Sirvi Autor "Epner, Luule, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 25

A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” Karin teatrilaval
(Tartu Ülikool, 2014) Kivi, Katrin; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Uurimustöö eesmärgiks on uurida Karini tõlgendusi teatrilaval A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” IV osa (1932) viie dramatiseeringu ja ühe Tammsaare-ainelise näidendi põhjal, lähenedes empiirilisele materjalile naisuurimuslikust vaatepunktist. Töö aluseks olevad lavastused on Kaarli Aluoja „Abielu ja armastus” (Draamastuudio teater, 1934), Andres Särevi „Pankrot” (Tallinna Draamateater, 1950), Aleks Satsi „Lunastus” (Ugala, 1977), Mati Undi „Taevane ja maine armastus” (Vanemuine, 1995), Elmo Nüganeni „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” (Tallinna Linnateater, 2006) ning Aare Toikka „Karin ja Pearu” (VAT Teater, 2012). Töö jaguneb kolmeks osaks. Esimene peatükk toob välja uurimustöö teoreetilised lähtealused, adaptatsiooni topeltolemuse ja mõju ning naisuurimusliku lähenemisviisi põhiseisukohad. Teises ja kolmandas peatükis analüüsitakse Karini tegelaskuju erinevates lavastustes tuginedes erinevatele naisuurimuslikele probleemiasetustele.
Adaptatsioonid eesti lavakirjanduses Oskar Lutsu „Kevade” näitel
(Tartu Ülikool, 2021) Põldma, Priit; Epner, Luule, juhendaja; Kraavi, Janek, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöös uuritakse proosakirjanduse draama-adaptatsioone intertekstuaalsuse käsitluste ja adaptatsiooniteooria võtmes. Esimene peatükk annab ülevaate intertekstuaalsuse teooriast, teises peatükis kirjeldatakse adaptatsioonide arengulugu eesti lavakirjanduses ja kolmandas peatükis luuakse Oskar Lutsu jutustuse "Kevade" adaptatsioonide põhjal adaptatsioonide tüpoloogia, mille aluseks on alusteksti ja adaptatsiooni omavaheline suhe. Lähemalt vaadeldakse intertekstuaalsuse ilminguid neljas „Kevade” ainetel kirjutatud näidendis – Madis Kõivu „Tali” (1995), Mati Undi „Täna õhta viskame lutsu” (1998), Toomas Suumani „Nõiutud klass” (2011) ja Urmas Lennuki „Paunvere poiste igavene kevade” (2018), eri liiki adaptatsioonide alusteksti materjali ümbervormimise analüüs lähtub „Kevade” II osa XV–XVI peatüki ehk Tootsi ja Kiire saunaepisoodi kujutamisest erinevates adaptatsioonides.
Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Aruväli, Mari; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Käesolev magistritöö vaatleb aja- ja ruumipoeetikat teatris, võttes analüüsi aluseks kolm lavastust Eesti teatrite repertuaaridest: Ugala teatri lavastuse „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ (lavastaja Taago Tubin) ja „Bassein (vett ei ole)“ (lavastaja Sander Pukk) ning Tartu Uue Teatri lavastuse „Zebra“ (lavastaja Ingomar Vihmar). Lavastuse „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ esietendus toimus 29. märtsil 2014, lavastusel „Bassein (vett ei ole) 28. septembril 2013 ja „Zebra“ esietendus oli 7. märtsil 2014. Töö eesmärgiks on uurida aja kujutamist ja ruumipoeetikat ning leida vastus uurimisküsimustele: millised on lavastuste ajatasandid, kuidas on võimalik tuua lavastuses kokku aja eri tasandid ning kuidas muutusi ajatasandites on ruumiliselt edasi antud. Konkreetsed lavastused on valitud põhjusel, et neis käsitletakse aja temaatikat sügavamalt, neis põimuvad erinevad ajatasandid ning seega võimaldavad need aegruumi põhjalikumat analüüsi.
Alastus eesti nüüdisteatris
(Tartu Ülikool, 2014) Kliiman, Marie; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Bakalaureusetöö eesmärk on uurida, kuidas on kasutatud alastust eesti nüüdisteatris ning kuidas see vaatajatele mõjub. Analüüsitakse viimase paari aasta jooksul esietendunud lavastusi, mis on sisaldanud alastistseene, hõlmates vaid olulisemaid ja eripalgelisemaid alastuse kasutamisi, mis loovad ülevaate lavalise alastuse trendidest eesti teatris. Bakalaureusetöö jaguneb kolmeks osaks, millest esimene teeb sissejuhatuse alastuse ajalukku – räägitakse nii maailma kui eesti teatrist ning alastikultuurist üldiselt. Töö teine peatükk räägib teoreetilistest lähenemismeetoditest – kehalisusest, performatiivsuse esteetikast, fenomenoloogilisest analüüsist ning peatükis on toodud ülevaade ka ühe tuntuma alastuse käsitleja, ameeriklase Karl Toepferi loodud alastuse kategooriatest. Töö kolmandas osas analüüsitakse eesti teatri lavalise alastuse näiteid
Andres Noormets autorlavastajana
(Tartu Ülikool, 2017) Lokk, Alice; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on analüüsida Andres Noormetsa kui autorlavastajat kolme lavastuse põhjal. Analüüs keskendub kolmele Vanemuises etendunud lavastusele – „Othello“ (2016), „Suluseis“ (2016) ja „Lapsepõlvebänd“ (2017). Analüüsi eesmärk on näidata, mil määral ja kuidas tuleb lavastusest välja Noormetsa autorsus.
