Sirvi Autor "Hõrak, Peeter, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 9 9

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Internal constraints on energy processing and their consequences: an integrative study of behaviour, ornaments and digestive health in greenfinches
(2022-07-06) Lind, Mari-Ann; Hõrak, Peeter, juhendaja; Sepp, Tuul, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Evolutsioonilise ökoloogia üks peamisi eesmärke on mõista, millest tulenevad isenditevahelised erinevused ning kuidas need mõjutavad sigimisedukust ja ellujäämist. Toitainete omastamine, energia tootmine mitokondrites ja energiavarude mobiliseerimine mõjutavad organismi sisemist energiakäitlust. Looma energiavajadus varieerub sõltuvalt kellaajast, aastaajast (nt migratsioon, paljunemine) ja keskkonnatingimustest, seega on oluline tagada, et energia tootmine vastaks vajadusele. Doktoritöö eesmärgiks oli uurida organismi sisemisi piiranguid energiakäitlusele ning piirangute mõju ellujäämisele, käitumisele ja sugulise valiku signaalidele rohevindil. Sooleparasiidid võivad vähendada toitainete imendumist seedesüsteemis. Esmakordselt kasutati seedefektiivsuse hindamiseks lindudelsteatokriti meetodit, mis on laia kasutuspotentsiaaliga ökoloogilistes uuringutes. Steatokriti meetod on lihtne, odav ja mitteinvasiivne ning võimaldab hinnata rasvade hulka väljaheidetes. Organismi energiavahetuse ning stressivastuse reguleerimisel mängivad olulist rolli hormoonid. Lindude peamise glükokortikoidhormooni kortikosterooni (KORT) tase oli keskmiselt 20% madalam laboris kasvanud sulgedes kui looduses kasvanutes. Isenditel kel oli kõrgem sulgede KORT tase looduses oli see kõrgem ka laboris. Kuna KORT seostus ka ellujäämise ja käitumisega, võib KORT peegeldada energiavajaduste varieeruvust isendite vahel. Kollane ja punane karotenoidsetel pigmentidel põhinev sule- või nahavärvus on paljudel loomadel sugulise valiku tunnus. Rohevintide kollasemad suled ei olnud seotud mitte ainult toitainete imendumisega seedesüsteemis, vaid ka parema võimega karotenoide muundada või sulgedesse ladustada. Toidust omastatud karotenoidide modifitseerimine toimub arvatavalt mitokondris ning karotenoidsed signaalid võivad seega signaliseerida isendi võimekust energiat toota. Samuti on võimalik, et mikrobioomi toodetud ained võivad mitokondrite tööd mõjutades mõjutada karotenoidseid tunnuseid. Kokkuvõttes selgus, et energiakäitluse ning ellujäämist ja paljunemisedukust mõjutavate tunnuste üheaegne uurimine aitab paremini mõista isenditevaheliste erinevuste põhjuseid.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Käitumuslik immuunsüsteem sugulise valiku kontekstis
(Tartu Ülikool, 2018) Guljavina, Irina; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
listelement.badge.access-status Embargo ,
Kasvu ja immuunfunktsiooni seosed rasvatihaste pesapoegadel
(Tartu Ülikool, 1999) Tummeleht, Lea; Hõrak, Peeter, juhendaja
listelement.badge.access-status Embargo ,
Leukosüütsed immuunparameetrid ja nende seos sigimispingutusega pesitsetavatel rasvatihastel
(Tartu Ülikool, 1999) Murumägi, Astrid; Hõrak, Peeter, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Multidimensionality of aging in a long-lived seabird
