1. TÜ väitekirjad alates 2004 - Theses, PhD, MSc, ETD

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/3

Browse

Now showing 1 - 20 of 3476

12-nädalase käimistreeningu mõju vererõhu näitajatele hüpertensiooni diagnoosiga naispatsientidel
(2009-05-28T08:48:36Z) Jürgenson, Janno
1428. ja 1436. aasta Riia provintsiaalsinodite otsused keskaegsete oikumeeniliste kirikukogude valguses ja Liivimaa talurahva ajaloo allikana
(2008-04-10T13:31:05Z) Rand, Nele
17. sajandi ajalookirjutaja raamaturiiul
(2006) Laidla, Janet; Vahtre, Sulev, juhendaja
2.-6. klassi õpilaste saavutuseesmärgid ja nende seos õpitulemustega
(2007-04-20T09:34:40Z) Jõgi, Anna-Liisa
2003. ja 2004. aasta Meediapäeva uurimuses osalenute ootused ja huvid trükimeedia suhtes.
(2007-06-01T09:58:41Z) Tubli, Kristina
210Pb in Estonian air: long term study of activity concentrations and origin of radioactive lead
(2016-07-01) Isakar, Kadri; Realo, Enn, juhendaja; Kiisk, Madis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Maa sees on tema sünnist saadik mitmeid radioaktiivseid materjale, mis lagunevad millekski uueks, mis laguneb omakorda millekski järgmiseks, mis laguneb omakorda millekski jne. Niisuguste radioaktiivsete lagunemisridade elemente nimetatakse nende järjekorra alusel emanukliidideks ja tütarnukliidideks. Üks tuntumaid lagunemisrea liikmeid on radoon, mis oma gaasilise oleku tõttu maapinnast õhku rännata suudab ning mille kogunemist eluruumidesse võimalikult palju pärssida püütakse. Vähem räägitakse radooni tütardest, kelle kurikuulsus samuti radooni nime alla koondatud on. Üks neist tütarnukliididest on plii ehk täpsemalt plii 210 ehk 210Pb. “210” tähistab kindlat tüüpi pliituumade massi ehk neutronite ja prootonite koguarvu tuumas. 210Pb on kasulik abivahend keskkonnas toimuvate transpordiprotsesside uurimisel, järvesetete vanuse määramisel ning samuti radooni ja kõigi tema tütarde kiirgusmõju hindamisel. Neiks töödeks on aga eelnevalt vaja teada 210Pb igapäevast kogust meie elukeskkonnas, sh välisõhus. Käesoleva töö raames koguti iganädalasi õhuproove ning analüüsiti 210Pb sisaldust Tõravere, Narva-Jõesuu ja Harku välisõhus, tulemused on antud aastate 2001-2008 kohta. 210Pb kogust õhus mõõdetakse ühikutes Bq/m3, mis näitab, kui palju radioaktiivseid lagunemisi ühe sekundi jooksul ühes kuupmeetris õhus juhtub. Kuna kogused on väikesed, peame kasutama eesliidet “milli-“ ehk ühikuks saab mBq/m3. Tulemused: Tõraveres 0,12 mBq/m3 kuni 2,77 mBq/m3, Narva-Jõesuus 0,08 mBq/m3 kuni 2,53 mBq/m3, Harkus 0,01 mBq/m3 kuni 2,16 mBq/m3. Väärtused muutuvad väga suurtes piirides, mis mujal maailmas saadud tulemustega võrreldes ning õhumasside liikumisi arvesse võttes ongi täiesti tavaline. Uuriti ka, kust 210Pb meile saabuda võiks ning selleks arvutati ülemaailmse andmebaasi (NOAA USA-s) abil õhu liikumise trajektoorid, mis koondusid proovide kogumispunktidesse. Koondtulemus näitas, et nii Tõraverre, Narva-Jõesuusse kui ka Harkusse saabub 210Pb-rikas õhk idast ja kagust ning 210Pb-vaene õhk läänest. Seda põhjendatakse asjaoluga, et maismaa kohal on 210Pb sisaldus oluliselt suurem kui merel.
