Browsing by Author "Kentros Klyszcz, Ivan Ulises"

Now showing 1 - 2 of 2

How does violent conflict affect paradiplomacy? An exploratory research with cases from the North Caucasus
(2022-10-06) Kentros Klyszcz, Ivan Ulises; Berg, Eiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Ülemaailmne suundumus kodusõdade rahvusvahelistumise suunas on toonud uut tähelepanu sisekonfliktide rahvusvahelisele mõõtmele. Kuberneride rolli nendes protsessides ei ole piisavalt uuritud. Millised on vägivaldsete konfliktide tagajärjed osariikide kuberneride rahvusvahelistele kohustustele? Võttes kasutusele paradiplomaatia raamistiku, tehakse selles lõputöös ettepanek vaadelda kubernere kui aktiivseid osalejaid rahvusvahelistes suhetes, kes on valmis kaasama välispartnereid vastuseks vägivaldsele konfliktile nende territooriumil. Selles mõttes on tegemist induktiivse uurimistööga, mis põhineb teoreetiliselt põhjendatud uurimisprobleemil ja püüab täita lünka meie teadmistes. Paradiplomaatia käsitleb üksikute osariikide (või "piirkondade") valitsuste erinevaid vorme, mõjusid ja tagajärgi, mis suhtlevad partneritega väljaspool oma riigi piire. Kuberneride rahvusvahelisi suhteid nimetatakse kirjanduses tavaliselt "paradiplomaatiaks", st diplomaatiaks, mis toimub paralleelselt keskvalitsuse diplomaatiaga. Lecours (2002), tuginedes institutsionaalsele teooriale, käsitas paradiplomaatiat, mis on raamitud võimaluste struktuuridega, mis on osariigi piirkonnale eksogeensed. Need struktuurid võivad olla rahvusvahelised (nt globaliseerumine) või siseriiklikud (nt keskvalitsuse poliitika) ning on sügavalt juurdunud piirkonna ajaloos ja geopoliitilistes oludes (Duran 2015). Jätkan siis arusaamisega, et vägivaldne konflikt mõjutab nii osariigi alamregioonide võimalusi osaleda paradiplomaatias kui ka nende regioonide kuberneride tegevuskavasid välismaal. Just neil põhjustel asusin uurima vägivaldse konflikti mõju paradiplomaatiale. See uuring hõlmab paradiplomaatia lühiajaliste muutuste süstemaatilist analüüsi, antud juhul vägivaldse konflikti ilmnemisel. Uurimisküsimusele vastamiseks ülalmainitud eelduste alusel olen valinud oma uurimisstrateegiaks sarnaste juhtumite ja kontrolljuhtumite ajalooliselt põhjendatud väikese ja võrdleva uuringu. Kuigi riikidel on oodatav hulk rahvusvahelisi institutsioone (nt saatkonnad, ÜRO asukohad, välisministeeriumid), ei ole osariikidest madalamad piirkonnad riigi domineeritud rahvusvahelises süsteemis seaduslikud osalejad (Bartmann 2006), seega on nende lähenemine rahvusvahelistele suhetele riigiti erinev (Criekemans 2010). See varieeruvus on nii üleminekumuutuste kui ka pikaajaliste suundumuste tulemus, mida tuleks mõista paradiplomaatia muutuste jälgimiseks (Duran 2015). Valides juhtumid ühest riigist ja samast ajavahemikust, võin eeldada sarnaseid põhiseaduslikke ja poliitilisi tingimusi välismaal tegutsevatele kuberneridele. Minu valitud juhtumid on kõik Vene Föderatsioonis. Need on Dagestan, Inguššia, Kabardi-Balkaria ja Põhja-Osseetia, kusjuures viimane toimib kontrolljuhtumina. Need kõik on naaberpiirkonnad, millel on sarnased Venemaaga jõulise integratsiooni ajalood. Need on ka kõik piirkonnad, kus mittevene vähemused moodustavad suurema osa elanikkonnast. Ja nad kõik jagavad seda, et nad asuvad perifeerses kohas, eemal Venemaa ja teiste riikide jõukeskustest ning neil on väike piirkondlik majandus. Ülioluline on see, et vägivaldsed konfliktid suurenesid neil kõigil, kuna Imrat Kavkazi juhitud Põhja-Kaukaasia mässud 2000. aastal ja 2010. aasta alguses võimutsesid. Nendes piirkondades saavutasid konfliktidega seotud ohvrid haripunkti 2010. aasta alguses, seega kasutan nelja aastat 2010–2013 hoolika analüüsi ajaraamina. Põhja-Osseetia toimib kontrolljuhtumina, kuna seal ei esinenud samal perioodil sarnast vägivalla kasvu. Nende nelja juhtumi paradiplomaatia muutuste tuvastamiseks keskendusin lühi- ja pikaajalistele suundumustele. Esiteks jälgisin piirkondade omariikluse ja rahvusvaheliste kohustuste pikaajalist arengut, eesmärgiga mõista nende püsivaid geopoliitilisi olusid. Teiseks jälgisin lühiajalisi suundumusi kõigi juhtude andmekogumiga, kus nende nelja piirkonna kubernerid ja kaks asjaomast ministeeriumi suhtlesid ametlikult ja avalikult välispartneritega ajavahemikus jaanuarist 2010 kuni detsembrini 2013. Andmekogum tuvastas kokku 178 Venemaa territooriumil ja välismaal peetud kohtumist. Igaüks neist oli kodeeritud välispartneri riigi ja kohtumise peamise eesmärgi järgi. Muutus registreeriti ajalooliste pikaajaliste suundumuste taustal, Vene Föderatsiooni paradiplomaatia laiemate suundumuste taustal, nagu on dokumenteerinud Stremoukhov (2021), andmestikus tuvastatud lühiajaliste suundumuste taustal. Lisaks võimaldas väikesemahuline uurimistöö ka empiiriliselt rikkalikult kirjeldada analüüsiperioodi jooksul toimunud juriidilisi, institutsionaalseid ja poliitilisi muutusi kõigil neil juhtudel. Tõepoolest, muutusi täheldati nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes. Esiteks jäi koosolekute intensiivsus suure konfliktiga piirkondades samaks ja vähenes kontrollpiirkonnas. Teiseks toimusid kõikides kõrge konfliktiintensiivsusega piirkondades üht- või teist laadi institutsionaalsed muutused, näiteks moodustati uued ministeeriumid ja võeti kasutusele uued poliitilised programmid. Sarnaseid muutusi kontrollpiirkonnas ei täheldatud. Kolmandaks, kolm konfliktist mõjutatud piirkonda nägid