Care and shared agency in actor training: a new transformative departure (sets of practices)
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2025) Veronesi, Giacomo; Epner, Luule, juhendaja
This dissertation proposes training strategies (sets of practices) for actors envisioned through and in discourse with a theoretical framework of post-psychophysical acting. The postpsychophysical provides alternative conceptualizations of the performer’s work that are based on socio-material relational dynamics, mechanisms, and networks that situate that activity in the overlapping contexts of living and practice (Camilleri 2020: xxi). By devising training evolving out of the post-psychophysical discourse, this artistic research aims to encourage other practitioners to step in and find their strategies to devise processes deeply connected to the instances of a post-human condition. The methodology of this dissertation consists of practice-as-research, literature review, and autoethnography. It includes a theoretical analysis of the notion of post-psychophysicality in relation to actor training, focusing on the relevance of new materialism and posthumanism in tracing the transformative trajectory of actor training as a mixed practice of conflict and care. In exploring how to link the performative process of acting to concepts drawn from 21st century studies, this research describes the development of four works: a theatre performance with a posthumanist dramaturgical approach; a theatre pedagogical process based on principles of both psychophysical and post-psychophysical approaches; site-specific research on sociomaterial relational dynamics; and a site-specific, multidisciplinary performance based on the concept of assemblage. This research concludes by proposing a set of strategies to develop the actor’s sense of self and agency in a way that is open and attentive towards human and non-human developments and fulfils the promise of maintaining a (critical) connection with the basic notion of psychophysical training.
Draamaõpetuse spetsiifilised võimalused õpilase isiksuse arendamiseks : draamaõpetuse ainekava ja töökava X klassile
(Tartu Ülikool, 2003) Hein, Ivika; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Haridusteaduste instituut
Eesti Noorsooteatri ja Rakvere Teatri muutuste hooaegade meediakajastus
(Tartu Ülikool, 2013) Sokolov, Kaire; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Eesti nüüdisaegne lavastajaõpe
(Tartu Ülikool, 2019) Peep, Lennart; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö käsitleb nii EMTA lavakunstikooli kui TÜ VKA lavastajaõpet, muu hulgas lähtudes töö autori kogemusest lavastajaüliõpilasena Viljandi Kultuuriakadeemias. Uurimus vaatleb Eesti kaasaegset lavastajaõpet õppekavade sisulise analüüsi ja õppekava lõpetanute hinnangu põhjal. Uurimus vastab küsimustele, (1) kuidas on lavastajaõpe 2017/18. aasta seisuga Eesti suuremates teatrikoolides struktureeritud ja korraldatud, (2) milliseid erialaseid oskusi lavastajaüliõpilastele õpetatakse ning (3) milline on akrediteeritud lavastajaõppe õppekavade lõpetanute hinnang oma läbitud õppele. Õppe struktuuri ja korralduse analüüsimiseks võrreldakse teatrikoolide lavastajaõppe õppekavasid; õpioskuste analüüsimiseks lavastajaõppe erialaainete ainekavasid ning lõpetajate hinnangu andmiseks on töö raames läbi viidud veebipõhine küsitlus, milles lavastajaõppe läbinud üliõpilased hindasid oma erialaseid õpinguid.
Eesti omadramaturgia temaatika aastatel 1991-2011
(Tartu Ülikool, 2013) Krull, Ingrid; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Erinevad näitlemislaadid: kahe näitleja kuus rolli Rakvere Teatris
(Tartu Ülikool, 2018) Sikk, Triinu; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöö eesmärgiks on uurida näitlejat kahelt võrdselt oluliselt lähtepunktilt: ühelt poolt vaadelda erinevaid näitlemislaade, mis nii Eesti kui Rakvere Teatris olulisemad, teisalt aga keskenduda kahele näitlejale ja nende viimaste aastate olulisematele rollidele erinevat tüüpi lavastustes. Kolm selles töös uuritavat näitlemislaadi – näitlemine psühholoogilises draamas, postdramaatilises lavastuses ja komöödias – on valitud lähtudes Eesti teatris, sealhulgas Rakvere Teatris laialt levinud näitlemisviisidest, kuid ka žanritest, sest üldjuhul on need kaks tihedalt omavahel seotud. Magistritöös analüüsitakse kahte Rakvere Teatri näitlejat, Anneli Rahkemad ja Peeter Rästast ning nende kuut rolli.