3.klassi õpilaste funktsionaalne lugemisoskus: Hea Alguse ja tavaklasside võrdlus
(2005) Olo, Maret; Kikas, Eve, juhendaja
3D printing in pharmaceutics: a new avenue for fabricating therapeutic drug delivery systems
(2022-02-10) Viidik, Laura; Laidmäe, Ivo, juhendaja; Kogermann, Karin, juhendaja; Heinämäki, Jyrki, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Personaal- ehk täppismeditsiini abil soovitakse haiguseid ennetada, diagnoosida ja ravida viisil, mis saavutaks parima tulemuse konkreetsel patsiendigrupil. Mitmekülgsete teadmiste kasutamine sobivaima raviaine, annuse ja ravimvormi valimisel aitab kaasa oodatud ravitulemuse saavutamisele. Neid teadmisi aitab rakendada kolmemõõtmeline (3D) printimine. Tegu on meetodiga, kus arvuti abil disainitud mudel ehitatakse kiht kihi haaval soovitud objektiks. Sõltuvalt kihi lisamise viisist jaguneb 3D printimine erinevateks meetoditeks. Meetodi valik aga omakorda võib seada materjalide valikule lisatingimusi. 3D printimine sai alguse 1980ndatel ning on viimastel aastatel jõudnud ka meditsiinivaldkonda. Kirjandusest leiab põhjalikke ülevaateid selle kasutamisest nt kardioloogias, hambaravis, plastilises kirurgias, bioprintimisel. Ravimitööstuses nähakse 3D printimises võimalikku abimeest personaliseeritud ravimite tootmisel. Aastal 2015 sai müügiloa esimene 3D prinditud ravim Spritam®. Doktoritöös kasutati mikroekstrusioonil ning sulatatud sadestusega modelleerimisel põhinevaid printimistehnoloogiaid. Mõlema meetodi jaoks disainiti sobilik ravi- ja abiainete kombinatsioon. Sobivateks kandurpolümeerideks osutusid polüetüleenoksiid ja polükaprolaktoon, raviaineteks indometatsiin ja teofülliin. Sarnaselt klassikalisele ravimiarendusele vajab ka uudsete tehnoloogiate kasutuselevõtt põhjalikku eeltööd, et õppida tundma kasutatavate materjalide omadusi ning võimalikke protsessi ajal toimuvaid muutuseid. Seetõttu uuritigi doktoritöös nii materjalide printimiseelseid omadusi, näiteks viskoossus, füüsikalised omadused, sobivus filamentide tootmiseks jt kui ka saadud ravimkandursüsteemi printimisjärgseid omadusi nagu raviaine vabanemine, reageerimine kuumutamisele ja kiiritamisele. Lisaks töötati välja uudne meetod pooltahkete materjalide 3D-prinditavuse hindamiseks. Töö tulemused kinnitavad, et 3D printimine on farmaatsiateaduse jaoks paljulubav abimees tulevikuravimite arendamisel.
[3H]WAY 100635 sidumine roti hipokampuse membraanidele
(2004) Parkel, Sven; Rinken, Ago, juhendaja
5-6-aastaste laste süntaktilised oskused
(2008-02-14T11:14:39Z) Aid, Margit
7 taimeliigi arhitektuur erinevates valgustingimustes
(2004) Laanisto, Lauri; Zobel, Kristjan, juhendaja
A contribution of biomarker collagen type II neoepitope C2C in urine to the diagnosis and prognosis of knee osteoarthritis
(2022-07-06) Kuhi, Liisa; Kisand, Kalle, juhendaja; Tamm, Agu, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartriit (OA) on sagedasim liigeshaigus, tabades ligi poolt miljardit inimest maailmas. Põlv on üks peamisi kahjustuskohti. Haiguse kaasaegse käsitluse järgi arenevad kahjustused molekulaarsetest muutustest kuni kudede (kõhr, luu, sünoviaalkest, menisk, sidemed) struktuuri muutusteni. OA on aastate jooksul ebaühtlase kiirusega süvenev haigus, mille puhul stabiilsemad perioodid vahelduvad kiiremate muutustega, kulgedes varajases järgus haigustunnusteta. Seetõttu pakuvad kudede ainevahetuse muutusi peegeldavad molekulaarsed markerid varajast hoiatust koekahjustuse tekkest, võimalust hinnata haiguse kulgu ning tulevikus ka ravivastust. Kuna II tüüpi kollageen (Kol2) on kõhre peamine struktuurne komponent, on OA hindamiseks loodud mitmeid Kol2 lammutamist mõõtvaid teste. Käesolevas uurimuses hindasime OA uue biomarkeri, uC2C kasutusvõimalusi põlve OA (pOA) korral. uC2C on Kol2 lõhustumise neoepitoop C2C uriinis. Võrdlesime uC2C väärtusi röntgenleiu, kõhre otsese vaatlusleiu ja patsiendi kliinilise seisundiga, kasutades erinevaid statistilisi mudeleid. Selgus, et uC2C on sobiv kandidaat pOA varajase diagnostilise testi arendamiseks. C2C sisaldus tõuseb juba haiguse varajases järgus ja on seotud haiguse mitme põhiprotsessiga: kõhre lammutamise ja luukasviste tekkega põlveliigese eri osades. uC2C on hea progressioonimarker naistel: uC2C kõrgem algväärtus ennustab naistel väga hästi (>90%) pOA teket või süvenemist järgneva 3 aasta jooksul. uC2C tase on kõrgem suuremate röntgenmuutuste korral, seega uC2C tase on seotud pOA raskusastmega. uC2C väärtused on suurimad kOA lõppjärgus olevatel haigetel, kes jõuavad liigeseasenduseni suhteliselt noorelt (50–70 a vanuses). Pärast põlveliigese asendamist võib C2C eritumine uriiniga väheneda, suureneda või jääda muutumatuks. Seega ei peata liigeseasendus paljudel juhtudel Kol2 lammutamist organismis ja OA on süsteemsem haigus, kui on seni arvatud. uC2C näib olevat naistel võrreldes meestega parem pOA biomarker.
