Sirvi Autor "Annus, Amar, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Adonise "Araabia poeetika". Tõlge, saatesõna, seletavad märkused ja kommentaarid
(Tartu Ülikool, 2019) Jürmann, Ester; Annus, Amar, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesoleva töö raames valmis täielik tõlge araabia kirjanduse elava klassiku, luuletaja, tõlkija, esseisti ja kirjanduskriitiku Adonise neljast essee-loengust, mis ilmusid nii araabia kui ka prantsuse keeles eraldi raamatuna 1985. aastal. „Araabia poeetika” (Aš-šiʿriyya al-ʿarabiyya) kutsub üles avastama araabia luule rikkalikku maailma, selle ainete avarust ja keele ilu. Adonis läheneb luule sõnumile ja teemadele alati kirglikult, kirjutab kaasakiskuvaid luuleülevaateid, jagades lugejaga oma lugemismõnu ja armastust araabia keele vastu. Avaessee ongi sissevaade araablaste filoloogilisse entsüklopeediasse, just araabia filoloogia varamu ja vaimu kirjeldamise ning õpetlaste loodud teadmiste süsteemi väärtustamisega Adonis oma ülevaadet kirjutatust alustabki, püüeldes ühtlasi araabia poeetika geneesi konstrueerimise või rekonstrueerimise poole. Ühelt poolt on tegu kummardusega vanale traditsioonile, ent samas on siin – eriti kolmandas ja neljas loengus – omal kohal ka kutse iseseisvale lugemisele ja mõtlemisele ning vabanemisele (vanade) autoriteetide eestkoste alt, kusjuures autoriteetide surm annab võimaluse lugeja sünniks. Nii kavandabki Adonis uusi lähenemisi araabia kirjanduse alustekstidele, mõtestab piiripealselt positsioonilt, s.t Ida ja Lääne, Euroopa ja araabia kirjandustraditsioonide vahealalt vabalt ümber araablaste klassikalist kirjanduspärandit. Tema uuenduslikud esseed, mille sisust annab aimu ka „Araabia poeetika”, viisid araabia kirjanduskriitika ja –teooria uuele tasemele. Võib veendunult väita, et ta on unikaalne, võimekas meister.
Deemonlikud olendid inimliku ja jumaliku valdkonna vahel ehk kuidas demütologiseeris monoteism iidsed deemonlikud olendid
(Tartu Ülikool, 2013) Juhanson, Brit; Annus, Amar, juhendaja; Tartu Ülikool.Usuteaduskond.Vana Testamendi ja semitistika õppetool.; Tartu Ülikool. Usuteaduskond
Deification of kings in Ancient Mesopotamia (from III to II millennium BC)
(2023-04-18) Kadochnikov, Iakov; Annus, Amar, juhendaja; Emelianov, Vladimir V., juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
See väitekiri kirjeldab Mesopotaamia kuningate jumalikustamist nende eluajal ja selle nähtuse ajaloolist arengut. Uurimus analüüsib ametlikke narratiive, mis pandi kirja kuninglikesse raidkirjadesse ja poeetilistesse tekstidesse (nn. “kuninglikud hümnid”) nende valitsejate endi eluajal ja esitasid neid kuningaid jumalike olenditena otsesel viisil. Termin “otsene jumalikustamine” viitab teatavate jumalikustamise markerite kasutamisele (nt determinatiivid kuningate nimede ees, tiitlid, epiteedid) ja ka kaudsetele markeritele, mis vihjavad kuninga pühaduse staatusele (peamiselt epiteedid). Käesolev dissertatsioon keskendub u 500-aastasele perioodile (2250–1750 e.m.a.) kui selliseid markereid leidub rohkesti säilinud allikates. Kogutud andmete analüüsiks kasutatakse kahte üksteist täiendavat lähenemist. Esimene lähenemine on kvalitatiivne, mis detailselt analüüsib valitud allikaid (peamiselt luuleteoseid ja kuninglike raidkirjade olulisemaid osi), pöörates tähelepanu tekstide struktuurile, jumalikkuse markerite kasutusele ja nende viidete kontekstidele. Teine lähenemine on kvantitatiivne, mis kasutab jumalikkuse markerite statistilist analüüsi lähtudes tekstide temaatilisest varieeruvusest. Kõik järeldused on tehtud nende kahe lähenemise tulemusi kokku võttes. Allikate temaatilist variatsiooni ja jumalikkuse markerite kasutust analüüsides pakub väitekiri asjaolude rekonstruktsiooni, mis viis kuningate otsese jumalikustamisele muistses Mesopotaamias, samuti arutleb see kuidas jumalikustatud valitseja kuvand arenes uuritava perioodi vältel ja võimalike põhjuste üle, miks kuningad hakkasid vältima enesele otsese jumalikkuse omistamist alates 18. sajandist e.m.a. oma kuninglikes kirjutistes.
“Our ʿirbīt is not like your ʿarabiyya” Linguistic and socio-political change in late antique South Arabia (550 – 850 AD)
(2023-11-24) Koutchoukali, Imar Yacine; Annus, Amar, juhendaja; Webb, Peter A., juhendaja; Gajda, Iwona, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kuuenda sajandi lõpul kadus Lõuna-Araabia tsivilisatsioon, mis oli üle tuhande aasta säilinud, lõpul järsult ära. Näiliselt üleöö hüljati samuti kohalik Lõuna-Araabia tähestik. Kui 8. sajandil püüdsid islami õpetlased Lõuna-Araabia islami-eelset ajalugu kirjeldada oli see nende jaoks muutunud kättesaamatuks. Lõuna-Araabias oli kaks sajandit valitsenud pime aeg. Jeemenis olevad tuhanded raidkirjad räägivad detailides rahvastest kes enne islami tulekut nendel aladel elasid. Need räägivad sõdadest mis nende kuningad pidasid, jumalustest keda nad kummardasid, kellega nad kauplesid ning kuidas nad lahendasid oma juriidilisi konflikte. Enamik raidkirju oli kirjutatud niinimetatud „saaba“ keeles. Saaba keel on üks semiidi keeltest, mille hulka kuuluvad ka heebrea, aramea ning araabia keeled. Kaheksandaks sajandiks p.Kr. oli saaba keel kirjakeelena kasutusest välja langenud ning sellele oli asendunud araabia keel. Lähim analüüs keelelistest erinevustest ning sarnasustest Jeemenis asuvates iidsetes raidkirjades, keskaja araabiakeelsetes teostes ning isegi tänavu kõneldud kohalikes murretes aitab meil valgustada Lõuna-Araabia pimedat aega. Keelelised tõendid näitavad, et araabiakeelsed kõnelejad jõudsid Lõuna-Araabiasse juba 4. sajandil p.Kr, sajandeid enne prohvet Muhammadi sündi. Lõuna-Araabias põrkusid nad kokku kohalike Lõuna-Araabia keelte kui ka Ida-Aafrikast pärinevate keeltega. Pärast islami teket kasvas araabia keele prestiiž püha- ning kantseleikeelena ning tõukis need kohalikud keeled Lõuna-Araabia kõige kaugematele aladele. Samal ajal säilisid osakesed Lõuna-Araabia islami-eelsetest tsivilisatsioonidest. Pärast islami vallutusi vajasid Lõuna-araablased leida erilise identiteedi muslimi eliidi seas. Nad tegid seda kirja pannes rahvuslikud traditsioonid oma esivanematest saavutustest, mis nad seejärel levitasid vastsündinud islami kogukonnas.