahjustatud. Tavaliste paiksete ravimpreparaatide probleemiks on lühike toimeaeg haavas ning vähenenud efektiivsus liigse haavavedeliku juuresolekul, samas kui süsteemsed antibiootikumid võivad põhjustada toksilisust. Lisaks põhjustab antimikroobne resistentsus haavanakkuse ravi jaoks suuri väljakutseid ning vähendab võimalust leida sobivat ja toimivat ravimit. Käesolevas doktoritöös arendati uudseid ravimkandursüsteeme, mis võimaldaksid suurendada antimikroobsete ainete efektiivsust. Nano- kuni mikrokiulised elektrospinnitud haavakatted võimaldavad edukalt seondada raviaineid ja seeläbi parandada nende raviainete stabiilsust ning kontrollida vabanemist.. Lisaks sellele suurendavad elektrospinnitud maatriksid, mille morfoloogia ja füsiko-keemilised omadused sarnanevad loodusliku rakuvaheaine omadustega, niiskuse tasakaalu, imendumist ja gaasivahetust haavas, soodustades seeläbi haavade paranemist. Doktoritöö eesmärgiks oli valmistada ja iseloomustada antimikroobseid elektrospinnitud haavakatetena kasutamiseks mõeldud maatrikseid. Raviained klooramfenikool ja pleurotsidiin viidi elektrospinnitud maatriksitesse kasutades erinevaid polümeere, lahustisüsteeme ja elektrospinnimisetehnikaid. Esmalt võeti eesmärgiks valmistada poorseid kiudusid sisaldavad maatriksid. Näidati, et nende poorsete kiudude saamiseks on vajalik kasutada kõrget õhuniiskust ja sobivat lahustit. Elektrospinnitud maatriksite morfoloogiat ja mehaanilisi omadusi analüüsiti ja selgitati välja polümeeri kontsentratsiooni, kiu poorsuse ja lahustisüsteemide mõju maatriksi omadustele ja käitumisele. Elektrospinnimise protsess mõjutas nii raviaine kui ka polümeeri tahke faasi omadusi, põhjustades erinevaid faaside üleminekuid ja raviaine vabanemiskäitumist. Maatriksite hüdrofiilsus/hüdrofoobsus mõjutas raviaine vabanemiskineetikat, samas kui maatriksi morfoloogia mõjutas märgumist ja puhvri penetratsiooni. Maatriksite ohutust ja biosobivust tõestati MTS-testi ja konfokaalse fluorestsentsmikroskoopia abil. Antibakteriaalsed ja biofilmivastased omadused multiresistentsete haavapatogeenide vastu varieerusid vastavalt maatriksite erinevale morfoloogiale ja raviaine vabanemiskäitumisele. Selgus, et pleurotsidiini sisaldavate maatriksite antibakteriaalsed omadused ületasid tunduvalt värskelt valmistatud pleurotsidiini lahuse antibakteriaalseid omadusi. Lisaks näitas pleurotsidiini kombineerimine erinevate biotsiididega olulisi ja erinevaid koostoimeid. Viimaseid on vaja arvestada pleurotsidiini ja biotsiidide ravi samaaegsel kasutamisel.
  • Item
    Regulation of stress response in first episode schizophrenia by monocytes and microglia
    (2024-04-10) Xuan, Fangling; Tian, Li, juhendaja; Baeza, Claudio Rivera, juhendaja; Vasar, Eero, juhendaja; Lilleväli, Kersti, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
    Skisofreenia, keeruline neuropsühhiaatriline häire, mõjutab ligikaudu 1% maailma elanikkonnast ja esitab olulisi väljakutseid selle patobioloogiliste mehhanismide mõistmisel. Käesolev väitekiri keskendub monotsüütide ja mikroglia rolli lahtiharutamisele neuroinflammatoorsetes protsessides skisofreenias, eriti stressi kontekstis. Meie uurimused keskendusid esimese episoodi skisofreeniaga (FES) patsientidele ja loomade stressimudelitele, et selgitada välja nende immuunrakkude vahendatud molekulaarsed mehhanismid. FES patsientidel leiti muutusi monotsüütidega seotud transkriptoomiprofiilides, eriti mitteklassikaliste ja vahepealsete monotsüütide alamrühmades. Lisaks leiti, et suurema stressitundlikkusega FES patsientidel olid väiksemad hipokampuse struktuurid ja muutunud geeniexpressioon, mis oli seotud immuunarenguga. Mikroglia uuenemine leevendas osaliselt kroonilise ettearvamatu stressi (CUS) poolt hiirtel esile kutsutud psühhiaatrilisi käitumishäireid, mõjutades aju transkriptoomikat, mis on seotud arenguprotsessidega nagu aksionaalne ja sünaptiline moodustumine. Veelgi enam, madalama stressi tunnustega FES patsientidel olid väiksemad amügdalad ja kõrgem PLXNB2 ekspressioon, mis oli negatiivselt seotud tajutava stressi raskusega. Hiirtel põhjustas CUS Plxnb2 ekspressiooni languse ja Plxnb2 blokeerimine tekitas ärevust, amügdaloidset suurenemist ja mikroglia hargnemist. Need leiud viitavad sellele, et kuigi monotsüütide alamrühmad ja nende geenid võivad olla tervetel inimestel kahjulikud aju funktsioonile ja kognitsioonile, võivad nad arendada kohanemisvastaseid põletikuga seotud mehhanisme, et leevendada aju- ja kognitiivseid defitsiite FES-is. Mikroglia ümberprogrammeerimine võib pakkuda eeliseid skisofreenias, eriti stressitaju osas. Peale selle toob amügdaloidse mikroglia aktivatsioon, mida võib potentsiaalselt modulleerida Plxnb2, esile uue rakulise ja molekulaarse mehhanismi, mis on seotud skisofreeniaga seotud erinevate stressiomadustega. See uurimus pakub väärtuslikke teadmisi keerulise seose kohta stressi, monotsüütide/mikroglia funktsiooni ja neuronite tulemuste vahel skisofreenias, sillutades teed tulevastele uuringutele ja potentsiaalsetele terapeutilistele sekkumistele.