A framework and teaching approach for IoT security risk management
(2023-12-04) Affia, Abasi-amefon Obot; Matulevičius, Raimundas, juhendaja; Nolte, Alexander, juhendaja
Võrgutoega seadmete ja nende haavatavuste kasvuga on hakatud rohkem tähelepanu pöörama asjade interneti (IoT) turvariskide haldamisele (SRM). Võimalik ründepind laieneb asjade Interneti ökosüsteemi kasvades, tuues esile vajadust tugevate turvameetmete järele arenevate ohtude vastu. Olemasolevad uuringud toovad siiski välja lünki asjade Interneti arhitektuuri täielikul integreerimisel turvariskide haldamisse. Rakendamise praktilised väljakutsed tõstavad niigi keerukate asjade interneti süsteemide keerukust ja teevad turvariskide haldamise ülesannet veelgi keerulisemaks. Seega õõnestab teooria ja praktika vaheline ebavõrdsus turvaraamistike eduka rakendamise tõenäosust reaalsetes asjade interneti süsteemides, muutes need vastuvõtlikuks pidevalt arenevale ohumaastikule. Nende väljakutsete lahendamiseks tutvustame IoT-arhitektuuril põhinevat turvariskide haldamise (IoTA-SRM) raamistikku, mis pakub terviklikku ja integreeritavat lähenemist tuvariskide haldamisele asjade interneti süsteemides. Integreerides IoT arhitektuuri turvariskide haldamisse, saavad sidusrühmad tagada oma IoT süsteemi komponentide ja interaktsioonide igakülgse katvuse. Raamistikku hinnati autonoomsete sõidukisüsteemide ekspertide poolt läbiviidud juhtumiuuringute abil, et teha kindlaks selle praktilisus, kohanemisvõime ja eelised. Kuigi antud juhtumite analüüsis nähakse raamistiku praktilisust, võib selle teoreetiline rikkus jääda praktikutele rakendamise ajal abstraktseks. Arvestades asjade interneti süsteemide keerukust ja ohtude dünaamilist olemust, ei piisa üksi traditsioonilistest õpetamisviisidest, et hõlbustada raamistiku üleminekut teoreetiliselt arusaamiselt praktilisele rakendusele, mistõttu on vaja tavapärasest õpetamisviisidest edasi ulatuvaid haridusmeetodeid. Seega töötati välja sekkumispõhine häkatoni lähenemine. See lähenemisviis, mida täiustatakse kohandatud sekkumistega, soodustab kogemuslikku õppimist. Antud sekkumised on hoolikalt välja töötatud, kohandatavad erinevate häkatoni kontekstide ja turvalisuse aspektide õpetamise sisuga ning täiustatud tegevusuuringute tsüklite kaudu, et võimaldada osalejatel navigeerida ja rakendada IoTA-SRM raamistikku. Meie integreeritud raamistik ja häkatoni lähenemisviis täitsid kahte rolli: haridusmudel, mis on suunatud turvariskide haldamisele asjade interneti süsteemides, ja IoTA-SRM-i raamistiku hindamismehhanism häkatoni iteratsioonide kaudu, võimaldades selliselt selle iteratiivset täiustamist. See doktoritöö aitab kaasa IoT SRMi teoreetilisele mõistmisele ja IoT turvariskide juhtimise praktilistele lähenemisviisidele. Lisaks pakub see meetodit tulevaste spetsialistide koolitamiseks selles kiiresti arenevas valdkonnas. Siin esitatud leiud ja metoodikad loovad aluse tulevastele püüdlustele IoT SRM-i rakendamisel ja õpetamisel, näitlikustades sünergilist seost teoreetiliste turvakontseptsioonide ja nende praktilise rakendamise vahel.