Kalju Komissarov kui teatripedagoog: sissevaade esimese semestri näitlejameisterlikkuse tundidesse
(Tartu Ülikool, 2015) Sikk, Triinu; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida teatripedagoog Kalju Komissarovi esimese semestri näitlejameisterlikkuse tunde Viljandi Kultuuriakadeemias, analüüsides ja lahti kirjutades tundide lähtepunkte ning kasutatud meetodeid, samuti paigutada Komissarovi esimese semestri õpe laiemasse Eesti teatrihariduse konteksti. Vaatamata sellele, et Komissarov ei maini eriti tihti ei Voldemar Panso ega Konstantin Stanislavski nime, kumab nende mõlema meetod Komissarovi õpetajatööst läbi. Komissarov väärtustab oma tundides traditsiooni valdamist, ehkki tema suhtumine Pansosse on kohati ka kriitiline. Stanislavski süsteemist kasutab Komissarov mitmeid väljendeid ja põhimõisteid. Komissarov leiab, et kõige loogilisem on näitlejaõppele läheneda Stanislavski süsteemi kaudu.
Klassika kaasajastamise strateegiad Henrik Ibseni näidendite lavastustes Eesti nüüdisteatris
(Tartu Ülikool, 2025) Marrandi, Hanna; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöö käsitleb klassika kaasajastamist kolmes Eesti nüüdisteatri lavastuses, mis põhinevad Henrik Ibseni näidenditel. Analüüsitud lavastused on „Rahvavaenlane“ (2019), „Meister Solness“ (2022) ja „Nukumaja“ (2024). Uurimuse eesmärk on välja selgitada, milliseid strateegiaid klassikalise dramaturgia kaasajastamisel kasutatakse, kuidas aitab kaasajastamine tekitada seoseid tänapäevase ühiskonnaga ning millistes semiootilistes märgisüsteemides kaasajastamine ilmneb. Analüüs tugineb Gérard Genette’i tekstide muutmise strateegiatele, milleks on diegeetiline ja pragmaatiline ülekanne, transmotivatsioon ja transevalvatsioon. Magistritööst järeldub, et lavastustes avaldub kaasajastamine peamiselt visuaalsel, keelelisel ja näitlejatehnilisel tasandil. Kaasajastatud lavastustes võib lavastaja olla teadlikult võimendanud tänapäevaga suhestuvaid alustekstis esinevaid teemasid, näiteks naiste emantsipatsioon, lähisuhtevägivald ja meedia roll ühiskonnas.
Lootusetus ja selle tasakaalustamine Jaan Kruusvalli draamaloomingus
(Tartu Ülikool, 2019) Vatter, Joonas; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö uurib, kuidas on eesti näitekirjanik Jaan Kruusvall (1940–2012) kujundanud oma draamaloomingus välja lootusetuse kui ühe teoste emotsionaalse dominandi ning milliste tõlgendusvõimaluste kaudu saab seda lootusetust tasakaalustada; see tähendab, missugust lootust, positiivset ideaali võime Kruusvalli näidenditest leida. Bakalaureusetöö koosneb viiest peatükist. Esimene peatükk on sissejuhatav ning annab lühiülevaate Jaan Kruusvalli loomingust ja selle periodiseerimisest, avab kirjaniku proosatekstide omapära ning toob välja retseptsioonis kajastatut. Teine peatükk vaatleb lootusetust Kruusvalli näidendite tegevusruumide kaudu: millised on need ruumid ning kuidas tegelased end nendes tunnevad. Kolmas peatükk avab üht näidendeis korduvat motiivi – armastuse luhtumist –, mis süvendab tegelaste lootusetut eluhoiakut. Tegelaste eluhoiaku täpsema ja kokkuvõtliku käsitlemisega tegeleb töö neljas peatükk, ühtlasi avab see veel üht näidendites korduvat motiivi – tegelaste surma – ning Kruusvalli tegelaskujude suhet surmaga. Samuti vaatleb neljas peatükk ka tegelaste suhet jumalaga. Töö viimane peatükk pakub eelnevates peatükkides väljatoodud lootusetuse tasakaalustamisvõimalustele täiendust ning teeb põgusa sissevaate Kruusvalli draamade seotusse eksistentsialistliku ja idamaise mõtteviisiga. Töö lisas on täielik nimekiri Jaan Kruusvalli näidenditest.