oma paradiplomaatia ümbersuunamist selle rakendamisel, demonstreerides uusi territorialiseerumise mustreid (Dagestan), uusi rahvusvahelistumise strateegiaid (Inguššia) ja keskvalitsuse suuremat kontrolli (Kabardi-Balkaria). Kontrolljuhtum (Põhja-Osseetia) ei näidanud paradiplomaatia lähenemisviisi ümbersuunamist. Neljandaks oli rahvusvahelise üldsuse tähelepanu humanitaarkaalutlustel nähtav kõigil juhtudel, kuigi kontrolljuhtumi puhul vähem intensiivsusega. Lõpuks, kõigil juhtudel, välja arvatud kontrolljuhtum, oesines juhtumeid, kus vägivaldne konflikt segas nende rahvusvahelisi kohustusi, hoides potentsiaalseid välispartnereid nendega suhtlemast. Lõputöö lõpetuseks pakkudes välja vastus uurimisküsimusele, mis on mõeldud tulevasteks kinnitusuuringuteks. Vastus on, et vägivaldne konflikt asetab osariikide piirkondade paradiplomaatia viiele erinevale, kuigi mõnikord kattule trajektoorile. Need on nimelt tsentraalselt kehtestatud kohustused, tsentraalselt kehtestatud järelevalve, tsentraalselt kehtestatud piirangud ja vägivald kui partnereid eemale tõukav ja sisse tõmbav tegur. Need vastused viitavad tärkavale arusaamisele, et riik on isegi globaliseerumise, konfliktide ja paralleeldiplomaatia kontekstis võimeline manööverdama, säilitama oma tegevusvabaduse ja tegutsema neis tingimustes.
Securitisation’s effects on military planning: the case of the Chechen wars
(Tartu Ülikool, 2018) Kentros Klyszcz, Ivan Ulises; Anceschi, Luca, juhendaja; Morozov, Viatcheslav, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
This dissertation is a case study of Russia’s securitisation of Chechnya, undertaken for identifying the effects of it on military planning. In particular, it aims to determine if securitising narratives in the military are a factor in the choices made by military commanders in the design of operations to be executed. The case of Chechnya is chosen because of the wealth of secondary literature that has been produced various decades after the wars ended, and also to build upon Julie Wilhelmsen’s inquiry (2017) on the same topic (Russia’s securitisation of Chechnya). The theoretical basis for this work is securitisation theory, particularly the Copenhagen school. This strand of international relations theory has its interest in speech, discourse and how they result in a country’s society threat-perception. Hence it enables a theory-first, qualitative inquiry that stands at the intersection of Security Studies, Strategic Studies and international relations theory. The narrow focus on Chechnya and the methods chosen make this an inquiry with an Area Studies component. Drawing from Wilhelmsen’s previous work on the topic, my interests are narrower. Even though our inquiries aim at seeing what securitisation does, mine does not look at how war becomes legitimate or tolerable, but at how securitisation affects decision-making among the military. Also, while her case study is the second Chechen war, mine addresses both the first and the second Chechen wars. I believe that the comparison helps to generalise the results of the inquiry. Furthermore, while we both share the methodology of discourse analysis, I bring content analysis to offer further evidence on the changes in narratives. Finally, her attention is on discourse in society as a whole, while mine is exclusively on how discourse evolved among the Russian military. Hence various aspects overlap, but overall both my theory-building aims and my empirical work are different. In theory building, my aim is to suggest a possible line of inquiry which regards a connection between society’s discourse about a conflict and the choices made by military commanders once said conflict results in war. As it can be said that many ’external’ conditions have an effect on military planning (ideology, historical legacies, among other tangible and intangible circumstances), my aim is not to suggest which has the highest weight; my aim is to suggest that the hegemonic narrative on the conflict among the military is a factor that must be taken into consideration when analysing its decision-making processes. Moreover, I suggest that this factor may be traceable from the strategic level of decision-making, to the mission design down to the chosen tactics for the operation. In its empirical component, my inquiry thoroughly analyses the different narratives present in the military’s main newspaper, the Krasnaya Zvezda, thus bringing evidence of how this segment of society articulated its views on Chechnya and those who would become their opponents in combat. The sample was gathered from the newspaper’s archive for the years 1993, 1994, and 1998, 1999, precisely one year each before each conflict began. Discourse analysis and deductive coding for identity representations (Self, Other, measures) was made to identify the characteristics of each narrative. For identifying which narrative became determinant in the military’s planning, hegemonic, content analysis was used on the sample, looking for keywords associated to each narrative. Finally, secondary literature on the wars in Chechnya was consulted to assess what assumptions the Russian military had before each war. I argue that the results of these methods under the securitisation framework suggest that discourse exerts a short-term influence over military planning by informing the assumptions held by the military commanders.