A genomic portrait of American populations
(2021-07-07) Ongaro, Linda; Montinaro, Francesco, juhendaja; Pagani, Luca, juhendaja; Metspalu, Mait, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ameerika populatsioonide evolutsiooni on käsitlenud mitmed multidistsiplinaarsed uuringud. Meie teadmised Ameerika maailmajao geneetilise mitmekesisuse kujunemisest on endiselt ebatäielikud, ehkki geneetilised uuringud lisavad sel teemal pidevalt uusi detaile. Uute tehnoloogiate nagu järgmise põlvkonna sekveneerimine (NGS) väljaarendamine koos teiste tehniliste edasiminekutega avavad võimaluse eraldada ja analüüsida DNA-d iidsetest proovidest, tehes "iidsest genoomikast" (aDNA) ühe paljudest põhilistest tööriistadest meie esivanemate mineviku mõistmiseks. Veelgi enam, need tehnoloogiad on tohutult suurendanud genoomsete andmete hulka kogu maailmast, sealhulgas Ameerika mandritelt. Ehkki Ameerika maailmajagu oli viimane, milleni meie sapiens’i esivanemad jõudsid, on selle geneetilise varieeruvuse protsessid olnud väga keerukad. Nende uuringud on rohkem kui kolme kümnendi jooksul olnud paljude geneetikaalaste teadustööde teemaks. Algul domineerisid Ameerika populatsioonide populatsioonigeneetilistes uuringutes uniparentaalsed geneetilised süsteemid, alustades mitokondriaalse DNA-ga (mtDNA) ja peagi kaasates Y-kromosoomi (chrY) analüüsi. Viimasest selgus, et põlisameeriklaste kaks chrY asutajahaplogruppi olid tõenäoliselt hg C ja hg Q, mida leiti vastavalt umbes 5% ja 75% põlisameerika meestest. Kuid nende haplogruppide resolutsioon ei paranenud oluliselt enne kui mõne aasta eest. Selle doktoritöö esimese publikatsiooni (Ref I) eesmärgiks on uurida Ameerika maailmajao geneetilist ajalugu meeste perspektiivist, lahates suure täpsusastmega üleameerikalist haplogruppi Q, ning koostada kõikehõlmav ja detailne haplogrupp Q ja selle alamliinide fülogeograafia. Uniparentaalseid geneetilisi süsteeme võib pidada kaheks lookuseks, mida kasutatakse inimese ajaloo nais- ja meesperspektiivi mõistmiseks. Nad saavad kirjeldada ainult kaht esivanemat neist tuhandetest, kes on seotud tänapäeva populatsioonide geneetilise pärandi kujundamisega. Olulisem arv esivanemaid on genoomis esindatud autosomaalsetes markerites. Seega on autosomaalsed markerid hädavajalikud Ameerika maailmajao populatsioonide liikumiste ajastuse ja dünaamika mõistmiseks. Tänu arheoloogilistele ja geneetilistele tõenditele tunnistatakse nüüdseks, et esimesed Põhja-Ameerikasse jõudnud inimesed tulid Siberist, ületades pärast hilist jääaega Beringi maakitsuse. Algsetele asulakohtadele järgnesid ulatuslikud inimeste ränded, mis jõudsid Lõuna-Ameerika lõunaossa suhteliselt kiiresti, juba ~15 000 aastat tagasi. Mitu hiljutist uuringut on selle teema kohta uut informatsiooni andnud, rekonstrueerides Ameerika maailmajao erinevate piirkondade põliselanike rühmade genoomset ajalugu, kuid Isthmo-Colombia piirkond on seni puudu. Seega rakendab selle doktoritöö teine publikatsioon (Ref II) nii iidse kui ka tänapäeva DNA andmete analüüsi, et rekonstrueerida Isthmo-Colombia piirkonna genoomset ajalugu. Selle eesmärgiks on teha kindlaks Panama põlispopulatsioonide genoomne taust, et hinnata maakitsuse sisest varieeruvust ja selgitada Kolumbuse-eelsete ameeriklaste genoomset ajalugu, hinnates Isthmo-Colombia piirkonna sidemeid ülejäänud Ameerika maailmajaoga. Lisaks esialgsetele rännetele pärinevad Ameerika populatsioonid mitmest segunemisest, alates koloniseerimisest ja Atlandi orjakaubandusest. Peale selle toimus viimase kahe sajandi jooksul palju rändelaineid, millele järgnes kohalik segunemine, ning nende mõju on suuresti uurimata. Selle doktoritöö kolmas