(2018-10-10) Urvik, Janek; Sepp, Tuul, juhendaja; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Looduslik valik soosib kõige kohasemaid. Parim kohasuse mõõt on aga elu jooksul saadud järglaste arv. Seega peaks looduslik valik suunama kõik liike arenema järjest pikaealisemateks ning viljakamateks. Ometi on loomariigis väga erinevate viljakuste ning eluigadega liike. Seda seetõttu, et looduslikus keskkonnas on limiteeritud ressursid ning iga loomaliik peab neid ressursse oma väliskeskkonda arvestades kõige paremini ära kasutama – esineb lõivsuhe keha eest hoolitsemise ja sigimispingutuse vahel. Vananemist on seni peamiselt uuritud lühiealistel mudelorganismidel, kelle elukäiku on kujundanud pikaealistest liikidest erinevad lõivsuhted. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks on kindlaks teha lõivsuhteid mis pikaealise linnuliigi vananemist suunavad. Doktoritööst selgub, et kalakajaka kui pikaealise linnuliik investeerib veel kõrges vanuseski rohkelt ressursse keha eest hoolitsemisesse. Töösse kaasatud uuringutest on näiteks selgunud, et vanemad linnud ei erine noorematest oma võime poolest oksüdatiivse stressi vastu võidelda ehk elutegevuseks kasutatava hapniku potentsiaalselt toksilisele mõjule vastu hakata. Samuti suudavad vanemad linnud sama või isegi suurema efektiivsusega oma sulestiku eest hoolt kanda, kuna nende päranipunääre (sulgi kulumise ja parasiitide eest kaitsvat nõret tootev nääre) on noorematest liigikaaslastest isegi suurem. Samas investeerivad kalakajakad vanuse kasvades üha vähem ressursse järglaste saamisesse. Seda juba partneri meelitamise staadiumis, kuna vanematel kalakajakatel on väiksemad laigud tiivaotstel. Nende laikude suurus aga näitab usaldusväärselt isendi kvaliteeti, kuna ennustab suremistõenäosust. Erinevas vanuses emalindude munade koostist uurides selgus aga, et vanemad linnudladustavad oma munadesse vähem karotenoide. Karotenoidid on seotud vastupanuga hapniku mürgisele toimele ning ehk seetõttu on varem ka näidatud nende positiivset mõju järglaste suurusele. Seega on pikaealistele liikide edule tähtsam pikk, terve eluiga, kui maksimaalse hulga järglaste saamine.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Redox physiology of wild birds: validation and application of techniques for detecting oxidative stress
(2016-11-08) Meitern, Richard; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Hapnik on mürgine gaas, kuna võib kergesti moodustada erinevaid bioloogilisi struktuure kahjustavaid reaktiivseid radikaale. Selleks, et vältida hapniku toksilist mõju, on organismidel evolutsiooni käigus tekkinud suur hulk erinevaid antioksüdantseid kaitsemehhanisme. Oksüdatiivne stress ehk kehas kahjustusi põhjustav tasakaalu puudumine reaktiivsete hapnikuosakeste ja antioksüdantide hulga vahel, on arvatavasti olnud oluline organismide evolutsiooni kujundav jõud. Samas on oksüdatiivset stress raske mõõta, mistõttu on selle roll metsikute loomade igapäevaelu mõjutajana endiselt küsitav. Selle väitekirja eesmärgiks on täpsustada mõningate, ökoloogilistes uurimustes laia kasutust leidvate, oksüdatiivse stressi biomarkerite kasutatavust oksüdatiivse stressi mõõtmiseks. Kokkuvõtvalt selgub, et mitmed laia kasutust leidvad verest mõõdetavad oksüdatiivse stressi biomarkerid ei ole sobilikud oksüdatiivse stressi mõõtmiseks. Eriti kaheldav on d-ROMs testi sobilikus oksüdatiivse staatuse hindamiseks. Samas muutused erütrotsüütide glutatiooni kontsentratsioonis peegeldavad suurema tõenäosusega muutuseid oksüdatiivses seisundis. Peamiselt rõhutab see töö aga, et oksüdatiivset stressi ei saa mõõta kasutades vaid mõnda kude, ajahetke või biomarkerit. Seetõttu pole enne mõõtmistehnikate täiustumist võimalik usaldusväärselt hinnata oksüdatiivse stressi rolli isendite elukäikude mõjutajana.
