Sirvi Autor "Kurr, Silvia" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Material ekphrasis: bringing together new materialisms and ekphrastic studies
(2023-09-13) Kurr, Silvia; Grishakova, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kui antiikajal kasutati terminit „ekfraas”, et viidata mentaalset visualiseerimist ergutavale kõnele, siis kaasaegses diskursuses kasutatakse seda mõistet kirjeldamaks erinevaid intermediaalseid nähtusi, alates maalide, skulptuuri ja fotograafia kirjanduslikest kirjeldustest kuni filmidesse integreeritud maalikunstini. Käesolev doktoritöö käsitleb ekfrastiliste kirjelduste ja kujutiste funktsioone kirjanduses ja filmis ning uurib, kuidas ekfraas transformeerib kujutist, juhtides seega tähelepanu materiaalsusele ja kehastumusele. Materiaalsusele orienteeritud analüüs toetub uusmaterialismi teooriatele, millel on kaks eesmärki: esiteks, ületada dualistlikke vastandeid (keha ja vaim, loodus ja kultuur, materiaalsus ja tähendus); ja teiseks, vaidlustada ideed, et materiaalsus on passiivne objekt. Doktoritöö koosneb viiest peatükist. Esimene peatükk annab ülevaate termini „ekfraas” kasutamisest alates antiikajast kuni tänapäevani. Selles peatükis näitan, et kontseptsiooni dünaamiline areng on seotud muudatustega 20. sajandi diskursiivsetes praktikates, mis on samuti materiaalsed ning tehnoloogia arengutest sõltuvad. Teises peatükis töötatakse välja materiaalsusele orienteeritud tüpoloogia, mille eesmärgiks on pakkuda paremat arusaamist erinevatest ekfrastilistest transformatsioonidest. Tüpoloogia eesmärgiks on uurida erinevaid viise, kuidas ekfraas vaidlustab dualisme ning toob esile materiaalset agentsust. Järgnevad peatükid – peatükid 3, 4 ja 5 – käsitlevad juhtumianalüüsi vormis ekfraasi kirjanduses ja filmis, kaasa arvatud Pedro Almodóvari „Nahk, milles ma elan” (2011), Nuala Ní Chonchúiri „Alasti” (2009), Ciaran Carsoni „Natüürmort” (2019), Derek Mahoni „Sügistuul” (2010), ja Lars von Trieri „Melanhoolia” (2011). Neid peatükke ühendab eesmärk uurida, kuidas ekfrastilised transformatsioonid vaidlustavad dualistlikke vastandeid. Samas peegeldab peatükkide järjekord materiaalsuse käsitlust mitmel skaalal, alates biokunsti mikroskoopilisest skaalast Almodóvari filmis „Nahk, milles ma elan” kuni inimkogemuse skaalani Carsoni luulekogus „Natüürmort” ning ökoloogiliste protsesside makroskoopilise skaalani von Trieri filmis „Melanhoolia”. Materiaalsuse analüüs mitmel skaalal – alates mikroskoopilisest kuni makroskoopiliseni – näitab, et ekfraas vaidlustab dualisme ja antropotsentrismi mitmel viisil, rõhutades muu hulgas rakkude agentsust, kehastunud kogemust ja ökoloogilisi protsesse. Seega on ekfraas võimas vahend (ümber) kujundamiseks meie arusaama kunstist ja maailmast.