publikatsioon (Ref III) uurib, kuidas hilisemad ränded kujundasid segunenud Ameerika populatsioonide genoomset tausta. Täpsemalt on selle uuringu eesmärgiks rekonstrueerida kõrgel lahutusastmel põlvnemise komponendid, anda hinnang segunemise ajale, uurida erinevate mandrite põlvnemise demograafilist evolutsiooni pärast segunemist ning hinnata soost sõltuva geenivoolu dünaamika ulatust ja tugevust segunenud Ameerika populatsioonides. Käesoleva doktoritöö peamised tulemused ja järeldused on järgmised: • Tehti kindlaks ja dateeriti kõrge resolutsiooniga haplogrupp Q fülogeneesipuu, mis annab uut informatsiooni oma Euraasia ja Ameerika harude geograafilise jaotuse kohta tänapäeva ja iidsetes proovides. • Esimest korda tuvastati kaks eristuvat Y-kromosoomi liini, mis peegeldavad hiljutistes genoomsetes uuringutes varem kirjeldatud kaht peamist põlvnemiskomponenti (SNA ja NNA). Nende liinide lahknemine toimus tõenäoliselt Beringi maakitsuse idaosas enne Ameerika maailmajakku sisenemist, milleks kasutati kaht teed: ranniku (SNA, Q-Z780/Q-M848) ja sisemaa teed (NNA, Q-Y4276). Sinna jõudnuna segunesid need kaks põlvnemiskomponenti Põhja-Ameerikas tõenäoliselt väga vara, millele viitab iidne Kennewicki mees, kelle tuumagenoom kuulub SNA komponenti (Q-M848), kuid mtDNA haplogrupp on NNA-st (X2a). • Avastati SNA liinide kaks märkimisväärset ekspansiooni Meso- ja Lõuna-Ameerikas, üks umbes 15 000 aastat tagasi, kohe pärast esmaasustamist, ja teine 3000 aastat tagasi pärast klimaatilisi muutusi ja kohalikke kultuurilisi nihkeid. • Panama sees tuvastati märkimisväärne geneetiline struktuur, mis kattus üldjoontes käesolevas uuringus analüüsitud mineviku ja praeguste põliselanike rühmadega. Need rühmad on ka tuhandeid aastaid suguluses olnud, eriti Kariibi mere piirkonnas Panama lääne- ja Costa Rica kaguosa piiril. Ida-Panama põliselanike rühmade vahel ning Emberá ja hispaanlaste-eelsete panamalaste vahel, kes elasid Vana Panamat ümbritsevas piirkonnas enne kontakti eurooplastega, leiti vähem geneetilisi sarnasusi. • Ameerika maailmajao iidsete põliselanike seas avastati varem kirjeldamata põlvnemiskomponent. See komponent esineb ainult selles piirkonnas ning on tuvastatav iidsetes hispaanlaste-eelsetes indiviidides ja inimestes, kes ise identifitseerivad end tänapäeva põliselanike, Aafrika ja latiino-põliselanike rühmade järglastena. See jõudis Panama maakitsusele rohkem kui 10 000 aastat tagasi, levis varases Holotseenis lokaalselt ning jättis tänapäevani püsivaid genoomseid jälgi, eriti Guna rahva hulgas. • Euroopa geneetiline panus Ameerika populatsioonidesse peegeldab kolonisatsiooni aegset geopoliitilist olukorda. Avastati mitu sekundaarset Euroopa allikat, mis panustasid arvestatavasse osassse Ameerika populatsioonidest, nt Itaalia Brasiilias ja Argentiinas, Kesk-Euroopa Brasiilias. Tuletati Aafrika allikate eristuv panus Ameerika populatsioonidesse. • Segunemise ajad langevad kokku rändelainetega Euroopast ja peegeldavad ekspluateeritud Aafrika piirkondade muutumist ajas. • Segunemise demograafilise mõju analüüsist selgub üldine languse ja taastumise muster mitmes uuritavas populatsioonis, mis vastab koloniaalajastu algusele ja lõpule. Kuid Peruud ja Mehhikot iseloomustavad erinevad demograafilised trajektoorid. • Soost sõltuva segunemise dünaamika analüüs viitab sellele, et tänapäeva populatsioonidesse on panustanud rohkem Ameerika naisi kui mehi. Vastupidiselt oli Euroopa meeste panus olulisem kui samalt mandrilt pärinevate naiste oma. Sellele vastandlikult ilmnes mõnes populatsioonis, kuid mitte kõigis, tõendeid suuremast naiste panusest, mis on osaliselt vastuolus ajalooliste andmetega Aafrika päritolust.