M-äng Mati Undi loomingus
(Tartu Ülikool, 2019) Puudersell, Eliisa; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesoleva magistritöö eesmärk oli analüüsida, mida tähendab sõnakujund “m-äng” Mati Undi 1970. aastate algupoole loomingus. See on väljend, millega on võimalik mõtestada Undi tolle aja tekste, kuna nimetatud aega võib näha kui Undi üleminekuperioodi. Autorina liikus ta modernismist postmodernismi, seega tema teosed jäävad nii-öelda piiri peale, neis on segunenud modernistlikud ja postmodernistlikud jooned, ka äng ja mäng. Unt katsetas erinevate kirjandusvõtetega ning hakkas 1970. aastatel osasid oma teoseid umber kirjutama. See on oluline mängu element, mis avaldus ka siinses töös vaadeldavates tekstides. Teosest teosesse liiguvad Undile olulised motiivid ja stiilivõtted, mida ta üha uuesti ümber kirjutas ja taas lõi ning nii peegeldavad tema tekstid üksteist.
Madis Kõivu näidendite teatriretseptsioon
(2004) Saro, Anneli; Epner, Luule, juhendaja
Mati Undi "Täna õhta viskame Lutsu" tegelaskonna analüüs
(Tartu Ülikool, 2016) Puusepp, Juuli; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö uurimiskeskmeks on Mati Undi näidend “Täna õhta viskame lutsu”. Teos on kirjutatud Oskar Lutsu teoste motiividel. Töö fookuses on eelkõige näidendi tegelaskond.Töö koosneb neljast sisupeatükist. Esimene peatükk annab ülevaate Mati Undi ja Oskar Lutsu elu- ja loominguteest. Tuuakse välja mõlema autori elukäik ja olulisemad teosed. Samuti saab selles peatükis lugeda, mis ühendab kahte autorit, ning mida kujutab endast näidend “Täna õhta viskame lutsu”. Peatüki eesmärgiks on tutvustada lugejale mõlemat autorit ning neile omast ja ühist. Alapeatükk “Hunt ja Luts või Lutshunt” toob lisaks autorite ühisosale välja ka näidendi lühiiseloomustuse, et lugejal oleks olemas põhiline ja oluline näidendi vormist ja keelest. Teine sisupeatükk keskendub töös kasutatud meetmetele ja teooriale. Töö kolmandas peatükis analüüsitakse näidendi üheksat tegelast – Arnut, Tootsi, Kiirt, Teelet, Imessoni, Lutsu, Vanaema, Sumpfentroppi ja Bolotovi.Töö viimase ehk neljanda peatüki eesmärk on luua tervikpilt näidendi tegelaskonnast.
Monolavastused Eesti teatris 1973-2005
(2005) Karja, Sven; Epner, Luule, juhendaja
Pärast postmodernismi: interkultuurilisest teatrist integraalse teatrini
(2010-08-18) Kolk, Madis; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Teatriteaduse õppetool; Epner, Luule, juhendaja
Paul Sepa ja Aleksander Tuurandi koostöö Draamateatris aastatel 1920–1924
(Tartu Ülikool, 2014) Aibel, Liisi; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö „Paul Sepa ja Aleksander Tuurandi koostöö Draamateatris aastatel 1920– 1924“ eesmärgiks on anda ülevaade mõlema kunstniku kujunemisloost ja elukäigust 1920. aastate keskpaigani ning rekonstrueerida ja põgusalt analüüsida nende koostöös valminud lavastusi 1920. aastate Eesti teatri- ja kunstielu üldpildi taustal. Töö sisuline osa jaotub kaheks. Esimene peatükk „Paul Sepa ja Aleksander Tuurandi kujunemine ning kunsti- ja teatrisuundumused 20. sajandi esimestel aastakümnetel“ koosneb kolmest alapeatükist: esimene annab ülevaate Tuurandi kujunemisest ja mõjutajatest, teine Sepa kujunemisest ja mõjutajatest ning kolmandas analüüsitakse nende loomingulist ühisosa. Teine peatükk „Kolme Paul Sepa ja Aleksander Tuurandi koostöös valminud lavastuse rekonstruktsioon ja analüüs“ käsitleb kolme Draamateatri perioodil lavastunud eriilmelist teost ja jaotub samuti kolmeks: esimeses rekonstrueeritakse ja analüüsitakse Ilja Surgutšovi „Sügise viiulite“ (1920) impressionistlikku lavastust ja lavakujundust, teises Leonid Andrejevi „Inimese elu“ (1921) ekspressionistlik-sümbolistlikku lavastust ja lavakujundust ning kolmandas Friedrich Schilleri „Orléans’i neitsi“ (1923) romantilis-traagilist suurlavastust ja lavakujundust.