listelement.badge.access-status Embargo ,
Sigimisinvesteeringud ja tervis: seosed rasvatihaste pesitsusparameetrite ja vereparasiitega nakatumise vahel
(Tartu Ülikool, 1996) Ots, Indrek; Hõrak, Peeter, juhendaja
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Testing the predictions of life history theory on anthropometric data
(2022-07-07) Valge, Markus; Hõrak, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Elusolendid peavad koguma ja jaotama piiratud ressursse kohasuse funktsioonide ehk elukäiguomaduste vahel. Teooria kohaselt ei evolutsioneeru elukäiguomadused ja käitumuslikud eelsoodumused teineteisest sõltumatult, vaid moodustavad toimimiseks kokkusobivaid komplekte ehk elukäigustrateegiaid. Elukäiguteooria kasutamine inimestevaheliste erinevuste kirjeldamisel tekitab poleemikat. Kuigi ülegenoomsed uuringud viitavad elukäiguomaduste geneetilisele koosvarieerumisele, on tõendid indiviidi tunnuste tasemel mitmeti mõistetavad. Kõnesolev uurimissuund on raskendatud geeni-keskkonna koosmõju ja pidevalt muutuva kultuurilise tausta tõttu. Töö eesmärk oli uurida inimeste kasvu ja paljunemist elukäiguteooria raamistikus ning püüda mõista kultuuri ja keskkonna mõju nende seoste avaldumisel. Tulemused on kooskõlas elukäigustrateegiate geneetilistele erisustele keskenduvate mudelitega. Tüdrukute kiirem suguline küpsemine ei olnud põhjustatud nende vanema surmast, aga vanemad, kelle tütred küpsesid varakult, surid nooremana. Psühhosotsiaalne stress ei kiirendanud sugulist küpsemist, küll aga pärssis see poiste kasvu. Lapsed pärivad elukäigu erisused oma vanematelt, kuid eelsoodumused varasemaks suguliseks arenguks saavad avalduda ainult soodsas keskkonnas. Käitumuslikud eelsoodumused võivad fenotüübis avalduda järjepidevamalt. Erinevates keskkonnatingimustes võivad bioloogilised eelsoodumused mõjutada sotsiaalmajanduslikke saavutusi sarnaselt, kuid nende saavutuste mõju kohasusele sõltub elukäigustrateegiate erinevustest ning soospetsiifilistest sigimisstrateegiatest. Tulemused näitavad, et lõivsuhted erinevate kohasuse komponentide vahel esinevad ka kaasaegsetes populatsioonides elukäiguteooria poolt ennustatud viisil.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Vaimse võimekuse fenotüübilised ja sotsiaalsed korrelaadid 1949-53 sündinud Tallinna koolitüdrukute näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Valge, Markus; Hõrak, Peeter, juhendaja; Veldre, Gudrun, juhendaja; Uusberg, Andero, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada ja analüüsida vaimse võimekuse fenotüübilisi korrelaate. Valimi moodustasid 225 Tallinna koolitüdrukut, kes olid antropomeetrilise mõõtmise hetkel vanuses 16.05 aastat (SD = 0.35). Vaimse võimekuse lähendina kasutati keskmist hinnet koolitunnistuselt. Andmete analüüsimiseks kasutati mitmest regressioonanalüüsi. Kõik vaadeldud muutujad omasid unikaalset ennustusvõimet keskmise hinde varieeruvusele: eumelaniini tase juustes (Beta = 0.198; p = 0.002), keha pikkus (Beta = 0.183; p = 0.015), sotsiaalmajanduslik positsioon (Beta = 0.170; p = 0.010) ning koljumaht (Beta = 0.166; p = 0.018). Fenotüübiliste muutujate kovariaatidena mudelisse lisatud kehamass (Beta = -0.044; p = 0.576) ja vanus (Beta = -0.067; p = 0.296) iseseisvat efekti ei omanud. Mudeli abil oli võimalik seletada 14.7% keskmise hinde varieeruvusest.