A macro model of the Estonian economy in the tradition of the neo-classical synthesis
(2005) Kattai, Rasmus; Võrk, Andres, juhendaja; Reiljan, Ele, juhendaja
A methodology to earn excess returns in global debt and currency markets with a diversified portfolio of quantitative active investment models
(2007-06-05T06:45:14Z) Vesilind, Andres
Doktoritöö uurimisobjektiks on finantsturgude alases kirjanduses laialdast kajastust leidnud küsimus, kas aktiivsete investeerimisotsuste abil on investoril võimalik oma varade tulusust võrreldes passiivse turutulususega suurendada. Selleks uuritakse töös aktiivse investeerimise võimalusi süvitsi ning töötatakse välja metoodika aktiivsete investeerimisotsustega finantsturgudel lisatulu teenimiseks. Doktoritöö teoreetilises osas jõutakse järeldusele, et aktiivsete investeerimisotsustega lisatulu teenimise võimalused on suurimad arenenud riikide võlakirja- ja valuutaturgudel, kuna nendel turgudel on suhteliselt suurem osakaal investoritel, kelle peamiseks eesmärgiks ei ole kasumi maksimeerimine. Lähtuvalt aktiivse investeerimise seadusest (Clarke 2002) ning eelnevate uurimuste kogemustest tehakse järeldus, et stabiilse lisatulu teenimiseks ei piisa mõnest üksikust investeerimisstrateegiast, vaid ühtseks portfelliks on vaja koondada võimalikult palju erinevaid investeerimismudeleid. Doktoritöö empiirilises osas hinnatakse erinevad kvantitatiivsed aktiivse investeerimise mudelid ning seejärel koostatakse nendest ühtne portfell. Erinevad hinnatavad mudelid kasutavad sisenditena nii finantsinstrumentide endi aegridasid kui eksogeenseid fundamentaal-majanduslikke tegureid. Analüüsimeetoditest kasutatakse tehnilist analüüsi, ARMA metodoloogiat, ökonomeetrilist analüüsi ja lihtsat sisendtegurite järjestamist. Väljatöötatud mudelid annavad signaale aktiivsete investeerimisotsustega lisatulu teenimiseks valuutakursiliikumistelt, intressimäära ajapreemialt, intressimäära taseme muutumistelt, intressikõvera kuju muutumistelt ning maadevahelise intressimäära vahe liikumistelt. Aktiivse investeerimise mudelite signaalide kasumlikkust testitakse 14aastasel perioodil 1993 – 2006. Tulemused näitavad, et väljatöötatud metoodika abil on võimalik arenenud riikide võlakirja- ja valuutaturgudel positiivset lisatulu teenida suhteliselt suure tõenäosusega: olenevalt erinevate mudelite ühtsesse portfelli koondamise viisist jäi väljatöötatud mudelite portfelli annualiseeritud Sharpei suhe vahemikku 2,09 – 2,41.
A model for assessing computational thinking skills
(2021-05-06) Palts, Tauno; Pedaste, Margus, juhendaja; Vene, Varmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Tehnoloogia on kõikjal meie ümber ja arvutiteadus pole enam ainult eraldi distsipliin teadlastele, vaid omab aina laiemat rolli ka teistel aladel. Huvi algoritmilise mõtlemise arendamise vastu kasvab kõigil haridustasemetel alates eelkoolist lõpetades ülikooliga. Sellega seoses vajame aina enam üldhariduskoolide tasemel uuringuid, et omada paremat ülevaadet algoritmilise mõtlemise oskustest, et luua praktiline mudel algoritmilise mõtlemise hindamiseks. Algoritmilist mõtlemist kirjeldatakse paljudes artiklites, kuid sageli pole need omavahel kooskõlas ja puudub ühine arusaamine algoritmilise mõtlemise oskuste dimensioonidest. Doktoritöö sisaldab süstemaatilist kirjanduse analüüsi, kus mõjukamate artiklite sünteesimisel jõutakse kolmeetapilise algoritmilise mõtlemise oskuste mudelini. See mudel koosneb järgnevatest etappidest: i) probleemi defineerimine, ii) probleemi lahendamine ja iii) lahenduse analüüsimine. Need kolm etappi sisaldavad kümmet algoritmilise mõtlemise alamoskust: probleemi formuleerimine, abstrahheerimine, reformuleerimine, osadeks võtmine, andmete kogumine ja analüüs, algoritmiline disain, paralleliseerimine ja itereerimine, automatiseerimine, üldistamine ning tulemuse hindamine. Selleks, et algoritmilist mõtlemist süstemaatiliselt arendada, on vaja mõõtevahendit vastavate oskuste mõõtmiseks põhikoolis. Doktoritöö uurib informaatikaviktoriini Kobrase ülesannete abil, milliseid algoritmilise mõtlemise osaoskusi on võimalik eraldada Kobrase viktoriini tulemustest lähtuvalt ilmnes kaks algoritmilise mõtlemise oskust: algoritmiline disain ja mustrite äratundmine. Lisaks põhikoolile kasutati ülesandeid ka gümnaasiumis millga kinnitati, et kohendatud kujul saab neid ülesandeid kasutada algoritmilise mõtlemise oskuste hindamiseks ka gümnaasiumisgümnaasiumitasemel. Viimase asjana pakutakse doktoritöös välja teoreetilisi ja empiirilisi tulemusi kokkuvõttev algoritmilise mõtlemise oskusi hindav mudel.
A semiotic of motives: Kenneth Burke and Deely-Tartu semiotics
(2022-02-10) Griffin, Jonathan Grant; Kull, Kalevi, juhendaja; Lotman, Mihhail, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kõrvutades Kenneth Burke'i (1897–1993) ja tänapäeva semiootika võtmekontseptsioonie, uurib käesolev töö motiivi kriitilist rolli tähenduse arenemisel ja avastamisel inimkogemuses. Analüüsime Burke’i töid motiivi rollist inimese tähendusloomes, mida ta kirjeldas kui aktiivset, tahtelist protsessi. Tuginedes eriti Burke’i nn Motivorumi seeria teostele (A Grammar of Motives, A Rhetoric of Motives ja Symbolic of Motives), täiendame Burke'i kontseptuaalset skeemi semiootilise raamiga, tuletades selle John Deely üldsemiootika ja Tartu koolkonna teooria, mida esindab käesolevas eelkõige Kalevi Kull, ristumiskohast. Tulemuseks on analüütiline raamistik, mis jälgib motiivi vajalikkust alates bioloogilisele eesmärgile orienteeritusest kuni inimmõtte formaalsete piirideni. Kasutades Burke'i terministlike ekraanide mõistet, mida käsitletakse siin kui hierarhilise modelleerimise vormi, näitame, et tegelikkuse kohta järelduste tegemiseks peame selle kirjeldamisel kasutama valitud mõisteid, mis samas tähendab nendega kokkusobimatute võimaluste tagasilükkamist. Mõned tähendused tehakse võimalikuks, teised aga sõelutakse semiootiliselt välja. Nii võib tähenduse ja kogemuse osas saada väga erinevaid tulemusi– eriti kontekstides, mida juhivad nn jumalaterminid ehk terministlike ekraanide maksimaalsed vormid. Meie valikud, mis konkretiseerivad motiive, tekitavad kogemuse semiootilise filtri, misläbi kujuneme aja jooksul ise oma valikute ja motiivide märgiks. See on vastuolus modernismi paradigmaga, mis käsitleb motiveeritud järeldusi põhjuslike protsesside tagajärgedena. See vastuolu tuleneb modernismi semiootilisest vundamendist; me kasutame oma Burke'i-semiootilist raamistikku selle aluse, tema motiivide ja tulenevate tähenduste analüüsimiseks. Me väidame, et modernismi sisemised vastuolud põhjustavad realismi ja idealismi kollapsi, mille tulemuseks on kaks tavaliselt seisukohta: (1) naiivne realism, mida praktikas dikteerivad võimuinstitutsioonid, ja (2) naiivne relativism, mille dikteerib üksikagent. Alternatiivina pakume välja teleoloogilise meetodi, mis vaatleb kokkusobimatute tähendusvõimaluste erinevaid trajektoore, jälgib nende (entelehhiaalseid) lõpp-punkte ja näeb neid lõpp-punkte agendi valikute alusena – eriti suure olulisusega tähenduskontekstides. Küsimused on seega järgmised: „Milleni see valik viib? Millise kogemusliku maailma see avab või sulgeb? Milline motiiv selle aluseks on? Mille märgiks ma tahan olla?”
A study of science teacher development towards open inquiry teaching through an intervention programme
(2009-08-10T10:47:04Z) Kask, Klaara
A study of science teacher development towards open inquiry teaching through an intervention programme. In today's world, research supports stu¬dent needs for skills promoted through inquiry learning such as problem identification, problem solving, and decision-making. Inquiry has gained the support of politician and educators, but the real picture in science classrooms tends to be very different from these expectations. The goals of this study were sub-divided into three domains: specifying theoretically justified criteria for carrying out student motivational, inquiry-based ex¬perimental work, describing teacher change related to using an inquiry-teaching approach and determining students’ affective and cognitive gains. An outcome from the current research highlighted theoretically justified criteria for developing a set of instructional materials for enacting student motivational, inquiry-based teaching and the suitability of the intervention program. Following the 8 month intervention with practicing teachers, further outcomes were - three hierarchical categories describing degrees of teacher change towards open inquiry teaching and three cluster related models characterising differing emphases of student learning illustrating the relation¬ship between teacher development, with respect to inquiry-based teaching, and differing student gains. The outcomes from the current study point to the need for greater encouragement for teachers to utilise open inquiry-based learning in science lessons. Loodusainete õpetajate uurimusliku õppe läbiviimise kompetentsuse areng teoreetiliselt põhjendatud koolitusprogrammi raames Rahvusvaheliselt on tõstatatud probleem loodusteadus¬like õppeainete tundide elukaugusest ja liigsest teoreetilisusest õpilaste jaoks, mis lõppkokkuvõttes viib õpimotivatsiooni langusele ja muudab loodus¬teadus¬tega seotud karjäärivaliku ebapopulaarseks. Lahendustena pakutakse välja argi¬elu probleemide integreerimist õpetamisse, uurimusliku lähenemisviisi raken¬damist ning praktiliste tööde osakaalu suurendamist. Kõik see eeldab õpetamise paradigma muutmist ning viimasega kaasnevat õpetajate täiend¬koolituse süs¬teemi väljatöötamist. Doktoritöö eemärgid hõlmavad kolme valdkonda: teoreetilis-filosoofiline, loodusainete õpetajate avatud uurimuse läbiviimise kompetentsuse arendamisele ja täiendkoolitusele suunatud ning õpilaste uurimuslike oskuste kujunemise protsessi uuriv. Eesmärkide saavutamiseks töötati välja teoreetiliselt põhjendatud avatud uurimusliku õppe kontseptsioon, mille realiseerimiseks viidi läbi õpetajate täiendkoolitus, koostati komplekt avatud uurimuslikul õppel baseeruvaid töö¬juhendeid õpilastele ja neid toetavad lisamaterjalid õpetajatele, koguti tagasi¬sidet õpilastelt ning kontseptsiooni evalveerimiseks konstrueeriti õpilaste õppi¬mist kirjeldavad mudelid. Muutust õpetajate oskuses läbi viia avatud uurimuslikku eksperimentaalset tööd kirjeldati kolme hierarhilise kategooriaga, mis võimal¬davad kavandada vajaliku täiendkoolituse struktuuri ja sisu vastavalt õpetaja esialgsele tasemele. Mõtestatud õppi¬mise protsessi tervikpildi kirjeldamiseks konstrueeriti kolm mudelit, mis illustreerivad õpilaste uurimuslike oskuste seotust motivatsiooni ja õpikeskkonna karakteristikutega. Nende alusel on võimalik prognoosida uurimusliku õppe rakendamisel paradigmaa¬tiliste muutuste ellu-viimise etapilisust. võttes arvesse nii õpetajate esialgset PCK taset, õppemater¬jalide mõju õpilasele kui ka õpetaja soovi omandada kaasaegsele õpetamise pa¬radigmale vastavat kompetentsi. Käesoleva töö tulemused kinnitavad välja töötatud avatud uurimusliku õppe kontseptsiooni rakendamise vajadust ja võimalikkust keemiatundides.
A wader perspective to Boreal Baltic coastal grasslands: from habitat availability to breeding site selection and nest survival
(2022-04-25) Kaasiku, Triin; Rannap, Riinu, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Rannaniidud on liigirikkad kooslused, mis pärast aastakümneid kestnud hääbumist on taastamistööde ja karjatamise tulemusena teinud nüüdseks läbi positiivse muutuse. Ometi ei ole sellest elupaigast sõltuvate ohustatud maaspesitsevate lindude – kahlajate – asurkonnad madalseisust taastunud. Doktoritöö keskendub eelkõige praktilise looduskaitse küsimustele eesmärgiga parandada killustunud rannaniitudel pesitsevate kahlajate seisundit. Töö põhitähelepanu on elupaiga ulatuse hindamisel, olulistel elupaiga tunnustel ning pesade ellujäämusel. Tulemustest nähtub, et rannaniitude hooldajatele makstav keskkonnatoetus mõjutab positiivselt kahlajatele sobiva rohustu kõrgusega alade laienemist. Elupaiganõudluse uuring näitas, et kahlajate pesitsusterritooriumid asuvad lompidele ja avatud rannajoonele lähemal ning metsast kaugemal kui võiks juhuslikult eeldada. Tõenäoline metsaserva vältimise põhjus on sealne kõrgem pesarüüste – metsa serva lähistel koorub hinnanguliselt vaid 7% pesadest. Madala koorumisedukuse taga on rebase suurem tihedus ja pesarüüste metsa servas. Enim ohustab kahlajapesi just rebane, kellele järgnevad šaakal, ronk ja mäger. Šaakali puudumine Hiiumaal andis võimaluse võrdlevalt mandriga selgitada selle liigi mõju pesade koorumisele, mis osutus kompenseerivaks – kuigi šaakal rüüstab pesi, tundub ta vähendavat rebase arvukust. Viimase, metoodilise uuringu, tulemusena selgus, et tehispesad ei ole sobiv alternatiiv kahlajapesade koorumisedukuse uurimisel rannaniitudel. Kuigi doktoritöö käsitleb Läänemere-äärseid rannaniite, võib tulemusi üldistada ka teistele killustunud märgadele rohumaadele. Enamus töösse kaasatud uuringutest käsitlevad kogu niidukahlajate kooslust. Selline harvakasutatav lähenemine aitab mõista mitmete koosesinevate liikide elupaiganõudlust ning näitab, et rannaniitude killustatus ja kõrge pesarüüste mõjutavad eri liike sarnaselt. Töö tulemuste põhjal tõstatub küsimus, kas rannaniitudel pesitsevad kahlajad võivad hetkel elada väljasuremisvõlas. Doktoritöö annab siiski lootust, et elupaiga edasise taastamise ja majandamise ning röövluskontrolliga on võimalik kahlajapopulatsioonide käekäiku parandada.

Browse

Browsing 1. TÜ väitekirjad alates 2004 - Theses, PhD, MSc, ETD by Title